Marlipulm ja sushibuffee

Esimene pulma-aastapäev kannab nime marlipulm, vatipulm või puuvillapulm. Noh, nagu 25a on hõbepulm. Aga miks vatt, marli või puuvill? Sest noorpaari suhe on alles õrn nagu vatt või marli, mis võib kiirelt katki minna. Teine põhjus on onuheinolikum - noorpaar on värskelt armunud ja aastase abieluga oma voodilinad marliks püherdanud (höh-höh-hee). Seega esimeseks pulma-aastapäevaks kingitakse puuvillaseid asju, voodipesu jne.
Mina kinkisin Jürile kutse veeta õhtu ja öö lukshotelli puuvillaste linade vahel (ja muidugi basseinis + restos). Karin kinkis meile esimeseks pulma-aastapäevaks kõige väärtuslikuma kingi - hoidis pea ööpäeva lapsi. Jüri sai ka panustada - tegi bronni ja maksis kinni kingi :)

Valisime Crown plaza hotelli, kus oleme ujumas varem käinud. Mõlemad pidime dokumenti näitama. Arvasin, et kontrollivad, kas sama nimi. Jüri arvas, et kuigi seadusega keelatud mitteabielus meest ja naist samas toas ööbida lasta, siis reaalselt abielu tõestama ei pea vaid pigistatakse silm kinni. Aga ei saanudki nüüd siis kontrollida.
Check-ini tehes ütlesime, et tähistame abiellumist. Saime tasuta parema toa - rõduga. Lisaks joogikupongid kolmele dringile (eks kohalikud teavad, et kahvanäod ikka tähistavad joogiga). Väga armas!

Rõdult avanes selline vaade...

Pole paha, mis? Kõige mõnusam polnud mitte head mereannid, külm jook, hea seltskond ja ilus vaade vaid ma kõige rohkem nautisin seda, et ei pea kella vaatama kellegi söögi-ja uneajaks ning saab lihtsalt niisama olla ilma püsti hüppamata või kedagi keelamata.

Läksime õhtul korra mere äärde, kuskil 20 krabi jooksis laiali. Päris äge vaatepilt. Kahjuks muidugi pilti ei jõudnud teha.

Kokkuvõttes võib öelda, et ööpäev oli 10 punkti vääriline ja rahulolu paarisuhtega tõusis uuesti 10 punkti lähedale (uskumatu, et mees ei aja üldse närvi, kui lapsi juures pole siblimas).

Tahaks pilti ka panna, kus noorpaar koos peal. Kahjuks on ainus ühine foto sellest õhtust on selline basseiniäärne pilt, kus proua meikimata, Jüri padjanäoga, aga noh, ehe värk - niiet siin me oleme - kaks õnnelikku pelmeeni... kibe-kibe!

Tea, kus me enda paberpulma tähistame?

Järgmisel päeval kihutas Jüri koju laste juurde, mina panin ilusa kleidi selga, hüppasin taksosse ja läksin eesti naistega enda sünnat tähistama sushi buffeesse. Njomm, minusuguse sushisõbra jaoks täielik idüll. Häääääästi maitsev oli!  Üks pildike valikust...

Nö buffee oli ka joogile, muidugi meist pooled võtsid ka selle. Sain targemaks - reedeti enne kella 14 alkoholi pole võimalik tellida ja laupäeval on keset päeva alkopaus (kellaaaegu ei mäleta, aga äkki oli 14-16?). Need kellaajad on seotud mingite tähtsate palvustega ja siis ei sobi, et keegi samal ajal trimpab kuskil.

Siin pilt meist - vasakult Liisa (serblasest abikaasa töötab Nortalis), minu kolleeg Katu, sünnipäevalaps-mida-vanem-eit-seda-roosam-kleit, Ailen (Jüri tiimikaaslane), Eveli (Jüri ühe eesti kolleegi abikaasa). Liisa ja Eveli on Omaanis elanud ca 7a, nende käest saan pidevalt igast kasulikku infi stiilis "kust seda asja saab".

Sõime ja jõime ära, jätsime hüvasti kuid teel koju meenus, et olen Karinit lubanud Radissoni katuseterrassile viia kokteilile. Korra läksime, aga siis oli Ramadaani esimene päev ja koksi ei müüdud. Otsustasime teel koju sealt läbi hüpata. Ja nagu needus - oi, me avame tunni pärast. Oehh.... kuna Karinil oli järgmine päev vaba ja mul ka polnud otseselt tunne, et tahaks koju lastega mässama minns ning Jüri saatis sõnumi, et me liiga vara ei tuleks, otsustasime tunnikese kohvitada all restos ja rääkisime Aileni ka nõusse, kelle autos me olime. Siin siis pilt nendest kohvidest, mis tellitud sai lõpuks restos....

