Käisime telkimas. 3 lapsega.

Läksime üheks ööks telkima lastega. Ma riputasin juba ette endale medali mõttes kaela. Mõtlesin, et vahet pole, kas suudan olla chill või olen hüsteerik, aga juba üritamine on mu poolt tunnustust väärt. Proovin siis rääkida nö võileiva meetodil, et iga oijah-hetke ette ja taha kirjutan toreda seiga. Või mitu. Et Lembe ei saaks jälle öelda:"Olgu mehe hobide koorem sul kerge kanda!" ja Lauri ei ütleks, et depressiivne tundub mul siin elu ja seega ta külla ei tule meile.

Läksime üheks ööks, aga auto oli laeni nodi täis. Jüri ostis kõike kokku, mis võiks telkimise grammike mõnusamaks ja mugavamaks teha prouale ja kutsikatele.

Kuna meil on autos dvd mängija ja sihtkoht oli "tunnike ja nats peale" kaugusel, sujus sõit isegi nii, et me ei sõitnud uneajal. Keegi ei oksendanud ja peatusi tegime vaid jää ostmiseks (2x) ja kalameeste vaatamiseks (1x).  Jee!

Teekond oli super ilus, mägedevahelised käänulised teed, vahel kõrged vaated, aga mitte midagi hirmsat. Tore oli aknast välja vaadata.

Lastel läks aknast välja vaatamine eriti toredaks, kui iga veits aja tagant sai hüüda: kits, kits, eesel, kits!! Ühesõnaga - paksult kitsesid täis olid tee ääred.

Mu enda lemmik kitsepilt on nimega "kitsed kiirustavad bussile"

Ja lemmik eeslipilt on nimega "vabandust, kas tohin oma eesli te auto kõrvale parkida? "

Ootate juba hetke, millal vinguma hakkan sest teekond oli ok? Ei pea kaua ootama...

Ma kuidagi mõttes kujutasin ette, et As Sifah rand on tühi, kus telkima pidime. Või noh, seal on ka Jüri kolleeg perega, kes pidi tulema meiega grillima kuid mitte ööbima. Aga randa jõudes oleks nagu kuskile festivalile saabunud - u 50 autot pargitud ja kogu rannariba lähestikku telke ja kiljuvaid lapsi täis. Siis saabus Jüri kolleeg oma pere ja 20 sõbraga (et Jüri ei süüdistaks mind megalt liialdamises, lugesin üle - 11 täiskasvanut ja 7 last vanuses 1-4 aastat. Enamus serblased, mõned rumeenlased.

Ma üritasin kaksikuid lõunaunne panna 40min, võimatu! Nii põnev on ju sest koguaeg keegi kõnnib, hüüab, räägib, kiljub. Frida hüppas iga kord istuli- misseeoli? Lõpuks andsin asja üle kannatlikuma laadiga pereliikmele. Jüril kulus veel tund ja ta jäi nendega väiksele päevaunele. Jubedalt kadestasin. Sest kui olin Sofiga ära ujunud, oleks tahtnud magada või lugeda, aga kolleegi naine+ ta sõbrannad nii viisakad ja kutsusid lobisema enda varju alla. Oeh. 

Tuju läks tiba paremaks, kui meenus, et külmakastis on üks valge vein. Valasin salaja endale topsi täis. Kiire rehkendus ütles, et kui isegi ainult pooled serblased on viisakad ja võtavad vastu klaasikese head külma valget veini, siis jäävad jagajale näpud. Sellepärast siis see salaja valamine.

Lõpuks ärkasid Frida, Allu ja Jüri üles. Jüri tegi grilli, Allu ja Sofi mängisid, mina enanus ajast vaatasin, et Frida minema ei jookseks. Kell 18 läks pinedaks. Kuigi meil oli üks lamp, mis valgustas auto ümbrust, olid mu põhilised laused alates kella kuuest:."Jüri, kas Frida on sinu juures?", "Appi, kus Allu on ?" Jne. Jube väsitav.  Eriti Fridaga, kes üldse paigal ei püsi ja isegi tagasi ei vaata, kui suvalises suunas jooksma hakkab. Tegin vast päevasammud täis seal liival edasi-tagasi pimedas sõtkudes ja ahve valvates. Mingi hetk andsime lastele taskulambid, siis oli mugavam neid selle valguse järgi tuvastada ülejäänud suurte ja väikeste liikumise hulgast. 

Ups nüüd olen vist liiga pikalt virisenud. Aeg jälle millestki ilusast rääkida. Pimedusega hakkas meres helendama plankton ja seega iga laine pani vee helendama. See oli niiiiii ilus - kottpime, meremühin ja järsku laine, mis helesiniselt helendab! Otsisin googlest pildi ka...

Jüri ja Sofi käisid ka ujumas selles helendavas vees, olevat väga vinge olnud.
Serblased ja rumeenlased pakkisid oma asjad ja lapsed kokku ning lasid jalga. Kõrvale saabus veel pimedas üks asiaadipere, kes pani oma telgi mu telgile nii lähedale, et isegi Jüri/Sofi telk oli kaugemal. Hakkasin väikseid magama panema, uute naabrite lapses kiljusid veel kell 22, kui ma ise uinusin. Mõtlesin läbi une, et kes viimasena naerab, naerab paremini - küll meie lapsed neid hommikul pool 6 ärgates üles ajavad oma jutustamisega. Aga ärkasin kell 6 hoopis kuna naabrid ärkasid! Meie lapsed magasid rahulikult 7-ni. Kusjuures Allu magas paremini kui kodus, tundub, et isa matkageen edasi kandunud. Mina ise ärkasin vist iga tund sest magasin siplevate ahvide keskel ja panin iga veits aja tagant tekki peale neile. Öösel oli ikkagi alla 20 kraadi... talv ju!
Siin üks pilt hommikust. Minu telk on auto taga, vasakul olev heleroheline telk on naabrite oma, paremal väike telk on Jüri ja Sofi magamistuba. Juhin tähelepanu naabrite välikemmergule (väike tumeroheline telk, kust üks poiss välja poeb ja Sofi-Friida seda vaatavad).

Kui see peldiktelk tundub liigne luksus, siis kujutage ette telkimist kohas, kus puud asuvad vaid aladel, kus keegi neid pidevalt kastab ehk siis mitte kuskil rannaalal. Eestis ikka on ranna ääres tavaliselt mõnus metsake, kus kükitamas käia. Mul jääb mällu vist pool sellest telkimisest pideva pissihädaga. Lage liiv + 100 inimest ümber ei anna palju võimalusi kükitamisega tegelemiseks.
Kuigi meie väliköök nägi välja suht sassis ja liivane...

... tegi matkamees Jüri väga nämmad grillburgerid meile. Siin ka pilt...

Kokkuvõte:
*Varustuse ja toidu ostmine - 3h
*Auto pakkimine - 2h
*Rannas sisse säädmine - 1h
*Laagri kokkupakkimine  - 1,5h
*Kodus lahtipakkimine ja kõige liivast puhastamine- 2h
*Kas lastele meeldis? Kindel jah.
*Kas nautisin iga hetke? Kindel ei.
*Kas lähme uuesti? Kindel jah.

