Külalistevahetus

Meil sel hooajal palju külalisi ja ekstreemseim vahtkonna vahetus toimus eile - viisin õhtul kella 9ks Lauri pere lennujaama ja öösel kell 3 avasin ukse Margusele ja Kristiinale, kes tulid 2 lapsega. Õnneks on piisavalt voodipesu ja rätikuid, et ei pidanud Lauri perelt kõike hommikul kohe toast ära tirima.

Enne kui hakkame uue seltskonnaga seiklema, panen kirja eredamad mälestused Lauri ja Jolantaga.

1) Külalistele jättis sügava mulje off-road mägedes. Oleme perega seda varem teinud, mina seda mingil põhjusel ei armasta, kuigi ma kõrgust ei karda. Jalgsi meeldiks rohkem mägiteedel kõndida, millegipärast autoga sõites on õudsalt kõhe, kuigi Jüri sõidab hästi. Aga mõned pildid siin...

Viimasel pildil oleva autoga sõitis Lauri. Kuna teed raputavad korralikult, kadus numbrimärk ära. Järgmine päev selle autoga tööle minnes pidas politsei Jüri 2x kinni, teisel korral tehti ka trahv 10 omr.

2) Nakhl kuumaveeallikad on täitsa vinge koht. Ebareaalselt kuum vesi voolab ja seal elavad veel kalad ka sees. Mitte tavalised kalad vaid need n-ö spa kalad, kes su kuivanud jalanahka hakkavad näksima, kui natuke aega liikumatult oled..

Vesi oli nii soe ja mõnus, et Jüri tegi lastega vees piknikku...

Seal oli ka looduslik bassein, kus kahjuks ei saanud paljalt sisse vupsata vaid olime viisakalt kaetud ehk riietega vees.

Siin lahe pilt, kus kohalikud vaatavad, kuidas ennast kaljulõhesse pressinud saarmas oma pojukest ujutab...

3) Muidugi käisime me taas kõrbes. Meile oli see viies kord. Seekord juhtus olema vihmane ilm, jälle uus kogemus. Palju mugavam on niiske düüni otsa ronida sest liiv ei libise siis nii palju. Paar pilti ka...

4) Käisime telkimas Finns rannal. Kohale jõudes tuli ahastus korra sest rand oli paksult rahvast, telke, autosid täis, aga kotkasilm Jolanta nägi eemal ühte täitsa tühja platsi ning saime suht privaatselt telkida. Mu siinse telkimiskogemuse parim kogemus sest lähim võõraste telk polnud paari vaid pigem paarisaja meetri kaugusel. Samuti oli öö parim, mis telgis olnud - õhkmadratsi asemel oli kaasas voodi kattemadrats (lapsed ei vajunud mulle peale) ja ei kostnud tümpsu ega teinud keegi liivarallit. Paar pildikest ka...

5) Kui Sofia ja Johanna olid juba enne sõbrad...

...siis nüüd tekkis uus sõbrakeste paar - Allu ja Saara (4a). Allu käis muudkui Saaral kannul ja üritas teda musitada :)

Ja kui muidu on mega kurb tunne, kui sõbrad ära lähevad, siis seekord oli keskmiselt kurb sest uus kamp tuli ju nii peale, et polnud aega üksindust tundagi.

Jõulud

Jõulud polnud sel aastal vaid pereringis vaid koos kallite sõpradega. Lauri ja Jolanta tulid lastega koos külla ning jäid ka jõuludeks. Kogu kamp me plastmassist kuuse all...

Tegime 100% Eesti laua - must leib kiluga, kartul, praekapsas, siga, verivorstid, magustoiduks kirju koer. Kilu, siga, kapsas, vorstid olid Eestist toodud, leiva küpsetas siin elav Liisa.

Oh seda suurt üllatust, kui uksekella lasi Jõuluvana. Lasime ta tuppa, kuigi tundus kahtlane - päikseprillidega, plätud palja jala otsas, kingikoti asemel kohver käe otsas. Rääkis täitsa eesti keeles. Siin ka pildid...