Nii, kell sealmaal, et saab liikuda katusebaari... kolmas katse Karin sinna lubatud baari viia ja arvake ära... tuletõrjealarm hakkab tööle, liftid ei sõida!  No ei ole võimalik! Usuks ma märke, siis oleks kogu selle pulli peale loobunud sest ilmselgelt Allah või keegi sama võimekas tüüp saatis märke, et Karin EI TOHI sinna baari jõuda. Aga kuna ma ei usu selliseid asju, siis ikka ootasime ära kuni liftid sõitma hakkasid, tellisime sünnipäevalapse terviseks joogid, nautisime kõrget vaadet, mõnusat muusikat ja sooja tuult. Ja ei juhtunud midagi sellist, et saaks öelda vat oleks pidanud märke jälgima ja mitte viima Karinit sinna.

Koju jõudes selgus, et meil võtit polnud (värav on lukus) ja Jüri mässas lastega ning ei pannud mu sõnumit tähele. Kuna mul oli kleit, siis oli kohe selge, kes üle 2m aiamüüri sisse ronib...

Ja nagu filmis - nii kui Karin oli mulle värava seest lahti teinud, astus Jüri maja uksest välja, et meile värav lahti teha :)
Vat säänsed sünnipäevaseiklused siis.

Sügis!

Kuidas aru saada, et sügis käes? Et õues on alla +30 kraadi? Ei, ikka ei lange ka öösel kraadiklaas alla +30 kraadi. Sügise tulekust annab teada uue hooaja kaup poes (saapad, mantlid, tutimütsid)...

Niiet - tere sügis! Ootan juba talve!

Väiksed rõõmud

Sofial oli trennis "võta sõber kaasa nädal" ja mul oli nii hea meel, et tal on juba koolis sõber, keda kaasa kutsuda. Siin üks pilt sõbrakestest trennis...

Jana isa ei jäänud trenni vaatama, seega sain ainult põgusa hetke lobiseda. Nad tulid Omaani sest Jeemenis on sõda, isa töötab kodukontoris samas õlifirmas, Janal on 5a vend ja nad elavad meile päris lähedal. Kõige olulisem info on mu jaoks see viimane - järelikult on nüüd veel kodu lähedal sõber, kellega mängimas saab käia ja külla kutsuda. Jee!

Teine südantsoojendav lugu on siin (ja tõestus, kui erinevad on kaksikud)...

Multitalent Frida istus uue ratta selga ja kohe hakkas sõitma. Allu lihtsalt seisab ühel kohal :) Kuigi vist nüüd sügis, on ikka õues nii palav, et tõime rattad tuppa sõitmiseks. Hea ikka see konditsioneeritud suur  kiviloss.

Sofia käis peol

Mu süda hüppas rõõmust, kui Sofia sai esimese sünnipäevakutse. Tema sõber Marla trennist kutsus ta sünnale, kuhu ta tohtis kutsuda 5 sõpra. Jüri muidugi kommenteeris, et ei tea, kas Marla ise valis Sofia või Marla isa kutsus meid? Jüri vihjas sellele, et kuna ma teen iga nädal Marla isaga play date - meie kohvitame, lapsed mängivad, iga kord mängime 4-esi Unot ka. Enne kui samamoodi muhelete nagu Jüri, tuletan meelde, et kui vaimusilmas tuleb austraalia mehe peale mõeldes silme ette mingi hästisäilinud surfikutt, siis Marla isa on harley-mees, kes on minu isast 5 aastat vanem.

Pidu koosnes kahest osast - kõigepealt tunnike batuudi- ja seikluskeskuses Trampo. Jee, Sofia lemmik koht on see. Üks pildike ka Sofiast ronimas....

Ja siis läksime Marla juurde koju, kus Marla isa tõi McDonaldsist lasteeined kõigile, vanematele toodi Pizza Hutist pizzad. Pabertaldrikud välja ja voilaa.... ongi laud kaetud. Mitte nagu Eesti empsid, kes hakivad ise kartulisalati, ostavad 100 erinevat snäkki (millest 99 jääb alles) jne. Üks pildike lastest mäkieineid söömas....

Marla sõbrannad on järgmistest riikidest pärit peale Eesti: India, Kolumbia, Lõuna-Korea... ja viies oli vist Indoneesiast, kui ma nüüd õigesti mäletan. Marla emps sebis laste juures koguaeg. Valvas, et kõik sööksid ja kes oli lõpetanud, ei tohtinud enne lauast minna, kui teised ka lõpetanud. Kes lõpetas söömise, sellel tehti käed märja paberiga puhtaks empsi poolt (ei ülbitse, kui ütlen, et lapsed on kõik sellised 6-8 aastased vaid imestasin). Emps lasi lastel tegutseda, aga nats aitas kaasa - tõi mingeid mänguasju välja veel, jälgis, et keegi kõrvale ei jääks ja mingi hetk lapsed täitsa toredalt kõik koos mängisid. Mitte ei jooksnud kiljudes ringi nagu suure seltskonnaga pidudel vaid tõesti mängisid mänguasjadega, joonistasid jne. Wow!

Lõpuks toodi tort, mille Marla oli ise teinud. Ja siis lauldi "Happy birthday to you" laulu. Suur oli mu üllatus, kui pärast lauldi laste poolt kohe sama laul araabia keeles ja Sofia laulis enamuse kaasa. Appi! Aga tuleb välja, et koolis tehakse nii ja Sofia sõnul ta ise ei oska laulda araabia keeles kuid teistega koos enam-vähem oskab. Siin pilt Sofiast ja Marlast tordiga...