Piilun kohalikke

Eile mänguväljakul (asub mere ääres), õnnestus teha üks tore pilt piknikku pidavatest kohalikest kleitidega meestest...

Ja kohalikest merd imetlevatest naistest..

Esimese foto jaoks poseeris Karin, teise jaoks Sofi. Pildistasin neist natuke mööda. Tean, tean, et pole viisakas, aga tahan teile ju ka näidata omaanlasi mitte ainult me pärdikutest pilte.

Jõulud palmide all

Ma ei plaaninud üldse jõuludest kirjutada. Sest selliseid nö reisimuljeid polnud, kus midagi uut avastaks. Aga panen paar rida nö publiku tellimusel.
Sel aastal puudus mul jõulustress üleni. Pole töökohta, kus peaks saama asjad tehtud enne pühi. Polnud jõulupidusid lasteaias, tööl, sõprade juures. Oli vaja sättida kodu valmis, teha õhtusöök, katta laud aga see on ju lihtne praeguses eluetapis, kui mul on 4 kätt (mina+Karin). Vahemärkusena ütlen, et ilmselt hakkan islamikommetega kohanema sest olen korduvalt mõelnud, et mitmenaisepidamisel on päris palju plusse....

Jõululaupäev oli ideaalne päev. Seda hoolinata sellest, et kullahinnaga siga jäi kuiv ja kindla peale mineku magustoit, kirju koer, lihtsalt pudenes lauali. Lõigata ei saanudki. Pole kunagi juhtunud sellist asja, et kirju koera rullist tuleb kuiv puding, aga just sellise pruuni müslilaadse tootena seda tarbisime Sofiaga (teised ei tahtnud).

Siin siis üks pilt me toredast õhtusöögist.

Enne kui mamma jõuab mõelda, et appike, nii tühi jõululaud, siis palun mõelda sellele, et laud on 2 meetrit pikk umbes ja tundub alati selline, et vaagnaid mahuks juurde.

Sättisin Sofia kuuse ette, et ta poseeriks (vaataks mõtlikult mõnda kuuseehet), aga Sofia soovis sellist pilti... nojah.

Jõuluvana oli nii ja naa. Kui ta lastele mõttetult palju jälle nodi kokku tõi, siis vähemalt iga täiskasvanu sai õnneks ainult ühe kingi. Mina sain kraabitud päikseprillide asemel uueid ray banid (muidugi tuleb sellise kingi demonstreerimiseks teha duck face)...

Jürile tõi jõuluvana raamatu, kus on kirjas 38 parimat marsruuti Omaani avastamiseks. Paraku mõjus see nii inspireerivalt, et praegu saabus Jüri koju uue telgiga - homme lähme ahvikarjaga telkima üheks ööks linnast välja. Ma ei julge vaatama minnagi, mis ta veel ostis - eks ostude põhjal nats aru saada, kas tuleb kõik 38 marsruuti läbi sõita ja telkida või äkki saan juba pärast ühte ööd medali kaela vapruse eest kuid kellelgi pole soovi seda korrata. Allah seda teab....

Kuidas ma seajahil käisin

Jõulud ukse ees. See tähendab seapraadi, hapukapsast ja piparkooke. Onju? Läksin jahile - varustuseks google, rahakott ja must dziip. Tegin kindlaks, et kodu juures peaks olema üks pood, kust tõesti saab sellist patukaupa nagu sealiha. Vurasin ettevaatlikult kohale (pole veel harjunud me uue ja suure autoga sõitma) ja nägin, et mitte midagi pole Jüri nõuandega peale hakata - "ära liiga kitsasse kohta siis pargi". Sest parkida polnud kuhugi. Tegin paar tiiru edasi-tagasi ja imestasin, et kas tõesti kogu see mass on siia väiksesse poodi seajahile läinud?? Lõpuks märkas mu kimbatust üks onu (selline abistav nagu neid siin igal sammul on) ja küsis, kas soovin sinna poodi minna. Kui jaatavalt vastasin, ütles ta rõõmsalt, et aga parkla on ju seal. Tõepoolest, poe kõrval olev parkla polnudki suletud parkla vaid kui sinna juurde sõita, siis üks onu lasi tõkkepuu eesmärki täitva nööri alla, sõitsin sellest üle ja parkisin oma suure auto täitsa tühja parklasse ja onu jäi seisma nöör pihus, mis nüüd siis ülestõstetud oli, et suvalised parkida ei saaks sinna. Ilmselt on hästi aru saada, kes sinna poodi soovib minna või siis ausõna peale saab parkida seal.
Tsekkasin lihalehti üle - no pole siga. Tegin siis alustuseks pettemanöövri: "Ega teil pardifileed ei ole?". Ei ole. Siis küsisin ükskõikse häälega: "Aga sealiha?". Jah, on ikka. Ning juhatati täitsa eraldi ruumi nurga taga, kus ees ka hoiatav silt PORK (ja et moslemistele sisenemine pole lubatud). Oppaa, kõik kolm seina seal ilma aknata paturuumis olid sealiha lette täis - liha, vorstid, viinerid, peekon, konservid...  ei julgenud pilti teha blogi jaoks sest hoiatav silt oli, et kaamera valvab seal. Mine tea, äkki satun jamasse, kui seal pilti teen.
Kullahinnaga siga korvis, asusin kapsast ja piparkooke otsima. No ei ole. Lõpuks siiski leidsin karbikese piparkoogimehikestega, kus kaasas ka glasuur. Super, siiski vist pääsen piparkoogitaigna tegemisest (olen juba 2 retsepti saanud, aga no ei viitsi teha)!! Hurraa! Küsisin teises poes veel piparkooke, aga pakuti ingverimaitselisi küpsiseid.
Õnneks andsin need glasuurimist vajavad mehikesed Sofiale, kui väiksed ahvid magasid. Kas kujutate seda kisa ette, kui oleksin 3 lapse ette pannud selle karbi, et nonii nunnud, tulge nüüd kaunistama piparkooke ning valanud lauale 2 mehikest ja ühe glasuuri (miks mulle tundus,  et see karp on pisikesi mehikesi ja erinevaid glasuure täis)? Ei, ärme seda ette kujuta.
Kuna olen ahju peale ikka solvunud, et ta mu leivanumbrist, Brita koogist, suutis teha saepuruplaadi, millel on svamm peal, siis otsustasin, et mingit kooki ma jõuluks ei tee. Tegin kirjut koera hoopis ja loodan, et kummikomm, mille nimes on JELLY asendab marmelaadimaitset. Sest ka marmelaadi poes otsides ajasin muidu nii naeratavaid inimesi kimbatusse nagu piparkooke küsides.
Hapukapsast isegi ei hakanud küsima, töötasin kogu hoidiste riiulivahe läbi detailselt.

Ps. Jürile tõid täna omaanipäkapikud alkoholi ostmise loa.  Patuste pere ettevalmistused jõuluks  on nüüd tehtud.

