Kahekesi külapeal

Kuna ema tuli siia, siis oli hea võimalus ka Jüriga pikemalt kodust ära minna kahekesi sest ma muidu kerge südamega ei jäta Karinit võõras riigis üksi kolme lapsega nii et olen 3h autosõidu kaugusel. Kinkisin Jürile sünnipäevaks 24h kahekesi ning valisin super ilusa hotelli välja mägedes. Vaatasin juurde ka, kuhu sealkandis saaks rändama minna. Olin tohutult elevil, et saame koos mingisse uude ja ilusasse kohta minna. Pakkisin õhtuks kaasa ilusa kleidi ja kuldsed plätud :)

Sõidupäeva hommikul ma mainisn selle hotelli nime Jürile ja tuli välja, et Jüri oli seal käinud, kui meie Eestis olime. Appike!!!! Ma olin nii nördinud, et peaaegu pettumuspisar tuli silma.... Võtsime siis koos interneti lahti ja valisime käbe uue marsruudi ja ööbimiskoha, kus me kumbki polnud käinud - Wakan küla. Tegelesin veel oma pettumusega, et ei saanud Jürit üllatada ja siis asusimegi rõõmsalt teele.

Sõitsime 1,5h linnast eemale ja uskumatu pilt - nagu teises riigis oleks. Tegime väikse varemete vaatamise/pissipeatuse ja mul lausa süda tõmbus heldimusest kokku, kui sain üle pika aja taas nö võsa vahel pissida selle asemel, et kivilahmakate taga tolmu sisse soristada.... poleks arvanud tõesti, et elu läheb kunagi sellist rada, et süda täitub rõõmuga maltsa nähes...

Hotell asus megas kohas, täitsa mäe tipus (jälgi noolt)....

Ja siin me oleme samade oranzide varjude all, mis ülemisel pildil zoomides natuke näha on...

Väga tore koht oli! Hotelli tagant läks matkarada mägedesse, tegime õhtul mõned sammud ja hommikul tiba pikema tiiru. Paar pilti rohelisest Omaanist...

Õhtu hakul enam rohelust näha polnud, aga ikka oli tunne nagu ei oleks Omaanis sest NII külm oli! Läksime toas teki alla, soojapuhur huugas, aga ikka oli külm ja käed külmetasid. Läksin küsisin veel 2 tekki juurde ja ühe soojapuhuri ning siis oli mõnus magama jääda. Kuskil 5-10 kraadi ringis on praegusel aastajal mägedes temperatuur öösel.

Vaatasime järgmisel päeval ka kõrvaolevaid külakesi. Kaugelt väga nunnud, niimoodi mägede kaisus...

Aga lähemale minnes mul alati käed higised sest lõpuks kisub tee väga kitsaks kiviseks serpentiiniks, mulle üldse ei meeldi niimoodi kuristiku serval sõita (kõndida on ok). Ja veel lähemale minnes teeb tuska see, et ilusad vanad mägikülad on nii prahti täis. Inimestel lihtsalt aia taga vedeleb igast sorti plastmassi. Ma ei teinud ühtegi pilti. Jüri küll klõpsis ja arvas, et tuleb ikka vaadata riiki tervikuna - nii ilusat kui ka koledat.

Väga tore reis oli, kuigi uus kleit ja kuldsed plätud jäid kasutamata. Kahekesi kolme teki all olla on ka tore! :)

Emps käis külas

Ükskõik kui vana ma olen, ikka olen suur memmekas ja tohutult igatsen ema, kui siin kaugel elan. Niiiiiiiiii uskumatu oli, et emps võttis end kokku lõpuks ja tuli meile siia külla. Terve see nädal tundus nagu kuu pikkune sest tegime empsi ja lastega sellise täitsa korraliku turismiprogrammi läbi koos.

Käisime mośees...

Ja kõrbes....

Niisama jalutamas...

Ja olime niisama kodus...

Vaatasime ka sultani lossi, rahvusmuuseumi, akvaariumi, parke, turgu, lasime kuumaveekaladel enda jalgu näksida, shoppasime nii et ema pidi vanad riided siia jätma ning pagasi ülekilode pärast muretsema jne.