See oli siin samamoodi nagu Eestis - torti lapsed sõid 1-5 lusikatäit. Võib-olla kuna enne anti valida, kas tort või jäätis ja kõik valisid jäätise. Kuid siis Marla ütles, et ei-ei võtke ikka torti ka ja kõik said viilu kooki ka, mida nad ei jaksanud süüa.

Uurisin, et kuidas siin on kombeks lastepidusid teha. Ja tuleb välja, et tõesti seinast-seina on peod. Mõni teeb väikse peo kodus, mõned teevad mängutoas ja kutsuvad terve klassi. Mingit reeglit pole vaid nii ja naa. Kuid Marla on käinud ka lastesünnal Golfiklubis, kus oli buffee, kloun, batuudid, mustkunstnik jne.

Kogu peo jooksul mina olin ainuke emps kohal sest Sofia kartis üksi minna. Teised emad tulid tunnike enne peo lõppu ja siis oli väike chat pizzakarbi ümber. Kõik tundusid väga toredad, aga ikka oli vestlus selline nats punnitatud nagu ikka, kui võõrad on sattunud kuhugi sundolukorda suhtlema. Marla vanemad väga aktiivselt pakkusid veini kuid keegi ei võtnud vedu.

Kõik Marla sõbrad said koju minnes kaasa roosa kingikoti, kus olid vildikad, lukustatav märkmik, karvane peavõru ja vikuv pall. Sofia oli muidugi totaalselt õnnelik nii peo üle (sai ronida, võeti mängu) kui ka järjekordse nodi üle. Loodan, et see ei jää ainukeseks kutseks. Eks sõltub sellest, kuidas koolis reegliks on. Pean kooli juhendraamatu üle vaatama, aga mu mälu järgi oli koolis reegel, et kui kutsuda tahad kedagi koolist, tuleb kutsuda kogu klass.

Roosa 40!

Kui Sofia nägi mu sünnipäevahommikul laual jäätisetordil numbreid 4 ja 0, siis ta oli väga üllatunud sest ta arvas, et "emme saab 50 või siis 60".  Aga nüüd siis sellest lauast, mis Jüri  oli meisterdatud juubeli hommikusöögiks...

See kuldne vaagen on mu Keila sõbrannadelt, kes arvasid, et mulle kuluks ära 2kg komme. Kommibisnes on siin kõva, nagu meil lille oma. Ongi spetsiaalsed kommipoed, kus igaks elujuhtumiks meisterdatakse kommivaagen. Väike lillelett ka sageli, kus on mõned roosid ja krüsanteemid. Pilt ühest seinast seal kommipoes, kust Jüri mu sõbrannade palvel selle vaagna mulle ostis (kuldse sektsiooni tagant paistev roosa riiul on katsiku oma, sellele järgneb muidugi helesinine juhuks, kui poisile katsikule vaja minna)...

Kõige rohkem südamesse minev kink oli, et tööloom Jüri võttis provva juubeli puhul vaba päeva! Ja vaba päev peremehel tähendab ainult ühte asja siin majas - asjad kohvrisse, lapsed autosse ja minek! 

Sõitsime Sifah'sse, kus oleme telkinud 2x, aga seekord oli Jüri bronninud korteri. Ja mitte ainult korteri, vaid seal oli katuseterrassil mullivann. Mul läks tuju nii heaks, kui suur saarmas viitsis kutsikatega sinna vanni minna sulistama ja mina lihtsalt pikutasin roidunult kuuma õhu käes ja jõin klaasikese (või paar,khm) külma valget veini. Ideaalne - pere on lähedalt, samas lapsed turvaliselt vannis kinni ja keegi ei saa ronida ega ära kaduda... neil oli seal vannis nii lõbus, et me basseini sel päeval ei jõudnudki. Ujumisvestid on väikestel lihtsalt nalja pärast seljas, õudsalt tahtsid panna ise.

Et ikka täiesti mõistaksite, kui mõnus oli lösutada, lisan ka vaate selle korteri rõdult, kus olime...

Õhtul läksime restosse ja sõime nii viisakalt nagu seda kolme lapsega teha annab. Juubeli puhul oli meie maja alla "sattunud" restoran, kus pakuti söögi juurde ka veini (see peaks mõjuma julgustavalt neile, kes on lennukipiletid ära ostnud kuid muretsevad võimaliku dehüdratsiooni pärast kaines riigis). Veini joomiseks pidi küll minema terrassilt restosse sisse, kus mu õlaväristamise peale pandi konditsioneer kinni, mis külmutas +22 kraadi peale õhku. Selline reegel paraku küll, et enamasti tuleb patujooki natuke peidus juua, isegi kui täitsa legaalselt ostad restoranis.