Paar pilti Sofiast koos mehikestega

Kõige trööstitum koht

...siin riigis on siiani loomaaed. Riiklikku loomaaeda pole, mingu suvaline tüüp ise loonud loomaaia. Väidetavalt loomasõber, kes lihtsalt loomad kokku hankinud kuid raha pole, et neile korralikke elutingimusi pakkuda. Tallinna loomaaia betoonpõrandaga nõukaaegsed puurid oleks 5 tärni hotell enamusele Omaani loomaaia loomadele. Hästi kurb oli vaadata... mitu ahvi sunnitud elama pisikesse võrepuuri, kus pole ühtegi ronimisvahendit (puuri põrand rest). Hästi palju kitsesid puuris, kõigil sõrad ülipikad (vähesest liikumisest?), sarved murdunud, nässakas karv. Ühes väikses puuris 2 hundikoera ja teises u 10 kassi . Millegipärast loomadest rohkem kahju,  kuigi ilmselt ka u 100 tuvi ka ei naudi lihtsalt õrrel istumist. Enamus asukaid olid tokerdanud või hästi kõhnad.
Õnneks jäi telefon autosse, muidu oleks äkki kippunud pildistama, kuidas lapsed süüa andsid loomadele ja pärast oleks neid kohutavas seisus loomi uuesti pidanud nägema. Mida oleks tahtnud pildistada oli see, kuidas kohalikud lapsed +24 kraadiga lippavad ringi kasukate ja jopedega. Aga selle momendil saan mujal ka pildile sest mänguväljakul on ka selliseid talveriietes lapsi näha.

Me peame rääkima Jonist

Rääkisin kunagi onust, kes käis värava taga ja tahtis autot pesta. Kutsusime ta hoovi pühkima ja majaseinu pesema sest enne tuviorkide paigaldamist olid majaseinad ja aknalauad kakased. Maksime küsitud 5 riaali (u 12 eur). Nüüd laseb Jon iga laupäev kell 8.30 uksekella, pargib ratta maja ette ja asub vett laiali pritsima nii vooliku kui ämbriga. Nii vastu hooviplaate kui aknaid. Paar korda näitasin ette, kuida võiks liiva kokku pühkida ja kuidas aknaid pesta, onu naeratab jajaa, aga loobib vett edasi. Lõpuks ütlesin Jürile, et ma ei taha teda enam siia vett loopima sest koristamine see pole. Jüri ütles, et lase siis ise ta lahti.(Sultani naisel ikka sultani naise mured, eks).
Täna tuli taas Jon, parkis ratta ära. Ja siis andis Allule paki sõnadega: happy christmas! Pakis oli ploomikook (poe oma). See oli nii liigutav. Loodan, et ta sai selle ise kingiks kuskilt ja andis edasi mitte ei ostnud oma väikese palga eest. Läksin selle žesti peale ikka õue natukeseks lobisema (khm, õigemini öeldes ütleme üksikuid inglisekeelseid sõnu sest ta keeleoskus pole väga hea). Jon on pärit Keralast, Indiast ja seal elab ta pere praegu ka kuni ta raha teenib (me less salary family not here). Tal on üks poeg (me one boy five year).
Igatahes vallandamise asemel andsin täna talle hoopis 2 riaali rohkem pühade puhul ja ühe Eesti šoksi. Mõtlesin, et ahh las käib ja pritsib vett edasi - hoov puhas pole, aga tolmab vähem ühe päeva. Ilnselt on tegu hea inimesega, väikestele ta väga meeldib. Jooksevad järgi koguaeg ja nuruvad pai, lubavad sülle võtta.

Jälle anti süüa!

Läksime reede hommikul (siin see vaba päev, mäletate eks) hommikul kl 9 randa ja nägime kalamehepaati, kust laeti kalu autole.

Astusime ligi ja kiikasime saaki. Makrell.

Jüri küsis, kas saab värsket kala osta? Onud ütlesid, et saab. Frida tsekkas kauba üle enne...

Sobis! Küsisime 10 kala. Viskas juurde veel kuldkala sarnase kala, mis.pidi väga hea olema. Kui maksmise aeg käes, rehmas onu käega. Saimegi jälle tasuta süüa.

Kodus otsustasime koos google ja vana hea kalarappimise abilise, kollase kööginoaga, et võtame pea ja sisikonna ära ning küpsetame ahjus hõbepaberis. Noh, täitsa ok oli. 

2kg plastmassi

Meie läksime eile laste ja Kariniga jõulukuuske tooma. Seekord mitte RMK metsa, vatijoped seljas, vaid ikka autoga kaubanduskeskusesse. Jõulude tähistajaid siin hulgim ja plastmassist kuusk on minev kaup - alles oli minupikkune ehitud näidiskuusk ja super suur kuusk karbis. Uurisin, kas seda väikest veel on? "Ei ole, proua, aga kui soovite seda, mis on väljas, võime selle sisse pakkida. " Nagu kõik onud siin, super kiirelt võtsid kuuselt oksad, surusid sirgeks, pakkisid kuuse kasti ning tõstsid korvi ka. Muidugi vahepeal oli aega Allule silma teha ja patsu ka anda. Kahmasime kaasa veel erinevaid ehteid ja lõhnaküünlad nimega "christmas punch". Kuna ostsime süüa ka, siis oli korv ääreni täis ja see tähendab siin, et jälle üks väle onu tuleb tegutsema - laob asjad lindile, pakib tootegeuppide kaupa ära asjad (ma ajan neil süsteemi sassi sest kahman alati kilekoti, kuhu üks asi pakitud ja hakkan sinna muid asju peale viskama, et vähem kilet koju tuua) ja toob käru autoni, kus tõstab ise asjad peale. Shopingu ajal lasin esimest korda auto ära pesta parklas - pesijad aitavad parkimiskohta leida ja parkida (viibutavad käega nagu Eestis onud praamil) ja siis pakuvad autopesu hinnaga u 3 eur.
Kuuse kokkupanemine oli lihtne ja ehtimine tore...

Ehitud kuusk näeb täitsa armas välja, kuigi pole päris. Tuled peab veel lisama, ostsin kogemata punased ja lähen vahetama.

Aga mis ei ole tore, on see, et väiksed pärdikud näppavad kuuselt ehteid ja hammustavad neid mis penoplastist või lihtsalt põrgatavad põrandale neid mis plastmassist. Vast see huvi kaob ära mingi hetk.
Õnneks meid ei sega, kui mõned ehted on hambajälgedega...

Oleme nüüd omad joped

Lubage tutvustada uusi Omaani residente....

Kuna olen nüüd oma jope mitte turist, siis on vajalik ka kohalik juhiluba. Allahile tänu, et sõidueksamit polnud, ainult nägemistest, mille läbisin prillidega nagu niuhti.

