Jebel Akdar

Nii kui linnapiirid lahti tehti, me kohe linnast minema. Ja see paarikuine kodus vahtimine on mind muutnud - lausa rõõmuga pakkisin asju ja lapsi kokku, et sõita vaatama mäge nimega Jebel Akdar (tõlkes roheline mägi). Miks just mägi? Sest lootsime sealt jahedamat õhku leida kui linnas.

Jebel Akdar on kõrguselt teine mägi (2980 m) Omaanis pärast Jebel Shamsi (3009 m). Selle mäe nõlvadelt korjatakse enamus roosiõisi Omaanis, millest tehakse roosiõli. Paraku me neid roosiistandusi vaatamas ei käinud, seega pildike kuurorti aias tehtud roosidest...

Nii mõnus oli vaadata, kuidas auto termomeeter iga veits aja tagant langes. Mäkke sõites näitas +46, varsti +38, +36 jne kuni oligi +30 kraadi. Ja teate, kui olen mitu nädalat mega kuumuses olnud, siis selline +30 tundub väga mõnsa ilmake :)

Oleme paljudes mägedes sõitnud ja Akdari jalamil oli kontrollpunkt, kus kontrolliti autot (peab olema nelivedu) ja registreeriti, mitu inimest autos. Jüri arvas, et tahavad olla kindlad, et kõik ka alla tagasi tulevad. No ja mul olidki kohe käed higised. Olen siin aru saanud, et aastasadade jagu metsarahvaste geene minus panevad mind mägedes ebamugavalt tundma end. Hmm, samas jalgsi on mul OK olla mägedes. Aga no autoga neid sinka-vonka teid läbides mul on tõesti käed higised alati. Mingi hetk nentisime, et heh, täiega normaalne tee ju siin! Täis-asfalt, betoonist ääred ees ja isegi valgustatud on tee algusest lõpuni välja. Aga siis hakkas Jüri mingit juttu ajama, kuidas "auto nagu ei vea hästi, nii imelik" ja mul olid ikka lõpuni käed higised. Aga jah, rahunenult kohale jõudes saab öelda, et tegelikult täitsa tavaline tee oli, oleme hullemates sõitnud.

See hotell, kus me ööbisime, oli lukside luks! Aitäh koroonale, tänu kellele õnnestus ka suurperel luksust nautida sest kuna bassein ja muud teenused ei töötanud, oli hind 5x odavam. Ma ei hakka enda tehtud pilte siia panema sest see ei anna edasi seda, kui IMELISE koha peal see hotell on ja kui ilusti ümbrusesse sulandub. Kes tahab näha, siin 30 sekundiline youtube klipp:

Kuna lõunasöögi saime tellida tuppa ja rohkem midagi hotellis peale magamise ei saanud teha, siis läksime paar km eemale ja tegime ühe mõnsa grilli mäeveerul. Paraku siia pean enda pilte lisama, mis ei anna edasi seda imelist vaadet õhtupäikeses mägedele, kus päikseloojang vahetus vaatega täiskuule. Üks Jüri töökaaslane koos naisega oli ka meiega, kui tekib küsimus, et mis inimesed need veel seal pildil on...

Hästi nunnu oli, kuidas Allu mingi hetk ütles hästi rõõmsa häälega: "Siin on niiiiiiiiiiiii ilus!"

Järgmisel päeval tellisime jälle tuppa toidu ja nautisime seda rõdul. Vaade oli küll 5 tärni, aga toit oli nirum....

Seejärel tegime väikse jalutuskäigu, aga keskpäev on paraku ka mägedes palav.

Ca 1 km pärast läksime näost punaste ja higiste lastega ikka tagasi jahedasse tuppa, kus lapsed läksid jahedasse vanni ja nautisid araabiakeelseid multikaid telekast (emme, pane kõvemaks, me ei kuule üldse!).

Tundub, et pean hakkama läbi helistama järgmisi mägede hotelle ja uurima, kas saame tulla jahedusse peitu ööpäevaks.