Järgmisel päeval läksime basseini äärde. Sain nüüd teada, et kui õues on päikse käes 40 kraadi, siis selline pea 30 kraadine vesi tundub jäine esimese hooga. Olin täitsa nördinud, et kuidas see bassein nii külm on!! Aga kui olin korra ära ujunud, siis sain aru, et aaa... vesi on täitsa mõnna, aga tundub karastav sest õues on nii soe. Kuna seal basseinis eraldi lasteosa polnud (ja olime öösel vähe ja halvasti maganud), tabasin mõttelt, et oeh kui hea oleks siin Jüriga kahekesi päev läbi puhata - ujuks, loeks, uneleks päiksevarju all, jooks mõne joogi (oh üllatust, jälle baar, kus alkot saab ja lausa õues Allahi silma all) ja käiks massaaziz (üks asiaadiproua tegi baldahiini all). Aga noh, pidu on pidu. Mürasime lastega, käisime kordamööda ujumas ka üksi ja sõime mõnsa lõuna seal. Mõned pildid ka...

Kuidas tunne on? Ma ei tea. Mingit vahet pole - 39 või 40. See on vist hea? :)

Lastevanemate koosolek

Kuna hetkel on Sofia kool nr 1 teema meil, siis enamus praeguseid muljeid sellega seotud.
Toimus esimene uue kooliaasta lastevanemate koosolek. Läksin suure huviga - ikkagi esimene lastevanemate koosolek elus mul ju. Alguse kellaajal oli kohal ca 6 lapsevanemat, khm kahjuks mina polnud nende hulgas, jäin mõne minuti hiljaks (kui piinlik!), aga viimase minuti mees Jüri säras teises reas ja vaatas hilinenud Roosale võidurõõmsalt otsa. Ühesõnaga - enamus vanemaid hilines (va super dad Jüri).

Koosolekuteemade osas polnud midagi erakordset va arvatud uudis, et meie kool on pähklivaba (ilmselt see kuskil materjalis kirjas ka, aga olen nagu Sofi - nii palju uut on, et ei jõua kõike märgata). Sofia ütles jah, et üks tüdruk ütles ta pähklite kohta, et neid ei tohi kaasa võtta, aga ma saatsin mõttes selle tüdruku kukele sest mul juhe koos sellest lunchboxi kokkupanekust ja igapäevasest tagasisidest, et panen valesid asju kaasa. Selline tunne, et midagi peale võileiva ja köögivilja ei tohi sööta lapsele. Täna Sofia soovis kaasa sooja riisi (ja uut soojakotti toidule nagu mõnel on, mõni vińnab külmakastiga toitu kaasa). Sofia tahtis ka kõrremahla kaasa nagu paljudel on, aga ma ei julgenud - see on ju puhas suhkur ja pole vaja, et ikkagi keegi talle jälle ütleb, et seda ei tohi. Vaeseke ei julge varsti oma toidukotti enam lahtigi teha.

Piilusin vanemaid. Empsidest 4 tk polnud rätiga, ülejäänud kõik abajas. Ühesõnaga suht sama kandi rahvas. Sofia rahvusvahelise kooli rahvusvahelises klassis on kolmandik omaanid (minu arust olid pooled, aga no Jüri on matas tugevam ja tema rehkendus ütles, et kolmandik). Lisaks olid muud siinse piirkonna riigid + paar last Aasiast. Aga Euroopast ega Ameerikast ei näinud ma kedagi. See info on siis vanemate välimuse ja stendil olnud tööde põhjal, kuhu tuli muuhulgas kirjutada, kust pärit oled. Panen Sofia töö ka üles.....

Täpsustasin temaga, et ROOSA all ta mõtles roosat värvi mitte mind ja Estoniat ei jõudnud kirja panna. Kahtlustan, et lause nagu ta oleks joonistamises tugev, öeldi talle lihtsalt ette sest talle ei meeldi joonistada vaid sport :)

Koolirõõm ja kooliväsimus

Kõigile Sofi pärast muretsejatele ja pöidlahoidjatele saan suure rõõmuga öelda, et esimene nädal koolis oli minu jaoks ootusi ületav. Noh, see läks täppi, et Sofia oli õhtuti hüperaktiivne (väsimus), kuri ja tujukas (pool päeva koolis pai kiisu olnud, nüüd kodus saab emotsioonid valla lasta). Aga ei mingeid hommikusi pisaraid ja emme põlle alla pugemist või klammerdumist. Lausa ootab igapäevast kooliminekut. Läksin täna äratama kell 7, Sofia oli juba riides! Seega jah - hommikud on meil toredad. Kui talle 13.45 vastu lähen (iga päev minutipealt 45 tehakse koolivärav lahti), siis võtab mind rõõmsa näoga vastu. Ükspäev ütles pettunult - nähhh sest läksin liiga vara järgi, mängis pärast tunde UNO kaarte oma uue sõbraga. Uue sõbra nimi on Jana (hääldatakse Dzana) ja ta on pärit Jeemenist. Seda kõike ei öelnud mulle Sofia vaid ma tutvusin kohe tüdruku isaga, kui Sofia ütles, et tal on sõber, aga ta nime ei mäleta :) Isa nimi on.... Mohammed muidugi :)

Koolis õpib Sofia järgmisi aineid: inglise keel (iga päev), matemaatika, muusika ja kunst (mõlemat kord nädalas), arvutiõpetus (esimeses tunnis panid Sofia sõnul lihtsalt arvuti käima), araabia keel (üks kord nädalas, õppis numbreid ja teatas rõõmsalt, et kuus on araabaia keeles "sitta"), science (see on loodusõpetus, geograafia ja selline), kehka (Sofia ütles, et isver kui palav õues oli, nii hea, et hoovil katus peal). Esimene semester on teemaks "meri ja ookean" ning õpi-ja jututeemad, kunstiteemad, laulud on seotud merega ning nendes elavaga/olevaga. Toimub ka klassieksursioon akvaariumisse, kus me oleme küll käinud, aga eks tore on ikka.