Kui õhtul lapsi magama panime, küsis Frida:"Miks Jõuluvanal oli üks habe teise peal?" Ei osanud selle kohta midagi arvata. Frida arvas ise, et äkki oli selline kostüüm lihtsalt. Nojah...

Panime lapsed tuttu ja istusime kella kaheni. Seega see oli mu elu pikim Jõuluõhtu :) Öistest tiksujatest ka pilt ❤️

Kui turvaline on Omaanis?

Omaanist rääkides mainitakse sageli seda, et tegemist on turvalise riigiga. Üks asi on, et Omaan on turvaline looduslikus mõttes, noh päiksepisteoht on muidugi kõrge, aga siin ei ela mingeid kiskjaid ega hullult mürgiseid madusid/putukaid vms. Seega kutsutakse Omaani ka "matkajate paradiis - talvel saad soovi korral magada lausa lageda taeva all (kuigi ma seda ette ei kujuta sääskede mõttes, kes ründavad räigelt kohe, kui päike loojub).

Teine turvalisuse aspekt on madal kuritegevus. Pidi olema ülivähe vargusi, rünnakuid vms. Meie magasime eelmine aasta pidevalt kodu uksed öösel lahti. Mitte kuidagi meelega ja tahtlikult vaid ikka ununes vahel ja kui maja ümber on 2m kõrgune lukustatud väravaga müür, siis kuidagi see kodu uks ununes. Aga siis käidi Jüri kolleegide majas öösel vargil nii, et inimesed magasid (sh varastati raha, mis oli magajatega samas toas) ja nüüd me kõik kontrollime, kas ikka maja mõlemad uksed on lukus öösel. Autouksed on meil siiani ka olnud pidevalt lahti. Jälle mitu põhjust - pult ei tööta ja ma ei viitsi võtmest keerata lukku, nagunii jälle paari tunni pärast vaja kuhugi sõita :) Ja autost pole midagi varastada :) Kuniks siis eilseni..... Läksime Jolantaga poodi (Jee, Lauri ja Jolanta on lastega siin!) ning ma igaks juhuks panin endal ees olnud päikseprillid prillitopsi. Kui autosse tulime, võtsin prillitoosi ja vaatan, et mida kuradit! Minu prillide asemel on mingid võõrad prillid sees. Kirun vargaid kõva häälega, et no mida jultumus - võtta mu ässad RayBanid ja panna mingid "juustud" asemele! Jolanta üritab asjale ratsionaalselt läheneda-  äkki ikka ma tulin nende prillidega, äkki on Jüri omad? Vaatan uuesti, proovin ette - ei ole Jüri omad, mingid hästi ebamugavad "juustud"! Jolanta arvas, et äkki peaks minema poe turvaosakonda - kaamerad ju üleval igalpool. Mõtlesin, et ei hakka sellega jändama, aga ILGELT närvi ajas. Mitte ainult see, et enam prille pole vaid see ülim nahhaalsus - mingis suvalised prillid asemele panna, et ÄKKI ma siis kohe ei märka vargust. Olin kohe väga õnnetu sest päikseprille läheb siin iga päev vaja ja eelmine aasta Jõuluvana tõi mulle need head prillid. Kurtsin siis Jolantale, kuidas ma NIIIII korralikult olen hoidnud prille - koguaeg panen karbi sisse, et ei kriimustaks ära ja vaatan, et ei ununeks maha.... Jolanta lohutas, et äkki ikka on kodus prillid või Jõuluvana toob sel aastal uued... Kodus kontrollisin üle esiku - ei ole prille! Kuna see varguseliik - panen teised prillid asemele, hakkas ikka nats kahtlane tunduma, näitasin Jürile neid "juustusid" ja uurisin, et ega pole tema omad? Jüri ütles, et tema arust need on Lauri prillid. Ja kuna umbes tunnike hiljem hakkas Lauri otsima enda prille, mis enne esikus olid, siis pakkusin neid varga jäetud "juustusid" Laurile - olidki tema omad! Vedas, et ma vihaga ära ei visanud neid prille! Lauri muidugi ohkis mu sõnakasutust - pidid popid 140 eurosed prillid olema. Nüüd jäi siis üle vaid oodata, kust minu prillid välja tulevad.  Need, mida ma hoian nagu silmaterasid "ainult prillitoosi sees". Ja tulidki välja- auto tagumise ukse sahtlist. Ilmselt olin hakanud Fridat välja tõstma ja hajameelselt susanud prillid eest sinna ukse taskusse korraks....