Minu teekond nende dokumentide saamiseni oli väga sujuv tänu sellele, et Onaanis peab igal firmal olema palgal kohalik inimene, kes suhtleb riigiasutustega. Ei kujuta ette, et oleks ise pidanud sõitma politseisse, viimaone kuskile letti paberid, ootama koos 20 inimesega, siis paluma tõlget, mida üle saali hüüti araabia keeles, mis pani pooli inimesi püsti tõusma (arvutisüsteem on maas 1-2h, tõlkis meile Jüri kolleeg Hassan) ja siis sõitma teise jaoskonda, kus ootesaalis u 50 inimest (Hassanil töötas seal sõber, kelle juurde viidi meid järjekorrast mööda) ja siis teadma, kuhu nüüd paberid viia, kus oodata... ja siis kui ID kaart rõõmsalt käes, oleks üksi pidanud orienteeruma silmakontrolli kuskile ja siis jälle autoga kütma kohalikku ARK-i, kus Hassan minu eest täitis araabiakeelse blanketi araabiakeelsete tähtedega. Ma poleks ka osanud oma pabereid susata õige onu letti ilma järjekorrata mitu korda. Ainus asi, mida oleks taibanud teha vist oli ingliskeelne silt "lubade väljastamine" ja ooteruum sirmiga pooleks - ühel pool istuvad naised, teiselpool mehed. Ja niimoodi pärast 5 min koos mustade kaetud naistega istumist hüüti midagi (ilmselt Roosa-Saarma araabia aktsendiga) ja vaadati mulle otsa - sain veel trükisooja juhiloa kätte. Õudsalt mugav ikka küll, kui sõidutatakse ja talutatakse nagu last ringi. Hassan hoidis isegi pabereid enda käes, vahepeal lihtsalt suskas õiged paberid õige onu kätte ja juhendas seisa siin, istu sinna, kirjuta alla, lähme nüüd sinna jne.
Täitsa mugav, kui vajadusel kodus ka asju ajades selline osav tüüp kõrval oleks, kui vaja asju ajada.
Kusjuures, politseid pole üldse nii sõbralikud kui muud inimesed. Hullult tõsised olid kõik, kergelt tõredad isegi (va see Hassani koolivend).
Lähen nüüd tähistama eesti naistega. Pole 2 kuud sushit söönud... njomm!

Kalamehejutud

Kui oma mees käib kalal, saab süüa tuunikala (või noh, neid jäänuseid, mis alles jäid pärast minu oskamatut fileerimist). Kui naabrimees käib kalal, tuleb mul hakkama saada haikalaga! Jah, meie lähedal elav Jüri kolleeg käis kalal ja koos 2 suure ahvenaga tõi meile haipoja.

Kas teadsite, et hai pissib läbi naha? Sellepärast tuleb nahk ja nahaalune küljest fileerida. Hai nahk on selline kõva, arvatavasti võiks sellest lausa nahkpükse õmmelda. Mina ja mu kollane kööginuga olime haipojaga väga hädas. Pärast lõputut nüsimist õnnestus mõne supilusikatäie jagu tükikesi liha ka kätte saada. Need tükid panin piima sisse, nii google soovitas - pidavat selle võimaliku kibeda pissimaitse ära võtma. Praadisin ära, proovisin ise ja pakkusin perele - ei leidunud fänne. 

Ahvenad olid seevastu väga head!

Lõpuks 2-aastased!

Kui Karin meil hakkas abiks käima, olid kaksikud 5-kuused. Peaaegu iga õhtu, kui Karinil tööpäev hakkas lõppema, ütlesin ohkega:"Oeh, jälle üks päev möödas. Varsti on 2-aastased!" See tundus nii kauge ja seetõttu ajas nats naerma. Seega oli see 2-aastaseks saamine mu jaoks väga tähtis verstapost.

Hommikul üllatasime sünnipäevalapsi: mina läksin alla nendega (nagu iga hommik), teised ootasid ehitud elutoa, tortide (praeguses vanuses peab kindlasti olema OMA tort OMA küünaldega) ja kinkidega (mõned peavad üks-ühele samad olema, poole vähem kisa).

Siin paar pilti lastest koos uue nodiga:

Mis soojas kliimas ikka peo puhul teha? Minna poriliiva ranna asemel lukshotelli basseini! Ma ei saa salata, et seal lastega hullates ja basseinist merevaadet ning kaljusid silmitsedes poleks KORDUVALT pähe tulnud mõte, et oehhhh kuidas tahaks Jüriga kahekesi hoopis seal ujuda, pikutada, raamatut lugeda, valget veini juua...

Khm, teemasse tagasi! Sõime seal lõuna (kodu juures olevatest restodest saaks nädal aega tellida koju lõuna selle summa eest).
Õhtul läksime Jüri kolleegile külla, kus oli nö eestlaste grillpidu. Eestlaste grill tähendas, et üle poole olid eestlased, mõned olid serblased ja üks inglane. Võõrustajate laps on 2-aastane, seega Friida ja Allu olid niiiiiiii rahul, et seda raske kirjeldada. Mitu tundi lappasid eakohaseid mänguasju, ei pannud üldse pahaks, et emps ringi lehvis (Karin oli koguaeg kõrval ja aitas sobrada mänguasjakastides). Sofi alguses nukrutses sest temaealisi polnudki, aga õnneks oli päkapikk käinud seal ja kõigile lastele kingid toonud ning tuju paranes märgatavalt, kui Sofi pakis oli põlvedeni roosade juustega barbie.
Oli tore päev ja mõnus õhtu!

Nb! Üks eestlane, kes siin 7a elanud, ütles, et alates aprillist siin ikka väga hull olla ja tema õues praktiliselt ei käi siis. (ta mitmes inimene, kes seda juttu räägib). Ta ise läheb mai algusest Eestisse lapsega. Muidu läinud hiljem. Mu jutu point - kes lükkab küllatulekut edasi, tehke bronn ära ikka sest muidu jäävad vabaks kuumad kuud ainult :) jaanuaris on juba 2 bronni!

Proovime uusi asju

Nonii, mis siin nüüd saama hakkab? Vihje: need heledad kaikad paremal pannakse sinna aparaadi keskele auku, mis need purustab.

Õige! Suhkruroo mahla pressitakse nii!
Järgmine küsimus: kas lastele maitses see? Kes vastas ei, see sai õige vastuse eest punkti.
Ja viimane küsimus - on ka kallis kraam? Vat, sõltub, kui kallis on kallis kellegi jaoks. Tavaline plasttops maksis ca 50 senti.

Mänguplatsil kõht täis

Iga kord, kui kuskil piknikuplatsil tunnen šašlõki lõhna, nii isu ajab peale. Meil alati külm snäkk kaasas - võikud, jogurt vms. Täna läksime Kariniga lastega mänguplatsile (süüa polnud üldse kaasas) ja nagu ikka - piknikurahvas ka kohal oma laste, tekkide ja tossavate liharestidega. Ütlesin Sofile, et kui keegi pakub varrast (siin pidi kombeks olema võõrastele lastele süüa pakkuda), võtku vastu ja toogu mulle, kui ise ei taha. Ja Allah võttiski palveid kuulda...

Saime 5 varrast lambašašlõkiga. Hästi pisikesed suussulavad lihatükikesed.

"Allu, kas meeldib?".
"Mhm! Hästi pipa!" (Tõlge: hästi piprane/vürtsikas).

Läksin tänama, et oi kui maitsev ja suur tänu, kutsuti sööma ja pakuti juurde. Sain kuidagi ära vingerdada omaarust, kui juba Sofi tuli uute varrastega....

"Frida, mis tädi andis?"
"Andis lihaaaa!"