Õpetaja Sally tagasiside on positiivne. Ütles, et Sofia väga pingutab, teeb kaasa ja õpib kiirelt. Viimased kaks päeva on hakanud õpetajale ka vastama juba inglise keeles (esimesed päevad vist lihtsalt noogutas ja raputas pead). Täna nägime poes ühtesid mängukaarte, mis ta sõbral on ja need on nii libedad, et paha mängida nendega. Sofia ütles: "Näe, siin müüakse ka neid sliperdavaid kaarte!" (slippery).

Igatahes saab Sofia enamusest koolis aru või vähemalt, mis teemal jutt on. Ükspäev tuli koju ja ütles, et klassitüdrukud ütlesid, et tema müslipulk ei ole lubatud sest pole tervislik. Panin kaasa Nesquik batooni lisaks võileivale, juurviljale ja puuviljale. Teine päev ei teinud õpetaja talle lahti teraviljaküpsisepakki kuna see "pole tervislik" sest shokolaaditükid on sees (sama firma müslibatoon sobib, kuigi seal rohkem kaloreid). Sofia ei põdenud, küll aga mina. Karin noris mind "bad parent". Noh, et panen lapsele lunchboxi kräppi kaasa. Mul tuli täitsa soorituspinge peale korra - ühel päeval saan tagasiside, et liiga vähe süüa ja kahel päeval, et pole tervislik! Küsisin, et mis siis teistel kaasas on? Külmad makaronid (mmm kui tervislik), puuvili, porgandid, võileivad, riis...  ühel poisil olevat olnud riisist tehtud koer luncboxis! No kuulge, ma üldse ei tahaks sellist võistlust tegema hakata, et nikerdame toiduskulptuure, mida lapsed võrdlevad koolis.

Järgmisel nädalal tuleb siis hakata kodutöid tegema. Ja varsti saabub ka Eesti koolimaterjalide mapp. Eks siis on teised meeleolud siin, aga naudime siis seda sujuvat algust!

Siin üks pilt Sofiast tunnis, mis õpetaja pani nö e-kooli üles...

Tädi Maali pangas, vol 2

Kui Jüri oli käinud pangas ja üritanud teha enda kontole mu jaoks kaarti, kuid see ei õnnestunud, siis sain aru, et pean ikka uuesti minema. Ja mitte siis kodulähedasse kontorisse enam, eks, kus peab saama palka, et jutule võetaks vaid väiksemasse harukontorisse.

Sõitsin kohale. Hoopis teine atmosfäär kui peakontoris. Selline, kus tädi Maali tunneks ka mugavalt end - väike ruum, palju toole, lihtne sisustus ilma kulla ja marmorita. Võtsin numbri ja asutasin end koos ootele 15 hindu mehega (kõik töötunkedes!) ja paari omaani onuga (kõik kleitides).

Kui letti võeti, rääkisin loo ära - palka ei saa, aga kontot tahaks, et abikaasa saaks raha kanda. Ja tuli jälle jutt, et mees peab ise panka minema, blaablaa. Ütlesin, et klge kaua võib, me kordamööda käime muudkui. Siis teenindaja ütles ohkega, et hea küll, teeme siis konto. Täitsin mitu paberit, panin hulgaliselt allkirju, küsisin Jüri käest üle me postiindeksi (ma ei teadnud, aga teenindaja palus abikaasalt küsida) ja siis küsis ta, kui palju ma arvele soovin panna raha? Ja lisas - minimaalselt 100 riaali peab kontole panema avamisel. Ahah, no lähen võtan siis automaadist. Muidugi pidin uue järjekorranumbri võtma ja kuna hindude juures kõik plasttoolid olid kinni, kus enne istusin, astusin tahapoole ja seal sirmi taga oli diivan koos sildiga, et see ainult naistele. Istusin kuulekalt sinna diivanile, aga siis ma ei näinud numbritablood. Kobisin ikka välja naistenurgast ja lõpuks sain siis raha kontole maksta ja öeldi, et "3-4 päeva pärast saan samast kontorist kätte". Kuna teavitust ei saadeta, eks annan igaks juhuks neile 5p.

Pangast välja minnes nägin, kuidas kaks omaanionu istusid seal "for ladies only" diivanil. Pole nad siin pealinnas vist väga konservatiivsed midagi? Ikka vastavalt olukorrale.

Tere kool!