Niiet, kas Omaan on turvaline ja kas autouksed on ikka lahti meil? Vist küll :)

Ahjaa, pilt ka Laurist enda 140 euroste juustudega....

Tõmmud mehed

Minult on mitu korda küsitud, et kas tõmmud mehed löövad külge mulle ka siin? No nagu klassikaliselt Türgi tüübid jne. Lühike vastus on EI. Omaani mehed on üldiselt hästi viisakad, peaaegu ei vaata otsagi, kui näiteks lifti satud kahekesi mõnega. Hindud selle eest vahivad korralikult, kui liikuda lasteta :) Jah tõesti on vahe sees, et kui olen lastega liikvel või üksi. Karin liigub palju üksi, ütles ka, et hindud passivad.

Ükspäev kõndisin mööda tänavat ja auto peatus. Vuntsidega hindu onkel vehib ja saan aru, et pakub küüti. Umbes selline onu siis...

Astusin akna juurde, äkki tahab hoopis midagi küsida. Ei, ikka peale kutsub. Ütlesin viisakalt, et aitäh, ma teen trenni ja kõnnin (noh, isegi kui ei teeks trenni, ikka ei istuks võõrasse autosse, kui see takso pole, aga see selleks). Onu ütleb selle peale: anna mulle enda telefoninumber! Ma olin täitsa pahv sellisest....maeitea... robustsest pealelendamisest ja julgusest. Küsisin vastu, et miks? Onu ei osanud põhjendada kuidagi ja küsis seega hoopis, et kust ma pärit olen. Oijah... Karin kodus kõva häälega naeris mind - hahaaa, hakkasid juttu rääkima onuga. Et tema ignoreerib seda, kui keegi midagi räägib või autoga kõrvale sõidab. Kõnnib kõrvaklapid peas ja pilk enda ees.

Kuskil nädalake hiljem oli selline lugu, et läksime Kariniga kinno ja seal kohvi ja snäkke ostes teenindaja jäi otsa vaatama. Ma seekord tõesti mõtlesin, et tahab midagi küsida üle, aga ei tule sõna meelde vms. Vaatan julgustavalt otsa. Lõpuks pahvatab: you are sooooooo beautiful! Huh, täiega kohmetusin. Olen neid kleitide ja naljakate mütsidega mehi harjunud ohutuks pidama ja ei osanud oodata midagi sellist.  Aga jah, need on erijuhtumid. Niiet ma ei tea, kas ma liigun vähe üksi või on mul best before möödas või tõesti on mehed väga viisakad siinkandis, aga tõesti vähe intsidente olnud, kus tunnen ahistatuna.

Lõppu pilt, mis tuleb google otsingusõnaga "kõige ilusam omaani mees...

Frida ja Allu sünna

Väiksed pärdikud said 3-aastaseks. Hästi tore, et täpselt enne nende sünnipäeva öösel jõudsid külla Lauri ja Jolanta koos lastega. Seega Frida ja Allu said ka oma peo koos külalistega. Kutsusime ka ahvide ainukese kohaliku sõbra Aleksi koos oma ema Liisaga (see Eesti tsikk, kelle serblasest mees töötab Jüriga). Pidu algas hommikul kell 8 sest meil on kombeks kohe hommikul õnnitleda. Vaesed Eesti külalised - tuled öösel lennukilt ja siis pärast paaritunnist und pead lastemöllul osalema :)

Siin on õnnelikud sünnipäevalapsed oma tordilt küünlaid puhumas...

Eraldi veel pildid tortidest, mille Karin ise tegi. Ja te ilmselt juba välimuse järgi ei usu, et need on ta elu esimesed tordid! Maitse oli sama hea nagu välimus. Niiet vastab tõele, et kui tükike oma südant sisse paned, on seda maitsest tunda - this must be love!