Kusjuures lapsed jooksevad nende varrastega mööda mänguplatsi ringi (nats hirmutav, suht teravad need). Pole sellist asja, et tulge istuge nüüd maha, teeme käed puhtaks ja sööme kõhud täis ning alles siis mängima.
Mingi hetk selle toitu jaganud pere lapsed hakkasid meie omadega mängima. Juhin tähelepanu taamal üksi ringi uitavale aastasele lapsele - kõndis sokkis, pluus pitsidega aga määrdunud ja üksi. Ta ka selle pere laps. Kondas ka selle terava vardaga üksi ringi, vahepeal kukkus see liiva sisse, võttis üles ja sõi edasi. Vanemad kordagi ei tõusnud püsti, õed-vennad kantseldasid. Hästi tavaline see, et vanemad istuvad ja suured lapsed vaatavad väikeste järgi. Pildilolevad umbes Frida-suurused poisid on 4-aastased.

Kui iga piknikuteki juures oma blondide lastega hängiks, saaks kõhu täis iga kord.

Reisilt tagasi

Siin ta nüüd siis on. Viisa kuni 2020 aasta lõpuni Omaanis olemiseks, mille saime piirilt tagasi riiki tulles. Tadaaa...

Jüri juba müüb ideed jääda kauemaks siia kui esialgne kokkulepe kuid hetkel olen ma ikka veendumusel, et Sofiale sobiks paremini alustada kooliteed Eestis mitte kooli vahetada ja mina olen kodus parem inimene, kui saan tööl puhkamas käia (Omaanis ma tööluba ei saaks).

Abu Dhabi eredamad reisimuljed piirduvadki sellega, et oli luks majutus ja Sofi sünnipäev ideaalne. Tegime pärast tiiru linnapeal, aga ei kõnetanud praeguses eluetapis see klaastornidega city eriti. Ilma väikeste lasteta ilmselt tunduks teisiti.

Tagasisõidu hommikul kell 6 hakkas Frida oksendama. Kohe korralikult. Nii kui lonksu või ampsu võttis, jälle tuli välja. Kariniga panime asju kokku ja koristasime korterit nii, et kordamööda jooksime oksekausiga Fridal järgi. Sest ka haigena ei pikuta ta kohapeal vaid lippab ringi ja räägib lihtsalt, et paha olla on ja pea valutab.  Seega nagu ette kujutate, kujunes pikk autosõit päris töiseks - koguaeg tuli valvel olla, et oksekott Fridale ette panna. Mingi hetk hakkasin topsiga püüdma sest kui joaga purskas, läks kotist mööda pidevalt. Õnneks ka sel korral kehtis reegel, et tagasitee tundub kiirem. Tõsi, sel korral polnud ka tunnist ummikut ja ei pidanud piiril pikalt passima. Üks armas asi oli veel - jõudsime Omaani ja hakkasime piiripunkti sisse minema. Me Kariniga kohmitsesime veel auto kõrval ja üks inimene parkis me kõrvale. Onu tuli autost välja ja ütles hästi lahkelt:"Welcome to Oman! How are you?". Vot selline see Omaan ongi, nii lahked inimesed (olen vist tüütu juba selle lahke-jutuga?).

Kohale jõudes sain aru, et see valgete kiviplaatide ja pooltühjade ruumidega loss on me koduks muutunud selle 1,5 kuuga. Kõik lapsed hüüdsid: "Jee, kodus!" ja niiiii mõnus oli kohale jõuda :) Saime natuke veel mängida, panime lapsed vanni (iga õhtu käivad kolmekesi koos) ja tuttu.

Sofia sünnipäev

Ühendasime mitu asja korraga - vajadus enne jõule riigist väljas käia viisa tõttu, Jüri tööreis, soov külastada ka Omaani lähiriike... ja Sofia saigi oma 7-nda sünnipäeva hommikul ärgata Abu Dhabi pilvelõhkuja 24-nda korruse lukskorteris, kus oli hingemattev vaade (see kenitlev sõna pole siin üldse liialdus). 

Kingid vaadatud, tort söödud, siirdusime 4-ndal korrusel majadevahelisel katusel asuvasse välibasseini. Kes hoolega otsib, leiab pildilt delfiinitreeneri kostüümis ahviujutaja...

Sofia suur sünnipäevasoov oli minna veeparki ning pärastlõunal läksimegi Yas Waterparki. Soovitan soojalt - tegemist nii suurtel kui väikestel. Kuna me Kariniga mässasime kaksikutega, siis täiskasvanute atraktsioonidest saime ainult ühel käia, aga see oli niiiii äge, et ma naersin pisarad silma lausa! Sofia jäi päevaga väga rahule. Ka minu arvates oli ideaalne päev, samuti sellele eelnev öö - kaksikud magasid elus esimest korda mõlemad korraga terve öö ärkamata + sain Jüriga ühes voodis magada üle pika aja :)

Kindlasti tekib küsimus, kuidas sujus pikk autosõit 3 lapsega. Noooohh, kokkuvõte oleks midagi sellist:

• 12.30 start kodust, auto pilgeni täis asju ja pärdikuid (kusjuures ka Karin on ahviaastal sündinud nagu kaksikud).
• Kodust u 5km kaugusel algab ummik, liiklus seisab enamasti, sõidame paarkümmend meetrit. Kõik lapsed jäävad tukkuma. Tunni pärast hakkavad autod liikuma, Sofi ärkab ja küsib lootusrikkalt - kas varsti teeme peatuse?
• Kõrb, kõrb, kõrb mitu tundi... tahaks kohvi ja pissile.... mitte ühtegi bensukat pole, ebareaalne.
• Jüril tuleb uni, istun rooli. Tited kräunuvad, Sofi annab pulgakommi. Minu sõidustiil + magus = Frida oksendab. Peatus, laps puhtaks, Jüri rooli tagasi.
• Jee, bensukas!  Vetsu pole, kohv on lahustuv ja kardemoniga. Reis teeb alandikuks, olen sellegi eest tänulik. 
• Lapsed ei oksenda ega kräunu. Ja mitte kuna kaasas on uued mänguloomad, 4 uut raamatut, 2 uut puidust puslet ja laste lemmik Karin istub taga vaid kuna me uues autos on DVD mängija ning meelelahutaja töö võtab üle Lotte.
• Jõuame Omaani piirile, sõidetud on 6h. Jüri läheb passidega asju ajama, naised ja lapsed jooksevad vetsu. Pärast nägime, et see oli meeste WC. 
• Paar km eemal on Araabia Ühendemiraatide piiripunkt, kobime jälle autost välja. Ootame ja ootame sest mingi ülemus tahtis me passe näha. Jee, lõpuks lastakse AÜE-sse sisse!
• Vaatan kaarti enne kui Omantel internet ära kaob, sõita on VEEL ca 2h! Miks mulle tundus, et Abu Dhabi on kohe pärast piiri?
• Õhtul ca 20 jõuame enda majutusse. Korter on isegi mõnusam kui piltidel. 
• Karinile jääb Sofi, mulle kaksikud ja mees sätib end  hankima minema sünnipäevatorti ja hommikusöögikraami. 
• Tited on pikali, Allu hädaldab, et paha olla - jõuan vaevu sülle võtta, kui okset lendab... mu kleidile, jalgadele, ilusa korteri põrandale, pikkade narmastega vaibale, imelise vaatega akna klaasile. 
• Laps puhtaks, põrand puhtaks, ise ja vaip ka enam-vähem tükkidevabad... kas nüüd saab tited tuttu? Ei, Sofi nutab, et ikkagi ei taha Kariniga ühes toas magada (kuigi varem tundus, et seda osa ootas reisist kõige rohkem). Ok, kobi siis ka oma madratsiga siia. 
• Kell 22 kõik lapsed magavad. Me Jüri ja Kariniga puhume palle, pakime kinke, kaunistame tuba hommikuks.  Saigi lõpuks päev läbi.