Eile viisin ema lennujaama õhtul, täna ärkasin üles ja südames oli suur kurbus. Frida ja Allu ronisid kaissu, Sofia uuris, kas nutsin ka, kui mamma ära viisin. Ütlesin, et jah nutsin küll. Siis Frida ütles: "Emme, ära muretse, mina ju ei sõida üksi ära. Lähme varsti koos ja siis näed jälle enda emmet." No küll on nunnud, ah? 💓

Veel sultanist ja natuke usust

Pean veel jagama sultani surma-uudise järellainetust. Küsisin enda massööri käest, kes on filipiinlane kuid moslem, et kas ta arvab, et uus "kuningas" hakkab inimestele meeldima sama palju nagu eelmine (olen märganud, et siin mõned välismaalased ütlevad valitseja kohta kuningas, omaanlased ütlevad "tema majesteet"). Massöör arvas, et kuna sultan ise valis enda järglase ja ta on tark mees, siis kindlasti ta tegi õige valiku. Nagu mainisin, siis sultanil pärijaid polnud ja nüüd on avalik info, et tema järglast ei otsustanud mitte komitee sugulastest vaid hoopis sultan ise, kes oma eluajal pani ümbrikusse nime, keda soovib enda järeltulijaks. Seega jäägem lootma jah, et rahumeelne ja tark valitseja tegi veel ühe targa valiku.

Lisaks 3-päevasele leinaperioodile, mis oli pärast sultani surmateadet, kus pea kõik asutused ei töötanud, järgneb nüüd periood, kus me kõik endiselt kurvastame ja seega pole viisakas kuu (oli vist kuu?) aega muusikat kuulata/mängida. Tuleb välja, et päris palju on me igapäevaelus muusikat. Mis see "muusikakeeld" tähendab igapäevaelu jaoks:

• Hotellides jne toimuvatel üritustel ei mängita muusikat. Ära jäävad kõik üritused, mis muusikaga seotud. Näiteks iga-aastane Muscat festival, samuti ooperimaja üritused sh ballett, mida pidin emaga vaatama minema (nuuks!). Maraton lükati edasi.
• Sofia koolis ei laulda hommikul hümni praegu. Ära jääb ka huviringina tehtav laulukoor.
• Poes mängib nn liftimuusika asemel araabiakeelne assaammaaallllaaaassaa jutlus. Ehk nagu emps küsis - kas selline hala koguaeg mängibki igalpool? Ei, muidu ainult reedeti, aga nüüd iga päev.
• Raadiost ei lasta tümpsu, ainult jälle araabiakeelset palvust ja ka klassikalist muusikat. Ma muidu kuulan sõites ingliskeelset virgin fm tümpsuraadiot (esimestel nädalatel kuulasin eksootika mõttes kohalikke kanaleid ka, aga enam ei viitsi).
• Käisin täna massaazis enda spordiklubis (trenni pole kuu aega jõudnud, appi!!!! Massaaži läksin kuna massöör helistas ja küsis, et noh millal tuled) ja kuulsin, kuidas treener hõikas juhiseid tunnis, aga muusika ei mänginud. Massaazi taustaks polnud ka tavalisi paaniflööte vaid jutlus, mis oli araabia ja inglise keeles. Alguses mõtlesin, et palun selle kinni panna, aga siis mõtlesin, et ahh selline kogemus, las onu räägib.... 

Ja mida ma siis kuulsin? Natuke ikka hirmutamist. Räägiti viimsest päevast, kus kostab niiiii kõrva lärm/karje, et kõik, kes on rasedad, kaotavad lapse ja need, kes imetavad, unustavad ära selle maailma tugevaima sideme, mis on ema ja beebi vahel ning pistavad hirmunult jooksu suvalises suunas. Seda "kõva karje päeva" juttu oli päris tükk aega ja see ausalt öeldes üldse ei paelunud mind. Palju sümpaatsem oli manitsemise osa. Allah ütleb, et inimene peab olema distsiplineeritud ja tal peab olema fookus/eesmärk, see teeb õnnelikuks. Igaüks peab tegelema endaga, olema enda vastu nõudlik mitte teiste vastu sest teistele võib hinnanguid anda ainult Allah ise mitte sina. Tasub ka olla lahke, abivalmis ja helde kõigi vastu sest kui sa oled ise helde, on sinuga helde ka Allah. Novat, saan nüüd täitsa aru sellest lahkest rahvast - sellepärast ongi abivalmid ja naeratavad kõik, et paar korda päeva tuletatakse meelde (5x päevas ju palvetavad), et ole hea inimene sest siis on ka Allah armuline...