Siin veel paar pilti möllust toas...

Õhtul läksime sünnipäevalaste eritellimusel lõbustusparki ja saan seega lisada ka sealt paar toredat pilti. See esimene on tähelepanuväärne sest kaksikud said esimest korda sellele atraktsioonile kuna siiani on olnud liiga väiksed. Ma küll pabistasin, et hakkavad kartma, aga naersid laginal hoopis. Pildil Johanna, Saara, Allu, Sofi ja Frida.

Ja siin uhke emps vaaterattal veits hirmunud nägudega 3-aastastega...

Sofia sai 8!

Sofia sünnipäev oli koolipäev. Seega hommikul tuli kodus kiire 1, 2, 3 omlett, jäätisetort ja kingid ning koolilaps läks kooli.

Meil oli Kariniga aega siis päev otsa ettevalmistada õhtust pidu. Karin möllas aias - tassis mööblit, sättis kaunistusi ja mina rapsisin köögis. Kuna olen kodune ema, siis üritasin palju ise teha mitte tellida. Siiski otsustasin tellida kana meie lemmikust türgi restost ja lastele meelelahutaja (alguses mõtlesin, et teen ise mänge). Aa, selle kana tellimisega oli hea stoori. Juba aimasin, et kui tahan midagi menüüvälist küsida, siis peab ikka kohale minema sest need onud pole eriti hea inglise keelega. Nii, lähen sisse, onud kõik rõõmsad mind nähes (püsiklient ju!) ja annavad menüü (milleks küll? mul on peas see!). Hakkan seletama, et lapsel sünna, tahaks kana, aga mitte menüüst vaid vardaid ja nii, et liha varda küljes. Onu sai siit jutust aru, et tahan kana. Räägin uuesti. Nüüd saab pärast täpsustamist aru, et ei, ei taha kebabi ega shawarmat (sellised lihaviilud, mida me Eestis kebab kutsume). Räägin uuesti, näitan kätega. Kasutan laual olnud hambatikku lihavarda näidisena ja et tükid jäävad sinna külge mitte võta ära.... onu nagu saab aru ja nagu ei saa ka. Lõpuks läks kutsus ta ühe kliendi lauast ära meile appi, kes siis meile tõlkis teineteise juttu. Nüüd oli selge, mida ma tahan ja onu vastas meelitavalt, et mulle ikka teevad :) Kuna ma ei kujutanud ikkagi ette, KUI suured need vardad on (enamasti on hästi tillukesed), siis tellisin 50 tk sest Jüril on alati piinlik, kui laualt mõni asi otsa saab. Pea kõik täiskasvanud vabandasid, et JUST sõid lõunat (kell 4-5 ütlesid) ja lapsed ju üldse pidudel ei söö. Sündmustest ette rutates saab öelda, et meil oli pärast sünnat järgmistel päevadel kodus menüüs lisaks kanavardale ka kana-makaronisalat ja kana quesadillad.... Seega vabalt oleks võinud ka peolauale lihtsalt panna popcorni ja arbuusi (kõige popim kraam oli!) ning oleksid kõik rahul olnud.