Sister, sister

Sain aiamööbli kiirmüügist sellise paueri sisse, et otsustasin veel mõne suurema asja müüki paisata. No teadagi, mis täna tehtud, see ju homme hooleta. Kes lõpuni ei viitsi lugeda, siis võin kohe ette ära öelda selle kogemuse õppetunnid:

1. kui keegi tundub kahtlane, usalda sisetunnet, tuleb rohkem nagu tüli ikka sellest suhtlusest.
2. kui keegi küsib, kas sul on veel midagi müügis, näiteks tekke vms, siis pole mõtet sellistega sahmerdama hakata sest ajakulu võib olla suurem kui mingit suurt ja kallist asja müües. 

Panin müüki külalistetoa mööbli ja seekord ma ei keskendu sellele, mitme inimesega suhtlesin (umbes sama paljudega nagu aiamööblit müües) vaid pühendan selle postituse ostjale, keda me Kariniga hakkasime kutsuma "sister". Nimelt, mees ütles IGAS lauses või IGA lause tagant mu kohta "õde". 

Meie saaga algas siis nii, et ma suht kiirelt sain aru, et veitsa veider mees on "sister" ja ütlesin, et ok mul üks huviline, annan teada, kui ta ei osta. Sister ikka jätkas kirjutamist, et saada oma number, anna aadress, halloooo, hei, sister, sister, mul on vaja seda, sister ma juba tulen jne. Ma ignosin sest olin ju öelnud, et võtan ühendust ise, kui esimene huviline ei osta. Lõpuks HELISTAS mulle läbi facebooki südaööl. Kirjutasin siis, et kuule, mul pere kõik magab, räägime homme. Mees ikka jauras edasi, pidin uuesti ütlema, et räägime hommikul..

Nii, hommikul läksin toidupoodi, sisterile kohe kirjutamata. Sister tõlgendas mu vaikimist kui kutset ja mingi hetk asus taas helistama (5x) ja kirjutama ning saatis pildi, kuidas ta juba sõidab. Ütlesin, et kle ma pole kodus isegi ja me pole ju kokku leppinud midagi. Ütlesin uuesti, et mul on ostja ja kui ta EI OSTA, siis ma annan teada (selleks hetkeks oligi huviline olemas). Aga sister jätkas pommimist kuni pidin uuesti konkreetne olema ja see pahandas teda....

Õhtuks selgus, et minu teine ja see normaalsena tundunud ostja ikka ei saanud palka ja seega tuleb  homme. Oeh... Kuna järgmine päev oli muidugi vaikus, otsustasin sisterile võimaluse anda. Ütlesin, et davai kui kella 12ks ära viid selle mööbli, saad sellise hinnaga. Saatsin ka ausa video mööbli seisukorrast - kõik sobis. Ma muidugi teadsin, et nii ei juhtu. Ei juhtunudki. Pool 1 ütles sister, et ta tuleb ikkagi kell kuus. Noh, okei... Tuligi kuskil araabia mõistes kell 6 ehk siis ca seitse ja muidugi ilma kaubikuta. Tutvustas uhkelt kaasas olnud meest - my boss! Ja soovisid mööblit näha selle äraviimise asemel. Appi kui närvi ajas! Ok, lasin maskides mehed tuppa, vaatasid ja hakkas uus hinna kauplemine sest esines kulumisi. Ma ei andnud järgi. Lõpuks hind jäi nagu oli. Siis tahtsid 35 asemel anda 20 ja ülejäänud homme, kui järgi tulevad. Hahaaa, ega ma eilane pole! Nagu ma näeksin seda ülejäänud raha pärast! Ma jälle ei andnud järgi, ütlesin, et tehke kohe ülekanne (siin liigub raha mega kiirelt ülekandega). Onud soovisid hoopis pangaautomaadist raha tuua. OK, juhatasin lähima automaadini ja olin kindel, et nad ei tule tagasi. Aga vaat kus üllatus - tulid tagasi ja maksidki ära raha. Järgmisel päeval ma lasin ennast täiesti vabaks mingitest kellaaegadest - las õeke tuleb millal tuleb, vahet pole ju sest mul raha käes. Tuligi millalgi kaubikuga ja lootsin, et me rohkem ei kohtu, aga siis ta tahtis kappi ära osta. Appikene! Lõpuks tuli Jüri appi kauplema sest mees nii räigelt pressis hinda alla kuna eelmine toode oli "very damaged". Ütlesin Jürile, et pliis küsi kohe raha ära, ma ei viitsi selle sisteriga jahmerdada. Jüri tuli väga võidukalt tuppa tagasi, et said hinnas ikka kokkuleppele ja sister tuleb homme kell 4 kappi ära viima. Praegu on kell 7 ja õekesest pole muidugi kippu ega kõppu... :)

2 päeva chattisin ka ühe naisega, kes lõpuks ostis ühe vaiba ja 2 tekki (ühegi nende  kuulutust polnud isegi üleval). Ülejäänud nädala võtan vabaks. Isegi minusuguse ekstraverdi jaoks on see kauplemine mega väsitav.