Pärast massaazi tuli välja, et see polnudki raadio vaid massöör oli minu jaoks valinud just need "loengud". Vabandas ette ja taha, et loodetavasti ma ei pahanda ja et muidugi ta aktsepteerib mu "usku" (olen öelnud, et ma ateist). Et kuna muusikat ei tohi panna, siis ta arvas, et äkki mul huvitav kuulata kuna "me kõik oleme inimesed ja kõik oleme siin maailmas mingil põhjusel". Mis seal ikka. Tänasin teda ja ütlesin, et mulle meeldib, et ma tunnen, kuidas ta teeb oma tööd südamega :)

Külmapühad

Kui kolmapäeval vihma sadas, juba aimasin, et kool jääb ära. Kuna teadet polnud tulnud, läksime kohale ja väravas öeldi "no school"! Seekord ma isegi ei kergitanud üleolevalt kulmu sest termomeeter näitas sellist numbrit...

Täiesti lõpp ilm! Ja muidugi totaalne kaos ja ummikud olid sest ladistas hullemini kui oavarrest. Siin klipike, kus sõidan tänaval läbi porilombi, mis ulatub peaaegu kapotini....

Siin veel üks pilt õnnetust inimesest, kellel hoovis madalam koht...

Igatahes ütlevad 8-10a siin elanud inimesed, et pole kunagi sellist külma siin kogenud. Usklikud arvavad ilmselt, et see on seotud sultani surmaga - vihm ja külm sai alguse järgmisel päeval, kui valitseja surmast teada anti, kolmapäeval oli kõige hullem lihtsalt. Aga tegelik põhjus on see, et mu ema tuli siia kolmapäeva õhtul ja ta üldse kuuma ei kannata. Nii ta siis tellis Allahilt jahedamat ilma ja too läks tiba liiale...

Masirah

Kunagi üks Jüri kolleeg ütles, et kõige vingem telkimiskogemus oli tal Masirah saarel. Siis kuulsin sellest esimest korda. Sirvides raamatuid ja netti meie pea iganädalasteks perereisideks, ikka aeg ajalt kuskilt jälle jäi silma see nimi. Ja kui guugeldades tuli esimeste piltide hulgas välja selline vaade, siis panin selle mõttes sinna nimekirja, kus kohad, kus Omaanis tahaks käia...

Eelmisel aastal see ei õnnestunud sest sobival nädalavahetusel oli praam välja müüdud. Kuna praamisadamasse on 4 tundi 45 minutit, seejärel tund praamisõitu, siis pole see päris selline sihtkoht on sipsti käid ära vaid nõuab nats pikemat nädalavahetust.

Hakkasin sel korral varakult asja ajama- novembri alguses üritasin netist broneerida pileteid jaanuarisse, et koos Marguse ja Kristinaga minna sinna saarele - ei õnnestunud. Siis palusin proovida Kristinal - äkki Eestis nett parem - ta ka ei saanud. Siis helistasin mitu päeva erineval numbritel - ei vasta keegi või antakse bronnikeskuse number, kus ka oh üllatust - keegi ei vastanud. Oeh! Pärast arvukaid kõnesid sain ühe lahke Abdullahi kätte, kes oli lahkelt nõus mulle bronni tegema, kui saadan meiliga andmed. Jippi! Saatsin kõikide reisijate passikoopiad, autodokumentide koopiad ja jäin ootele.  Abdullahil võttis see asi küll nats aega kuid pole hullu sest 1,5 kuud, 9 e-maili, arvukaid sms-e ja kõnesid oligi mul bronn olemas.... reisijatele kuid mitte autodele. Veel paar meili, kõne ja teadet ning sain Abdullah käest ka autodele bronnid. Hoolimata meeldetuletustest ei õnnestunud saada infot, kuhu maksta piletite eest (Yes, no problem, I will send you the bank details, no problem) ja tegelikult kuni praamile jõudmise hetkeni olin nats pinges, et kas meil nüüd ikka on bronn või pole sest maksmata oli ju.

Praamile minnes tuli praamionudega juttu, kust me pärit oleme. Ja oh üllatust - praamikapten oli eestlane! Pressisime ennast siis talle külla sinna juhiruumi. Niiet see Heminway ütlus iga sadama eestlase kohta täitsa vist töötab.

Aga saarest siis ka. Noh, pehmelt öeldes pettumus oli. Ei mingeid paradiisirandasid vaid suurem osa saarest oli hoopis selline islandilaadne - kivine, madalad rohelised tutikesed kasvamas. Vaadake seda esimest google pilti ja siis mu tegelikku emotsiooni saarest...