8. septembril läks Sofial kooli, 2A klassi. Kooliärevus oli maksimumi peal - ta üldse ei tahtnud minna ja hakkas alati nutma, kui kool jutuks tuli. Põhiline mure oli tal inglise keelest arusaamise ja enda väljendamisega.

Minul oli lisaks ka see vanemate mure, et mis varustust vaja on hankida. Olgem ausad, väikese inimese jaoks võib võõras kohas ka see katastroof olla, kui oled nö valedes riietes või pole kotist mingit vahendit võtta, mida vaja läheb. Samuti oli mulle kui nõukaaja inimesele segane, et oot, kas nö aktust polegi? Kas õpsile lilli viiakse nagu Eestis? Kas riided tuleb osta kindlast poest või peavad lihtsalt õiget värvi olema?
Koolist saadeti meilile juhendraamat ja selle ning Sana abil sain teada, et:

• Koolitarbed saab koolist, vaja vaid koolikotti. 
• Riided võib osta ükskõik kust, kuid peavad olema õiget värvi (valge pluus, tumesinine seelik või püksid, kehkas mustad püksid). Plätud, teksad, logod, pildid riietel pole lubatud. Ma ostsin igaks juhuks poest, mis oli näidiseks toodud.
• Kaasa tuleb võtta lõunasöök ja joogipudel. 
• Aktust pole, lilli ei viida. 
• Kool algab 8, värav läheb lukku 7.45. Kestab kuni 13.45, siis tehakse värav lahti. 

Siin on me koolilaps oma koolibussi ees (lisatasu eest võid bussiga last kooli ja koju lasta sõidutada)

Ütleme nii, et rõõmsa näoga Sofia kooli ei läinud, aga ei nutnud ka. Õnneks tundus õpetaja väga armas inimene - selline vaikse häälega 30+ inglise tsikk. Sofia läks hulga rõõmsamaks, kui sai teada, et see ongi õpetaja.

Jüril õnnestus klassikaaslastest üks pilt ka teha. Ainuke valge vares on rivi lõpus, rohkem valgeid polegi klassis (khm, rahvusvaheline kool, nime järgi olid pooled araablased). Sofia ütles, et mingid lapsed rääkisid vahetunnis araabia keeles, aga õpetaja kutsus kohe korrale.

Ärge rohelisel laske end ära petta, see on kunstmuru. Ja nagu näha, siis hoovil on katus peal, et saaks vahetunnis plastmassmuru peal kepsutada ilma kuumarabanduseta.

Nii ärev oli oodata kuni kell saab 13.45. Mis näoga Sofi mind vastu võtab? Nutust lapiline? Suu kriips enda tunnete tagasihoidmisest? Täpselt minutipealt tehti värav lahti. Läksin klassi ja Sofia ei näinudki mind, mässas mingi poisiga seal.
Kui nägi, oli rõõmsa näoga ja sain aru, et oli tore päev olnud. Nii hea meel!

Lisaks selgus, et:

• Osta on vaja kilemapp, kuhu paberid saab sisse panna. Arusaamatu, miks see ei võiks kooli poolt antavate vahendite hulgas olla. Käisin poes siis, mapp maksis 23 senti.
• Peaaegu keegi tüdrukutest ei kanna seelikut. Sofia keeldus seelikust, ta üldse ei kannagi seelikut. Lubasin siis täna õiget värvi retuusid panna. Vaatame, kas noomitakse või on ok.
• Söögipause on 2. Sofia sõi oma karbi tühjaks esimesel pausil, teised pidid andma oma sööki talle. Isver, milline rongaema tunne - näljutan õppivat aju.
•  Esimene nädal õppida ei anta. Jee! 

Kodus tegime väikse üllatuspeo õhtul..

Täna läks Sofia suht kepseldes kooli. Või siis rõõmsalt hüpates nagu tema klassiuksel olev nö klassi loom "outstanding otter". Õudsalt lõbus kokkusattumus - igal klassil on loomanimi, Sofia käib Saarmase klassis :)

Mis me hetkel teeme?

Laias laastus on kaks varianti - oleme kodus või oleme ostukeskuses. Mõlemas kohas on jahe. Juba andis lootust, et suvi hakkab lõppema, oleme mõnel õhtul lausa õues olnud tunnike või nii (õhtul, sutike enne päikseloojangut kannatab minna). Aga nüüd paar päeva nii palav olnud, et isegi õhtul pimedas on raske õues olla. Täna näitas kraadiklaas õhtul kell 8 õues +34 kraadi. Istusime välikohvikus konditsioneeri all, nii oli suht ok. Nii kui hakkasime auto poole liikuma, siis kogu keha higine sest õhk on hästi niiske. Pole elus kunagi nii väga sügist ja talve oodanud...

Mis seal ostukeskuses siis teha annab? Noh, ikka on vaja osta söögipoolist, uusi kardinaid, asendada kulunud plätusid vms. Lisaks on ostukeskustes kohvikud, mängutoad, kino. Täna õhtul läksime Kariniga kinno ja õhtul kell pool 9 oli peaaegu võimatu parkimiskohta leida parkimismajas. Niiet kujutage ette, mis veel sees toimus! Ööloomad kõik kohal. Tüdrukutekambad, kontsad musta abaya alt välkumas ja tugev meik peal (nädalavahetus ju!). Pered lastekarjadega, beebid süles magamas või rahulikult uudistamas, suuremad lapsed ringi kargamas. Valgetes kleitides noormeeste pundid, kõigil omaanimütsid uljalt otsmikul. Hindud, asiaadid, üksikud valged... oeh, mul korraks hakkas tõesti pea ringi käima sellest lärmist ja sebimisest.

