Wadi Kabir park

Kuna Sultanil on 48. sünnipäev, siis on mitu-mitu vaba päeva kõigil. Tööloom Jüri puhul siis tähendab see poolikuid kodukontori tööpäevi ;) Läksime tsekkama järjekordset parki, kus lubati "väikelaste mänguala". Eelmises pargis oli nii pööraselt kõrge ja ohtra kukkumisohuga mänguplats, et väiksed ahvid ei saanud üldse ronida, seega lootsime titekamat.

Ma üritan nüüd rohkem valges harjutada autosõitu suurel teel. Täna, just enne mu poolt kardetud SQS teele keeramist, oleksin ühe autoga küljed kokku pannud. Polnud seekord minu viga, aga võttis megalt käe ja jala värisema kuid hambad ristis tegin parki sõidu ära.

Kohe parki minnes nägime hobuseid. Lapsed muidugi kõik elevil. Ma olin umbusklik, kujutasin juba ette, milline "kirves" turistide poole visatakse, kui hinda küsin. 1 riaal (2,3eur)? Ok, ja Sofi oligi hobuse seljas..

Julgesin küsida siis, palju maksab sõit perele kaarikuga? 2 riaali! Ja hopsti hüppasime kõik peale (Jüri pildistab)...

Mänguväljak oli tiba madalam kui eelmised, kus viimati käinud oleme, aga polnud ikka väikeste jaoks paras. No.aga Sofi sai küll mõnuga turnida, pisemad lippasid niisama ringi.

Hakkas hämarduma ja sättisime sööma minema. Kujutasin ette, et lähme mingisse kohalikku nö vakstukohta (selline lihtne kohvik), aga Jüri viis meid Jahisadamasse restorani. Ma mitu korda ohkisin, et oh oleks võinud pigem kahekesi sellisesse kohta tulla, et saaks nautida... aga pärdikud vist said aru ja olid niiiiiiiiii paid. Ei, ei, mitte selles mõttes, et ei söönud vaikselt noa-kahvliga koguaeg samas toolis istudes ja nii et midagi ei lödiseks kuhugi. Ikka täismäng lagastamist ja issi sülle-emme sülle-oma tooli-issi sülle-veeeeel saia-veeel saia jne. Aga polnud kräunu, lihtsalt selline lõbus melu. Suurpere vanemad teavad, milline näeb laud välja, kui 3 ahvi söömise lõpetanud on + et ema või isa saab alati lõpuks degusteerida ka lastemenüü ära (seekord pildil klassika - perepea mekib pasta bolognese jäänuseid!)

Kui kõhud täis, läksid pärdikud nii armsalt kolmekesi koos musta vett ja laevukesi vaatama. Arutasid, et kas saab laeva peale minna või ei saa kuid Frida teadis: "Perega saab minna!".

Nipa-napa ideaalne päev ja ideaalne õhtusöök oli. Kahjuks ütlesin Jürile 4x (paraku liiga lühikese aja jooksul), et ta arve võtaks. Kes on elu näinud, need teavad - ei tasu kiirustada ja kamandada perepead... khm.. noh aga ärme sellest räägi. Oli ikkagi tore päev! Viin jutu lõpetuseks mujale ja küsin, et kas keegi teab, mis hästi lõhnavate õitega puu see on, mille õis Fridal peas?