Abu Dhabi kohta ei oska palju öelda sest pole linna väga nöinud. Muscatiga võrreldes tundub autooknast nähtu põhjal nagu oleks Kalamajast Shanghaisse tulnud... äkki õnnestub veel tibake linna näha ja muljetada.

Mina kui hindu naine

Kuulge, kas see pole huvitav kokkusattumus, kui käid nädala jooksul kahel päeval riidepoes ja mõlemal korral erinev hindu mees leiab, et sa oled täpselt tema olulise naise mõõtu ning küsib su riidesuurust? Jep, see juhtus taas! Ainult seekord polnud tegu õele riideid shoppava noormehega vaid abikaasale rõivaid valiva härraga. Läksin Sofile litritega seljakotti ostma, mida ta nuias, aga keeldusin (mamma kingib sünnaks nüüd) ja jäin korra teepeal ühte pluusi vaatama endale, kui kõpsti oli härra kõrval, krabas mu pluusi sildi enda poole ja ütles, et kas te saate palun selle suuruse öelda, mul on naine teiega ühes mõõdus. Lasin onul numbri ära spikerdada, aga siis pagesin minema sest kartsin, et järgmisena soovib, et läheksin proovima ja ta vaatab, kuidas sobib.
Huvitav, milline ta abikaasa on? Kuna see mees mulle nr 46 riideid ei pakkunud, saan ette kujutada, et sobivat pluusi ootas kodus selline daam...

Trikood

Vastuseks Kaarile. Et mida sa võiksid siia tulles kanda ujumisel seljas? Ma jään soovitusega vastuse võlgu. Võib-olla ainult see, et pigem trikoo kui bikiinid?
Ma olen kindel, et isegi kui kedagi su "paljastav" trikoo häirib, siis keegi midagi ei ütle. Politsei küll patrullib koguaeg rannas, aga nad nii lahke olekuga ja naeratavad, et üldse ei kujuta ette neid trahvi tegemas ebasündsa riietuse pärast.
Kuigi olen korduvalt käinud Sultani toidupoes, alles eile märkasin uksel sellist silti...

Samas olen me poes näinud paari "alasti" inimest, keda pole välja visatud või teenindamast keeldutud. Ma arvan, et heasse restorani ei lasta sisse, kui silt üleval, et tuleks kanda rõivad, mis "kedagi ei riiva". Aga rannas ilmselt ok, seda enam, et silti pole üleval me rannas. Wave rannas on rannareeglid üleval, aga keha katmise punkti seal polnud ja olidki paljad kehad.
Igatahes ajas mu moslemiks muutuv mees mulle ebamugava tunde peale, et mu täpiline maadlejakostüüm (vabandust, bikiinid) on liiga paljastav ja tänasest on mu garderoobis ka bikiinid, mis koosnevad lühikeste varrukatega pluusist (kalipsolaadne) ja miniseelik, kus all on bokserid. Tõmbasin selga, tegin pilti sõbrannale ja sain tagasiside:"Vile veel kaela ja näed välja nagu delfiinitreener!". Arvan, et sellega viskun isegi kodurannas vette ja tunnen ka veepargis end hästi, kuhu pühapäeval plaan minna. Kahjuks blogisse ei saa delfiinitreeneri pilti üles panna, võib lugejareitingule negatiivselt mõjuda.

"Kas rätti kannad?"

On tulnud küsimusi ja kommentaare riiete teemal - kui kaetud või paljas olen, räägin siis lähemalt. Asi on tehtud puust ja punaseks välismaalastele - siin on juhend, kuidas peavad välismaalased riietuma...

Rätti peas, pikki varrukaid ja maani kleiti peavad väljamaa naised kandma ainult, kui üldse kuskile mošeesse sisse lastakse (muidu piisab põlvede ja õlgade katmisest). Aga teate, kui enamus naisi on üleni kaetud ja mustas, mõned pooleldi kaetud (hindudel pole näha jalgu, varrukad on nii ja naa, pea katmata) ja meie piirkonnas olnud enamus valgeid välismaalasi pikkade riietega tänaval või poes, siis õudsalt ebakohane tunne oleks mingi lühikese ja õlapaeltega kleidikesega ringi lipata. Umbes nagu lähed galale teksadega ja teised õhtukleitides või mõnusale grillpeole minnes ukerdad kontsadega murumätaste vahel, kui teised plätudega tatsavad. Olen kuulnud uudist, et mingid naised said trahvi kuna olid ebasündsalt riides tänaval, aga mul kuidagi raske ette kujutada seda sest olen korduvalt "alasti" inimesi näinud liikumas.

Aga et mitte trahvi saada ja ise ka ebamugavalt end mitte tunda, on minu dresscode siin:

1. Maani kleit või seelik, enamasti käed kaetud küünarnukkideni. On mõni lühike varrukas garderoobis ja mõni randmeteni pika varrukaga kleit ka (postitustes on pool garderoobi näha olnud juba, ei hakka siia panema oma kleite). 
2. Kodus abikaasa silmarõõmuks on õlad, sääred ja vahel isegi põlved kleidi alt väljas.
3. Pead ei kata ma kunagi. 
4. Ujumas ei käi.

Rääkides ujumisest. Käisin täna trikood otsimas sest Sofi tahab enda sünnal veeparki minna. Kirusin, et krt ise elavad nii kuumas kliimas ja ei müüda üldse trikoosid kuskil... lõpuks ühes suures poes oli õnneks (pesuosakonnas mitte spordi omas) silt üleval "women swimming wear", siis taipasin sellise pilguga vaadata, et ahhaa need on trikood (võimalik, et kõndisin mööda mujal) . Millise võtaksite? Infoks, et äärmine must on täispikkade pükstega + peakate, lillelised pole pluusid vaid sellised laiad trikood, täpilisel paistavad komplektis olevad bokserid varrukatena, tegelt õlad paljad.