Nii tore, sel aastal oli erinevalt eelmisest kedagi kutsuda peole. Sofia kutsus trennist 2 tüdrukut (see austraalia tsikk Marla, kellega eelmine aasta suhtlesime juba) ja siis Marla sõbranna Hayool (tore Korea tüdruk, kes kolib nüüd varsti tagasi kodumaale). Koolist kutsusime kogu klassi sest selline on reegel. Kirja pani ennast kaks head sõbrannat Jana (Jeemenist) ja Vaanya (hindu), üks Omaani tüdruk Meral ja Yara, kes Sofiale ka meeldib ja kelle kodune keel on inglise keel kuid ma pole saanud mahti küsida, kust nad pärit on. Lisaks registreerus kolm araabia poissi, kelle tulekust Sofial oli kas suva või ütles, et oh ei.... Üks on tema sõnulik imelik ja titekas. Tegelikult kahjuks on silmnähtavalt tegu erivajadusega lapsega, kes käib koolis ka tugiisikuga. Selgitasin pärast Sofiale seda, et ta pole titt vaid haige... Viimasel hetkel tunnise etteteatamisega tuli koolist ka üks Korea tüdruk Jua (ma koguaeg hääldan ta nime valesti "Hua", siis Sofia parandab mind kärsitu häälega "Dzuua!"). Õed ja vennad olid ka kutsutud, seega oli pisemaid tegelasi ka juures. Samuti mainisime kutses, et ka vanemad on väga oodatud. Pooltel jäid vanemad ka peole. Aa, sellega oli ka üks araabiapärane seik. Nimelt samal päeval kirjutas ühe poisi ema, et kahjuks ta ei saa tulla peole kuna kurk on haige, aga kas meile sobib, kui poiss tuleb peole koos isaga? Ütlesin, et jaa muidugi, Sofia isa on ka peole ning üks tüdruk kindlasti veel isaga. Teagi, kuda siin kombeks siis on - kas tõesti tuleb selline asi üle küsida sest äkki ainult naised peol? Õnneks kutsusin Aileni appi toimetama ja Karin vaatas ahvide järgi, sain seega isegi istuda empsidega ja juttu ajada. Tuleb välja, et paljud pole klassijuhatajaga rahul. Et lapsed pidavat liiga aeglaselt arenema. Ei tea, kas tõesti on jama õps, neil eelmisel aastal oli teine. Mina igatahes olen rahul sest Sofia tahab kooli minna, õps meeldib ja suudab baastasemel keelega hakkama saada. Üks ema ütles, et ta kirjutas kooli kaebuse kuna õpetaja ei kutsu ta last nimepidi vaid "poiss" ning arvab, et õpetaja on rassist. Nooooomaeitea... ei oskagi kommenteerida. Igatahes otsustasin, et ma nüüd seda naist hakkan igaksjuhuks nimepidi kutsuma, kui vähegi saan. Ei ole üldse vaja, et mind ka rassistiks hakatakse pidama. Siin mõned laste-ja peopildid....

Natuke veel toidujuttu. Sofil on koolis komme, et sünnal võib tuua muffineid. Tegin sellise pooliku variandi - tegin taigna pulbrist, kaunistasid glasuuri ja marjadega. Sofia oli hästi rahul (kõik toovad poe omasid, karbis), aga pärast ütles - "Emme, nii imelik, paljud lapsed nokkisid marjad pealt ära ja ei söönudki marju!".... see oleks mul pidanud mingi häirekella tööle panema, aga ei pannud. Nimelt otsustasin ise teha vahukoore-maasikatordi. Ilgelt ilus ja hea tuli - kolm kihti värsket biskviiti, vahel vahukoore-toorjuustusegu, maasika toormoos ja peal värsked maasikad, mustikad, graantõunaseemned... njomm! aga kui tordi jagamise aeg tuli, siis Araabia lapsed hakkasid kisama - ei taha mustikatega tükki! Ja ongi nii, kohalikud üldse marju ei armasta sest neid ei kasva siin ja pole kombeks süüa. Üritasin siis marju maha kraapida vastavalt tükisaaja soovidele sest ilma marjadeta tükki polnud ju. Aga sisu siiski söödi. Nats põdesin seda tordiasja, oleks pidanud ikka mingi siirupi või karamellivariandi välja mõtlema kuid Jüri lohutas, et just tore ju välismaalastel süüa veits uusi ja teistsuguseid asju peol kui tavapärane. Aa, üks tordipilt on külmikus tehtud ka...

Meelelahutusprogramm "Mad science" oli päris tore. Selline mustkunstniku efektidega kaasav teadusteater/show. Väiksed kartsid sest tädi oli päris kõva häälega, pritsis vett ja lasi tossu, aga suured lapsed kiljusid ja tegid kaasa kõike. Sofia küll pärast ütles, et oli keskmine ja ta kujutas seda teisiti ette... Aga vaadake ise, pildimaterjal all...