Tulime kinost välja 23 läbi ja arvake, kas ostukeskus oli tühjem?  No ei tundunud küll, ikka sarnased massid liikvel (kuigi parkla oli tühjem). Tahtsin neid masse pildistada, aga ega pildilt ilmselt saa seda tunnet kätte. Seega üks pilt hommikusest tühjast ostukeskusest....

Head uut aastat!

Täpsemalt öeldes - head uut islamiaastat! Eile algas siin uus aasta. Moslemid jälgivad kahte kalendrit - üks meie oma süsteemiga 1. jaanuar- 31. detsember ja siis enda islamistlik kalender, kus algas 1044 aasta. Islamistlikul aasta esimene päev pole nö kivisse raiusse vaid seda ütleb... üllatus-üllatus, jällegi kuu taevas. Seega islamiaasta erinevates riikides võib alata nipa-napa erineval ajal, sõltuvalt, kuidas kuskil riiklik nö tähekomitee kuud taevas õiges kohas nägi. Aasta esimene päev on vaba, aga paraku see, kas on vaba päev või mitte, võib selguda alles päev enne sest kui kuu ennast ei näita, ega siis saa uut aastat välja kuulutada. Sofia trennikaaslane sai näiteks esimese koolipäeva hommikul teada, et vaheaeg pikenes 1 päeva võrra. Õnneks olid veel kodus, kuigi juba riides ja lõunasöök pakitud.

Kuigi jah Omaanis polnud veel laupäeval teada, kas algab pühapäeval uus aasta või mitte, oli siiski Jüril vaba päev (tal mingid omad tähetargad äkki, kes juba ära nägid, et TULEB uus aasta 1. septembril). Seega - pikk nädalavahetus ja meie jaoks tähendab see ikka "on the road again...". Seekord oli sihiks kilpkonnavaatlus pisikese off-roadiga ehk sõita natsa teelt kõrvale mägedes ja wadis. Auto jälle laeni kraami täis, lapsed peale, snäkid kätte, multa mängima ja teele!

Esimese päeva lõunapikniku tegime imeilusas (mäed, muru, sinine vesi) Wadi Dayqah tammi juurde tehtud pargis. KOHUTAVALT palav oli. Kuigi olid nunnud katusealused pikniku jaoks, siis mingi hetk ikkagi tekkis täielik jõetus ja pooled meist lebasid tekil...

Siin üks postkaardipilt Allust, kes vaatas tammi poolt kogutud veega järve...

Kahjuks ujuda ei saanud ja sõitsime edasi Qalhatisse, kus hinge kinni pidades ootasin, et tegemist on taas mingi pettusega ja külalistemaja polegi. Ei, mitte et pleiss oleks liiga hea piltidel olnud, et tõsi olla vaid just oli selline "hästi kohalik" kuid keskmine hinne bookingus oli üle 9 ja see oli veider. Ja kui suhtlesin whatsappis selle onuga, siis vastas hästi ruttu, viisakalt ja oli nõus meile ise õhtusöögi tooma kuskilt (tundsin, et ei jaksa grillida või otsida kuskilt külast mingit mittevürtsikat sööki nö kohalikul pühapäeval, kui kõik kinni on). Ja noh, vaadake palun ka selle mehe pilti whatsapis, see tekitas ka kahtlusi..

See jalutuskepp ja relv ta vööl on Omaani rahvuslikud elemendid. Umbes nagu mina peaksin hotelli ning paneksin siis profiilpildiks blondi neiu, kellel seljas rahvariided, peas karikakrapärg, käes rukkililled ning õlal veel suitsupääsuke ka. Aga mu rõõm oli suur, kui tõesti oli olemas maja + see väga hästi inglise keelt rääkiv noormees (pildil olnud relva ja jalutuskeppi polnud laivis), kes olid teinud enda mingisse vanavanemate vms majja külalistemaja. Kuigi öömaja oli kasin nagu piltidel oligi näha, oli olemas kõik vajalik (konditsioneer, soe vesi, voodid), lisaks merevaade ja ta tõesti tõi hea õhtusöögi kuskilt (tunnike küll tellitust hiljem). Külalistemajas peatus ka üks suur seltskond, kus oli palju lapsi. Lapsed natsa mängisid vahepeal koos kunstmurul...

Külalistemaja oli mere ääres ja mõnus tuuleke puhus. Lisaks oli maja kõrval suur puu, mis andis varju, seega saime terve pärastlõuna ja õhtu õues olla. Mõnus!

Hommikul oli aknast selline vaade..

Aga see vaade oli petlikult kutsuv. Tegelikult pead uksest välja pistes tõmbasid selle kohe sisse tagasi - eilne tuuleke oli kadunud ja väljas oli niiiii palav! Seega, ei mingit pikka munemist vaid pakkisime end kokku.