Noh, mina valisin ikka kõige "litsakama", selle täpilise (kuigi näen nende bokseritega välja nagu maadleja). Aga nüüd olen mures sest Jüri arvates pole paljad õlad ikka ok. Mees hakkab moslemiks muutuma vist, pöörane!
Mina näiteks arvan, et kedagi ei huvita rannas mu õlad (ega maadlejabokserid). Mul isegi natuke piinlik, et kujutasin ette ja kartsin blondina liigset tähelepanu saada siin. Võimalik, et mu best before on möödas, aga tõesti - mitte keegi ei vahi mind tänaval, poes, kohvikus ega rannas. Inimesed naeratavad ja siis vaatavad mujale, pigem naised kui mehed. Täna käisin trikood otsimas ka H&M-si. Vaatasin just ringi, kui üks hindust noormees astus juurde, et kas saan korra aidata? Noooh, ikka saan. Tal nimelt on õde minu mõõtu ja kas ma ostan sellises suuruses oma pluusid? Minus tõstis paranoia pead - kuram, üritab ligi tikkuda või! Aga siis nägin, et "minu mõõtu" pluusi suurus oli 46... ääh, ei ürita vist flirtida, lihtsalt kehv nägemine poisil sest tutvumise eesmärgil ikka oleks pidanud pisikese pluusikese ette panema mulle ju :)

Omaanipäkapikud

Tuleb välja, et Omaanis on nutikad päkapikud. Kui näevad köögikapil küpsetuspaberi peal 2 tossu ja ühte kinga, saavad aru, et detsembris tuleb sinna kommi panna.

Ja siin on palju rõõmsaid ja paid lapsi, kes said kommi täna hommikul. Ütleme nii, et päkapikk muidu väikestele veel sel aastal kommi ei tooks, aga Sofi juba väga ootas. Seega vedas pärdikutel jälle, et suur õde on.

Oleme turistid

Täna saime lõpuks vaatama minna mõnda "must see" turistiobjekti. Jätsime väiksed pärdikud Kariniga ja läksime Jüri ja Sofiga Mutrahi. Siin on sadam, turg ja kindlus.
Alustasime turust. Ega miskit üllatust polnud sest teadsin, et nime järgi justkui araabia turg, aga tegelt selline hindu värk - pašmina sallid, totsikud, lambid, ehted jne. Kui muidu inimesed tagsihoidlikud ja sõbralikud, siis turul ikka suht pealetükkiv kraami pakkumine ja kohe hinna langetamine, kui korraks vaatad ja edasi ikka kõnnid. Ei hakanud lette pildistama. Tahtsin pildistada hoopis ilusat lage ühes vahekoridoris ja kamandasin Sofi pildile. "Oehhhhh.... okeeei" ja ilme on ka vastav...

Mina ei ostnud midagi, Sofia ostis ühe araabiapärase kuldse laeka (muidugi tegime müüjaonuga ka mängu, et ahah väga kena, me vaatame veel ringi ja hind langes). Turg pandi kinni lõunapausiks ja läksime ära. Plaan on millalgi tagasi tulla ja siis ilma ostlemist segava elemendita (loe: Jüri ), kes ei viitsi nodi vaadata ja iga asja peale ohkab: "oeh, muidugi on sul seda vaja" või "no kuule, lulu hypermarketist saad sellise 1 riaaliga!"

Pärast turgu läksime vaatama Mutrah kindlust. Siin üks turistivõte, kus kindlus me taga..

Jüri rääkis Sofile, et "lähme ronime mäkke kindlust vaatama" ja vaene Sofi viimase hetkeni lootis, et saab päriselt mäest üles ronida, mitte mööda treppe "ronida". Leia pildilt roosa mägikits...

Tornis oli tore. Soovitan kõigile kõrgusekartjaile sest turvanõuded olid minimaalsed. Jube hea, et väiksed ahvid koju jätsime. Üritasin pilti teha, aga see kõige jubedam ilma piirdeta serv ei jäänud hästi näha, tõmbasin markeriga noole, kus kõrgusekartjatel võib süda rütmist välja minna...

Täitsa puhkusetunne oli pärast kohvikus. Nagu reisil oleks. Pole ka ammu nii palju välismaalasi näinud korraga kui täna. Järgmine turismiobjekt välja valitud. Loodan, et saame peagi mahti minna.

Talv käes

Hommikul tuleme tavaliselt kohe pärast söömist õue mängima, kuskil 8 paiku. Tüdrukud läksid ees, me Alluga veel panime mulle kohvi valmis. Järsku Sofi ja Frida olid toas tagasi: "Ei taha õue, külm on!". Vaatasin esikust termomeetrit ja see näitas +25. Tõesti, nii "külm" vist pole olnudki. Peab hakkama kartma kogenumate jutte, et talvel võib öösel isegi alla 20 kraadi minna.... huuuuu... jube! :) panime Fridale pikad varrukad ja läksime ikka õue.

Siin tänahommikune pilt talveriietes lastest hoovis mängimas. Väikestel pole pükse sest harjutame mähkmevabaks. See hommikune talvine taevas on ka masendav, eks? 

Aa, ja see beež vari vasakul on siin kohalikel garaaži eest, et päike autot ei kütaks kuumaks. Meie ei viitsi hoovi ajada autot. Seega pargime seal all käru ja mängime varjus.

Suu-ja sõrataud

Ei ole siin midagi, et põgened oktoobris Eestist ja siis lapsed on terved selle sügistalve. Oleme nüüd läbi põdenud ka käe-jala-ja suutõve, mis tähendab ühepäevast palavikku ja ca nädal nakkavaid ja sügelevaid ville piirkonnas, mida sisaldab haiguse nimi. Tundub, et isegi täiskasvanud põdesid selle läbi, vähemalt tekkis kahtlus, et miks sügelevad sääsekupud ainult jalgadele meile tulevad? Kõige raskemalt läks Fridal, tal suuümbrus  ja suu seest siiani paraneb villidest.

Nakkuse saime suure tõenäosusega mängutoast. 

Hetkel kõik korras, tujud ja uned jälle paranenud!

Mis te sööte seal?