Läksime kohaliku kombega kaasa ja tegime kõigile külalistele kinkepakid  - kotis limalaadne plastiliin ja mõned kommid. Mis viga nodi orgunnida, kui oled 1 riaali poe püsiklient :)

Tundus, et saame peo lugeda täitsa kordaläinuks. Eriti kuna Sofiale endale väga meeldis.

Mida teha vabal päeval?

Seekord sattus nädalavahetusel nii, et meil kõigil oli korraga töölt vaba päev - Jüril, mul, Karinil. Jüri jaoks see paraku tähendas, et ta on üksi kolme lapsega terve päev. Ja Jüri ei lasknud segada sellest, et abikäsi pole, ikka kolm last autosse ja minekut. Ja kui päevaks minna kuhugi, ikka hea, kui üht teist vajalikku võtta autost on. Siin pilt autost, mille Jüri kaasa pakkis...

Meie Kariniga jõime vaikuses kohvi lõpuni ja sättisime ennast China Marketisse. Selline suuuuuur kaubamaja, mis on Hiina nodi täis. Mõtlesime enne 3 lapsele sünnakinkide ostmist üle vaadata, äkki hiinlased mingi soodsama variandi valmis nikerdanud. Pood pidi google andmetel lahti olema kell 10. Jõudsime kohale, parkla tühi. Me naerame, et heheee, me esimesed hullud shoppajad. Aga poe uksel hoopis silt, et 14 avatakse. No appi, kui närvi ajas! Vaatasin netist üle, et no kuidas ma nii valesti vaatasin ja oligi 2 sama nimega kohta - üks kell 10 lahti, teine 14. Noh, hiinakas on hiinakas, lähme teise siis. Orienteerusime kohale ja kui google maps teatas, et oleme kohal ja "sihtkoht jääb vasakule", siis oli seal üks elumaja. No arvake, kas jälle ei aja vihaseks? Oled otsustanud end vabal päeval oimetuks shopata, aga mingi jura käib!

Tegime mujal aega parajaks ja läksime tagasi 14ks. Veetsime seal 3 tundi ja tegime ca 10 tuhat sammu (Karinil telefon luges samme). Pood on selline boksisüsteemiga sipelgapesa. Kuigi koridorid on sirged, ikka koguaeg kaob suund ja järg ära sest enamus poodidel on 2 ust ja kui astud ühest sisse ning hajameelselt teisest välja, siis oled järgmises vahes ja lõpuks enam aru.ei saa, kus oled käinud ja kus ei ole.

Üks näide vastasseinadest.

Nagu näha siis kõrvuti poed kunstlillede, mänguasjade, kingade, kosmeetika, majapidamistarvete ostmiseks. See selline "assortiinurk", enamus bokse on riidekraami täis (neist kummalisel kombel u pooled on laste ööriideid).

Kraam käes, siirdusime teise poodi kohvikusse ja kinno. Kinos sattusime istuma ühe paari kõrvale. Umbes paari minuti pärast vahetas paar kohad ära, et ma istuks naise kõrval. Kusjuures ma just mõtlesin, et näed kinos kõik istuvad läbisegi, ei mingit "family" ala. Hakkasin mõtlema, et eelmised 2 korda olen sattunud istuma ritta, kus ainult 2 kohta ja siis post. Mõtlesin tookord, et heh kui naljakas kokkusattumus, et nii Kariniga kui Aileniga kinos käies istun samal toolil, aga nüüd tundub, et äkki polnudki juhus vaid pandigi valged daamid eraldi nats?

Igatahes jäid kõik rahule oma päevaga!

Valmistume jõuludeks

Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, et sel aastal poes rohkem jõulunodi või eelmine aasta oli nii palju muljeid, et ei mäleta täpselt. Aga muidugi sellest jõulunännist hoolimata on läheneva püha osas null tunnet. Õues on keskmiselt +25 kraadi ja jõulumuusika ei mängi kuskil ja ega jõulukaunistusi palju pole (mõnes poes siiski kuuseke või jõuluvana on kuigi seda püha kohalikud ei tähista, aga välismaalasi elab ju siin palju).