Panin ukse kõrvale ühe abaya, mida saab kodukleidile peale visata kiirelt, kui onud siin voorivad (iga nädal ka nüüd konditsioneerionud käinud). Siuke korrektne daam võtab neid vastu. Lähemal vaatlusel küll paistavad korraliku kleidi alt välja litsaka kodukleidi õlapaelad...

Kui mul esimene kord see ürp seljas oli, siis Frida küsis asjalikult:"Emme, miks sul Omaani onu kleit on?" :)

Nii kuum on tunne...

...laulis Pearu Paulus ja need sõnad on saanud uue tähenduse mu jaoks. Eile Frida pahandas, et me Kariniga keeldusime õue minemast päeval,aga no vaadake tunnetuslikku temperatuuri!

Külma vee kraanist tuleb kuuma vett. Mõnest kraanist tuleb ka leiget. Eile läksin lastega dushi alla ja lasin kiirelt kuuma veega nad üle nii et lapsed kiljusid, kananahk oli peal. Sofia tahtis pead pesta, aga kuna me ei viitsinud vannituba vahetada ja selles dushis ei läinudki vesi leigeks, tuli peapesu lükata edasi.

Positiivne on see, et pesu kuivab sõrmenipsuga peaaegu. Pesu kuivama panemine on muidugi paras katsumus sest nina otsast tilgub higi alla, kui kummardada võtma pesu ja pesurest on tulikuum.

Õhtul läksime natsaks õue. Aga isegi kell 8 ja täitsa kottpimedas oli 40 kraadi. Jõhker!

Ei tea, kas näeme/tunneme 50 kraadi ka ära?

Hakkame sättima

Alustasime majas ringi vaatamist pilguga, et mida saaks juba ära müüa. Kuna õues on juba nii kuum, et isegi õhtul pole hullult nauditav istuda, otsustasime testida kasutatud asjade turgu õuemööbli müügiga. Panin üles 3 erinevat komplekti (jep, nii palju oleme kokku ostnud, isegi 4 komplekti on erinevates aianurkades ja rõdudel) ja poole päevaga kirjutas mulle 24 inimest! Mitu inimest kirjutasid sooviga, et saadaksin pilte muudest asjadest, mida müün. Üks, kes õuemööblist ilma jäi, tahtis KOHE tulla valima teisi asju...
Kolmest kaks komplekti sain müüdud hinnaga, mida lootsime saada. Tundub, et linn pole päris tühi ikka ja rahvas ostab ikka kraami. Süda kergem kohe...
Ärgates nägin, et 5 inimest oli veel kirjutanud. Et siis 3 asja müümiseks suhtlesin 30 huvilisega. Kes külas käis,
kujutage nüüd ette, et KOGU maja tuleb tühjaks müüa. Mul pea isegi ei võta sellist matemaatikat, mitme inimesega siis suhelda vaja :)

Tüütu värk

Mulle käib täiega pinda, et mu araabiaelu blogist on saanud koroonapäevik. Tahaks kirjutada, kuidas käime viimaseid kordi lemmikuid kohti läbi, avastame ikka midagi uut, plaanime kohtumisi siinsete tuttavatega, keda peagi pikalt või enam üldse kunagi enam näe, aga selle asemel hoopis on kohapealsed muljed seotud pandeemiapiirangutega. Nüüdsest on avalikus kohas maskikandmine kohustuslik. Enam ma ei saagi tänaval maskis jalgrattureid kutsuda vaprateks vaid seaduskuulekaks. Tuvastatud nakatunute arv muudkui tõuseb, täna lisandus ööpäevaga endise ca 200 asemel üle 400 nakatunu. Kui tekib küsimus, et kuidas see võimalik on, kui pea kõik suletud, siis on võimalik küll. Siin on väga palju välismaalasi ja neist omakorda praktiliselt kogu teenindav personal on hindud ja filipiinod. Ja kuna lahti on just need kohad, kus inimesi teenindatakse + töötavad madalapalgalised mittekohalikud, kes elavad mitmekesi koos/ühes toas või sõidutatakse tööle bussiga kõiki koos, siis sealtkaudu see levibki ilmselt.
Läksime täna ujuma ja politsei ajas sireenidega inimesi veest välja ja rannast ära. Siin ka pilt me pettunud kambast (jälgige kehakeelt), kes politseitööd jälgisid ja siis samas suunas tagasi oma kompsudega läksid....