... on mu käest paar korda küsitud. Poole ajast sööme samamoodi nagu Eestis. Hommikul mina joon piimaga kohvi ja söön juustuleiva. Või noh, siin siis tumeda röstsaiaviilu sest rukkipala, muhu leiba vms pole. Super head kohalikku juustu pole leidnud. Paari proovinud, kuidagi kõva ja soolane. Kohvi osas tahaks räigelt vinguda, aga pole mõtet. Testisime u 5 erinevat ja nüüd ostame seda, mis kõige vähem rõve on. Harjumatu maitse, oleks tegelt viisakam öelda. Lapsed söövad siin hästi palju jogurtit, nii hommikul kui päeval nõuavad. Ja endise lemmiku Actimeli asemel joovad maitsestatud labanit. Laban on selline kohalik keefiri moodi asi, a minu arust mitu korda maitsvam. Ma joon maitsetamata varianti iga päev. Ühesõnaga - rohkem hapendatud piimatooteid tarbime kui Eestis. Rohkem joome ka värsket mahla ja sööme jäätist :)
Mõnikord sööme hommikul muna (ostan 25 munaga reste) järjest harvemini putru sest peale Allu seda eriti keegi ei fänna. Kui harva teha, sööb Frida ka.
Lõunaks teen mingit lastepärast asja nagu Eestis - kanafilee, erinevad keedetud juurviljad, pasta bolognese või pestoga, kartulipuder ja kotletid (lambahakkliha), värskekapsa-hakklihahautis (veisehakkliha). Kartulit kannatab teha pudruks või praadida sest veider Pakistani sort levinud, selline vesine ja pole üldse keedetuna hea.
Kordagi pole söönud siga (ei fänna nii hullult, et viitsiks kuskilt otsida sealiha) ja lõhet (õudsalt tahaks, aga nii kallis siin - 35 eur/kg oli poes rookimata lõhe). Mingeid valge kala fileesid olen ostnud ja praadimud niisama või riivsaias (Sofia ei söö üldse, Frida sööb, Allu armastab ja vitsutab üksi pool praetud kogusest ära).
Nö kräptoidu ehk endiste Rakvere pelmeenide asemel on sügavkülmas kana nagitsad, külmutatuid kalafilee taignas, erineva täidisega samosad, kevadrullid, lihapallid (mis on sama head kui endatehtud kotletid).
Täna tegin kana-klimbisuppi (lastele muidugi, Jüri ei söö selliseid asju). Kanakoivad näevad siin välja nagu vutijalad, tõesti noh. Kui Eestis saab 2 koivaga potitäie suppi teha, siin läheb 4- 6 koiba. Ei tea, kas sellest, et oli isekerkiv jahu (peal oli kirjas), aga poole teelusikasuurused klimbid paisusid supis Frida ja Allu rusikasuurusteks õhulisteks pilvedeks (Sofile meenus neid süües, et mamma tegi talle ükskord lumepallisuppi). Peaks vist proovima kooki teha, kui nii hästi kerkiv jahu on. Tüdrukud sõid 2 portsu, Allu 3.
Õhtusöök on mu päeva lemmik sest enamasti tellime kuskilt süüa. Valik on suur ja maitsev ning kohaletoimetamine tasuta. Türgi restost võtame sütel tehtud kana, salatit, kebabiliha. Kaasa pannakse veel suur lapik sai, hummus, nats friikaid. Need türklased teevad ka head pitsat. Aasia kohtadest tellime nuudleid, kana, lammast... arve on ca 15 eur (3 suurt+3 väikest).
Toidu pildistamine selliselt, et see näeks välja ahvatlev mitte nagu juba ühe korra seeditud toit, on minu jaoks raske. Seega pole ühtegi illustreerivat näidet panna. Sellepärast lisan pildi supermarketi maitseainete leti kolmandikust...

Kas midagi igatseme? Mina tahaks juua Pauligi kohvi, millega harjunud olen. Sofi tahab tavalisi pelmeene ja hapukoort. Võimalik, et ka hapukoorelaadne asi poes olemas sest keefir ja kodujuust on, pole äkki leidnud veel. Leivast ja seast kuidagi ükskõik. Hapukapsa ja kilu neelusid ka pole.
Ahjaa, süüa teeme kraaniveega, joome pudelivett. Selline kergelt pruun vesi tuleb kraanist, mis pidi küll olema joodav, aga kuna kohalikud ka joovad pudelivett, siis ei julge ise kraanist juua.

Onu laulab

Kui me kodu otsisime siia, siis palusin Jüril vaadata, et maja poleks mošee lähedal sest kartsin, et varahommikune kutse palvetama ajab me niigi varajased ärkajad veelgi varem üles. Jüri arvas, et pole vahet sest seda heli pole võimalik vältida. Ei olegi. Ükskõik kus liikudes ikka teatud kellaajal mitu korda päevas "onu laulab ". Alguses väikestele pärdikutele ei meeldinud üldse, kui onu laulma hakkas. Frida ütles:"Ei meedi onu laulab" (just "meedi" on see sõna) ja Allu ütles pärast iga pausihetke lootusrikalt "Kõik!" (Noh, et lõpuks vist lõppes?" Nüüd ei tee nad tavaliselt väljagi või lihtsalt ütlevad, et "onu jälle laulab". Vahel ka "onu laulab tudulaulu". Tegin mõnesekundilise klipi, kus pärdikud askeldavad nii, et onu laulab taustaks..

Mu hirm varahommikuse palvusele kutse osas oli asjata - ükski laps ei ole "onu laulmise" peale ärganud. Mina enamasti kuulen seda ehaaegset palvekutset kella 5 paiku ja kui ei kuule, olen rõõmus sest järelikult magasin sügavalt.
Esialgu arvasin, et mošeekutse on iga päev samal ajal. Mõtlesin, et vaatan netist üle need ajad, siis hea vahel kellana orienteeruda minutipealt. Aga võta näpust - see kellaaeg muutub iga paari päeva tagant! Näiteks täna on onud meile palvetamist meelde tuletanud järgmistel kellaaegadel: 05:09, 11:59, 15:04, 17:25, 18:39.
Meie praeguse kodu lähedal on vist kolm mošeed, seega tihti tekib kakofoonia - alustavad ja lõpetavad laulmist erineval ajal ja mu kuulmise järgi pole sama tekst ka. Selline segane soig mulle ei meeldi, a muidu meeldib see laulmine.
Lõppu veel mõni sekund laste reaktsioone "onu laulmisele". Kes ei viitsi vaadata, sellele lühike kokkuvõte: ükskõik on sellest, et onu leelotab.

Piknikurahvas

Kui eestlased on laulurahvas, siis omaanlased on mu arust piknikurahvas. Igas pargis on tohutult tekikesi, kus pikutavad, istuvad ja söövad pered. Pere koosneb mitmest lapsest (beebid ka kaasas  muidugi!), tihti kaasas ka vanavanemad.  Õudsalt armas on vaadata. Alati kuskil mõni laps magab süles või tekil, vanematel inimestel on matkatool või plastmassist tool (Jüri ostis täna meile ka need vanaema matkatoolid!)
Kohalikud naised on mustas kleidis, mehed valges või hallis kleidis, lapsed on kirjud. Kirjud on ka hindud, keda on siin palju. Ja siis näputäis lääne riietega inimesi.

Piknikuteki kohta ütlesin eksitavalt "tekike" sest tegelikult on need tekid hiiglaslikud ja sellised jäigad (müüakse lausa ratastega tekikäru selle rulli vedamiseks).  Meil seda suurpere vaipa veel pole, aga oleme väikse tekiga ka mitu korda piknikku pidanud. Kui selle suure vaiba ostame, siis panen pildi üles. Seniks saab veidi zoomida Sofi selja taga oleva pere piknikku, seal näha, et tekk suur. Need olid kaks kohalikku tüdrukut Marjam ja Dima, kellega Sofi mängis mänguplatsil, kus ka piknikku pidasime...

Meil on enamasti kaasas külmad snäkid, a kohalikud sussutavad päris tihti mingit grilli moodi asja teha. Kõrval on tihti ka sixpack, aga mitte õlut vaid 1,5-2l veepudelid.

Siin veel pilt, kust saab meie seljatagust zoomida - nagu festivalil oleks. Tegelt tavaline vaba päeva õhtu Ghubra rannas. Meie sätime end kodu poole sest hakkab hämarduma, kohalikud seavad end vastupidi kohale sest päikseloojangul tulevad kõik just õue. Päris korralik ummik oli parklas tulijatest, oodati ja otsiti parkimiskohta.

Ka palvetamist tuleb ette pikniku ajal. Põlvili maha ja otsaesine vastu maad .