Lubasin lastele, et järgmine külalistemaja on rannas ja seal lähme ujuma. Kohale jõudes selgus, et oli küll merele lähedal kuid meri isegi ei paistnud sest mäed olid ees. Hoov oli killustikuga kaetud, muud ei miskit. Ilgelt pettunud olin. Aga kuna pisikestel oli lõunauneaeg, võtsime ikka selle majutuse vastu. Jüri läks kaksikutega pikutama, Sofi ja Karin tahtsid jahedas toas vedeleda ja ma läksin luurele - kuidas mere äärde saab siis läbi mäe? Kohalike poiste viipekeelest sain aru, kus suunas mööda kruusavälja sõita ja leidsin tillukese ja armsa liivaranna kahe kalju vahel, aga lained olid nii suured, et ujuma küll ei saaks minna. Läksin uuesti kohalike poiste käest uurima, et kas pikemat ujumise jaoks sobivat randa ka on. Kuid siin jäime keelebarjääri taha toppama. Õnneks on tänapäeval lihtne - google translate! Üks noormees võttis taskust telefoni, andis mulle, trükkisin küsimuse ja nemad vastuseid, google tõlkis :) Sain teada, et seal polegi pikka rannajoont ja lähim selline rand on 20min sõidu kaugusel. Oeh...
Läksime siis lastega ikka sinna suurte lainetega randa. Alguses lapsed kartsid laineid...

Aga siis Jüri leiutas lainetest ülehüppamise mängu ja nüüd ei saanud lapsi vee juurest eemale (Karini pildid)...

Üks Karini tehtud postkaardifoto ka Fridast selles rannas.

Külalistemajas hoiatati, et rand suletakse kell 5, et kilpkonnad saaksid soovi korral tulla sinna munema. Me Kariniga arutasime, et huvitav, kuidas see välja näeb. Ei paistnud nagu mingit tara kuskil. Ranna sulgemine nägi välja nii, et valges kleidis onu tuli ja ütles viisakalt, et palun lahkuge, rand on suletud :)

Meil olid piletid ostetud kilpkonnavaatluse tuurile. Hetkel on hooaeg. Ma vaimusilmas nägin sellist tuuri, et astun randa- liiv paksult kilpkonni täis, keda pannakse lastele käe peale jne. Tegelikult pidime suure grupiga pimedas vantsima 15 minutit lastega (õnneks Frida tahtsis Karini sülle ja Allu Jüri kukile, ma sain Sofil käest hoida). Siis nägime mõnda pisikest kilpkonnapojukest, kellel kõik me grupi 20 inimest rüselesid ümber. Seejärel ootasime ilgelt pikalt mere ääres tuule käes, lapsed lõdisesid ja väiksed tukkusid juba süles, kuni meie grupp lasti munevat kilpkonna vaatama. OK, see oli veits äge isegi - kilpkonn oli hiiglaslik (no ma ei tea - tundus nagu meeter pikk) ja lasi lupsti-lupsti mune liiva sisse ja ajas liiva peale sinna. Siis lasime tee peale kohatud pisikesed kilpkonnad merre ja jäime jälle ootama, et saaks suure kilpkonna juurde tagasi. Lõpuks oli mul oidu küsida, kas võime järgmise grupiga tagasi minna ja lubati järgi joosta eelmistele, kelle taskulambituled kaugelt paistsid. Noh, ütleks, et tore, et tehtud sai see tuur sest see on Omaani üks TOP vaatamisväärsus, aga no väikeste lastega pole see üldse nii tore ettevõtmine nagu ette kujutasin.

Järgmise päeva vaatamisväärsuste osas pidime korrigeerimise tegema sest Fridal oli kõht lahti (käisin temaga öösel 6x WC-s) ja Allu oksendas hommikul 2x. Olime kodust üle 3h kaugusel. Ostsime mähkmed Fridale, Allule andsime liivaämbri kätte oksekausiks ja asusime tagasiteele. Kuna sõit läks libedalt ja lastel oli tuju hea, põikasime sisse wadi Arbeieeni kuiva jõesängi ja sõitsime mööda seda kuni Suwayh kose ja looduslike basseinideni. Ma ei tea, kas ma olin sellest magamata ööst tujutu või tõesti oli hoopis kose asemel tegemist hädise nirega ja basseini asemel mingite häguste lompidega, aga ei jätnud need mulle sügavat muljet. Aga no otsustage ise....

Käisime korra ujumas ja asutasime end koduteele läbi mägede, mis oli minu jaoks nii hirmus, et ma ei suutnud pilti isegi teha ja ei suutnud ka magama jääda, kuigi jõhker väsimus oli peal. Sellised käänulised ja kitsad kruusateed mägedes, et pidevalt auto aknast välja vaadates läks seest jahedaks seda kõrgust nähes (kuigi ma üldiselt kõrgust ei karda, siis autoga sellises kohas sõita õudsalt kardan). Koju jõudsime kõik väsinult, aga kõik olid nõus, et oli tore väljasõit.