Jüri küll lohutas, et politsei ajas veest välja sest päike loojub mitte kuna enam ei tohi ujuda ka, aga eks seda näha ole. Peame uuesti proovima.

Mis saab?

Millal tagasi tulete? Kas teid lennukile lastakse ikka? Kuhu elama lähete? Oskan vastata ainult viimasele küsimusele - lähme elama enda Raua tänava korterisse. Aga millal tuleme ja kustkaudu - pole aimugi. Koroonaseis Omaanis ei räägi meie mugavalt Eestisse tuleku kasuks sest iga ööpäev tuvastatakse siin ca 200 uut nakatunut. Maski kandmine on kohustuslik, poe uksest lihtsalt ilma maskita enam sisse ei saa...

Eile ühes toidupoes sunniti ka kindad kätte panema. Täitsa jube, milline tohutu kogus neid ühekordseid kindaid seega tarbitakse nüüd. Loodan, et need kõik ei lähe delfiinidele ja kilpkonnadele kõhtu vaid kuhugi.... ma ei teagi kuhu sest ma olen aru saanud, et mingit asjalikku prügi-ja taaskasutuse süsteemi pole siin. Niiet poe uksel on onu, kes kraadib kõiki külastajaid ja käsib maski kanda ja siis teine onu, kes desinfitseerib poekärusid. Käisin ükspäev tehnikapoes, mis asub kaubanduskeskuses (jee, lisaks toidupoodidele tehti mõned poed veel lahti) ja vaatasin parasjagu seal asju, kui selja tagant hüppas ligi veel üks maskis kraadija (täiega ehmatasin). No jeerum, kas ta tõesti arvas, et lipsasin esimesest, välisuksel olnud kraadikontrollist läbi kuidagi?

Mõned väheminformeeritud kuid vaprad inimesed kannavad maski ka üksi autos sõites või tänaval (need hindud, kes tee ääres kõnnivad või jalgratast kasutavad liikumisvahendina). Tõesti mega vaprad sest kujutage ette maski kandmist 40 kraadisega soojaga. Kohutavalt palav!

Kuna meie tagasisõidupilet oli läbi Türgi ja see riik parasjagu nimekirjas, kust Eestisse ei saa reisida, siis hakkasin vaikselt uurima, kas tasuks piletid ära vahetada. Ühesõnaga, ma pole kaotanud lootust planeeritud ajal tagasi Eestisse jõuda.

Emotsioonid on hetkel sellised....noh, oleneb päevast ja hetkest. Frida ja Allu aeg-ajalt küsivad, kas viirus suri ära, aga muidu askeldavad rõõmsalt päevad läbi. Sofi igatseb Eesti sõpru ja igavleb (loe: kräunutab meid). Jüri on töösse sukeldunud (nagu ikka). Meie Kariniga proovime siin päev korraga võtta... heheee :)

Suplus supis

Kuna linn lukus ja kõik meelelahutus ka suletud, siis me ainus koduväline meelelahutus on suplus. Ja tõesti võib öelda, et suplus supis sest vesi on nii, nii soe. Käime alati enne päikeseloojangut (ca 18 ajal) sest siis ei lajata päike niimoodi pähe, et roidumus tuleb peale vaid on super mõnus soe tuuleke ja õdus valgus. Siin pildil need ujumisrõngaga tüübid on Jüri ja Sofia...

Kuna lapsed lõdisesid veest välja tulles, siis vaatasin huvipärast kraade - vesi +30 ja õhk +33. Nojah .. Õnneks saab saab ikka sooja sisse lõpuks, kui neli rätikut ja parim sõber sooja teevad...