Me tekitame jõulutunnet ise. Jüri tõi Eestist piparkoogitaigna ja glasuuri. Eile lõpuks hakkasime meisterdama. Tüdrukud olid väga hoos (vaadake jahuseid nägusid!), aga Allu tüdines suht kiirelt nii igavatest liigutustest, seega andsin talle plastliini ja ta jändas hoopis sellega...

Natuke ka glasuuri...

Siin üks stiilinäide laste poolt Karinile tehtud piparkookidest, mis nii 100% igaühe nägu - Sofial värviline kuid viks, Fridal lopsakas ja külluslik nagu ta ise igas mõttes ja ja Allu on teada tuntud kadekops - hakka nüüd glasuuri raiskama teiste peale...

Saime ka teist aastat oma plastkuuske kasutada. Ütlesin lastele, et teeme mammale ühe pildi - Friida, sa piilu kuuse tagant. Allu, mine istu sina kuuse alla. No ja mees sõnast...

Kõige lahkem rahvas maailmas

Tuleb välja, et ma ei kujuta ette või sisenda endale vaid mingi grupi välismaal elavate/töötavate inimeste poolt on Omaan valitud kõige sõbralikumaks, rahulikumaks ja turvalisemaks riigiks maailmas. Kirjutan alla!
Millega rahul ei olda on vaba aja veetmisvõimalused lastega, karjäärivõimalused. Kirjutan ka siin alla!

Kindlasti on üks põhjus selleks Omaani targal ja rahumeelsel sultanil, seega siia tema pilt ka. Aitäh, Sultan Qaboos bin Said al Said!

Pikemalt saab lugeda siin.

Kas sa autot juhid?

... on küsimus, mis küsitakse siin kohe pärast seda, kui oled rääkinud, kust pärit oled (+ kus Eesti asub) ja kaua oled Omaanis elanud (+kuidas siin meeldib elada) sest nagu olen rääkinud, siis ühistransporti põhimõtteliselt ei ole. Jah, mingi buss on, mis lennujaamast sõidab läbi linna ja on ka marsad, mida kasutavad põhilised hindudest lihttöölised. Me ükskord Jüriga proovisime sõita marsaga (pilet oli 50 senti) ja lisaks marsas olevatele inimestele vahtisid meid ka inimesed tee ääres, kui marsa kuskil peatus sest marsa oli hindumehi paksult täis. See on minu jaoks järjest rohkem kummaline siin sest Omaan on väga asjalik riik, kus minu arvates on asjad suht hästi korraldatud. Ei saa aru, miks ühistransporti ei ole orgunnitud. Aga jah, seepärast kõik küsivadki, et kas ma sõidan või passin kodus lastega.

Pean ütlema, et mul räigelt vedas, et pidin ainult silmakontrolli läbima, et saada kohalikku juhiluba sest ma NEVER ei teeks siin sõidueksamit ära. Üks põhjus on muidugi mu rabistav sõidustiil ja teiseks ongi siin vist selline kirjutamata reegel, et esimese korraga ei saa peaaegu keegi eksamit tehtud. Keskmiselt 3 korda tuleb käia ja iga kord muidugi maksta selle eest. Ükspäev oli just Facebookis mingis grupis teema, et kuulge mitmendal korral te sõidueksami läbisite - mõned käinud lausa 7-9 korda tegemas. Ma ei tea... mul vist närv ei peaks vastu ka 7ndat korda minna. Sofia Jeemeni sõbranna ema ei sõidagi siin sest mingil põhjusel Omaan oma naaberriigi juhilubasid ei aktsepteeri ja ta ei saanud eksamit tehtud ning loobus, abikaasa käis tal 3 korda (kuigi on 10-ndast eluaastast peale autot juhtinud). Seega mees viib ta tööle ja toob koju. Käisime ükspäev lastega mängutoas, jälle mees tõi nad kohale, pärast viis koju.

Üks nunnu asi, mida kuskilt lugesin, et on see, et sõiduõpetajad peavad kandma seda valget kleiti nagu mehed siin kannavad sest vastasel juhul on trahv 10 riaali ehk 23 eurot:)