Mereäärne osa on võib-olla päikeselise ilmaga isegi ilus sest liiv oli heledapoolne. Meil oli pilvine ja tuuline ilm, aga mõni pildike ka siis mere äärest...

Ainus vaade, kus tuli selline "mmm....mereäärne-puhkus-tunne", oli hotelli jõudes - meri, bassein, palmid, aga see oli paraku natuke näiline sest bassein oli kütteta ja nagu olen öelnud, mul raskusi alla 28 kraadises vees ujumisega.

Kalurikülas paraku ringi uidata ei jõudnud, sõitsime läbi lihtsalt. Aga eks see ongi eriline reisiliik, kui sul pooled reisikaaslased on lapsed ja neist üle poole on 3-aastased. Lihtsalt ei jõua nii palju käia, uurida, avastada, jalutada kui tegelikult tahaks.

Kuna järgmisel päeval pidi tulema suur tuul, üritasime saarelt varem jalga lasta. No ja hakkas pihta jälle jant piletiga - neli telefonikõnet ja ma lõpuks ei saanud aru, kas siis muudeti bronn varasemaks või ei. Aga läksin tursanäoga kassasse ja ütlesin, et on bronn ning anti ikka piletid vastu sellele varasemale praamile. Seega saarelkäigu kõige tugevam mälestus jääb nendest piltetitega jahmerdamisest. Ja Masiralt oleme leidnud kõige suuremad teokarbid...

Sultan

Nagu ka Eesti uudistest läbi käis, suri 79-aastasena Omaani valitseja Sultan Qaboos bin Said al Said. Sellega seoses on nüüd riigis 3 päeva leinapäev. See tähendab, et kool jääb ära, paljud poed on kinni ja asutused ka kinni. Isegi peatänav on kinni praegu, oli mingi aeg ka eile ja seda valvavad automaatidega sõdurid (eile oli matus, täna tulevad mingid tähtsad külalised, sain aru nii). Seega pole eriti tark mõte ka kuhugi kaugemale hakata kodust sõitma. Mine tea, millal ja kustkaudu tagasi saab.

Uudis Sultani surma kohta ei tulnud üllatusena sest ta on olnud pikalt haige ja nö pildilt ära. Pean tunnistama, et ka mul oli kuidagi selline rahutu tunne sees seda uudist kuuldes. Esimene reaktsioon oli muidugi seotud turvatundega sest kui 50 aastat on riigi ees seisnud mees, kes on olnud ühtlasi nii peaministri, kaitse-ja finantsministri rollis, kuid korraga teda pole ning igasugu ärevad ajad siin regioonis....noh, ideaalne aeg oleks praegust segadust ära kasutada kellelgi. Ja eks sellepärast need püssimehed ja kuulipidujad on ka välja sätitud, et näidata - meil on siin kõik kontrolli all. Teine põhjus oli empaatiline - tean, et Omaani rahvas on väga kurb sest praegust Sultanit tõesti väga armastatakse. Seda ei saa üldse võrrelda kuidagi sellega, et pooltele eestlastele meeldis Lennart Meri vms. Sultan on siin natuke nagu Jumala staatuses ja isegi kui keegi tahaks teda kritiseerida kuidagi, siis see poleks võimalik ka sest see on seadusega karistatav. Aga Sultanit ülistatakse mitte ainult kuna seadusega keelatud temast halba rääkida vaid kuna ta on 50 aastaga tohutult panustanud riigi arengusse. Enne praegust Sultanit Qaboosi oli võimul tema isa Said bin Taimur, kes oli väääääga konservatiivne mees ning üritas kõige uue eest riiki hoida. Näiteks ei olnud lubatud mängida jalgpalli, kanda päikseprille, kuulata raadiot. Kui Qaboos oma isa 50 aastat tagasi "troonilt tõukas" oli Omaanis 3 kooli ja 10 km teekattega teed ja nüüd nagu olen rääkinud - kõik kohad koole täis nii kohalikele kui ka välismaalastele ja asfalteeritud ning valgustatud on isegi teed mägedes ja kõrbes :) Niiet jah, rahvas armastab Qaboosi, kes on olnud kaasaegne ja rahumeelne.

Puhka rahus, Sultan Qaboos bin Said al Said....

Mis nüüd saab siis? Sultani amet on päritav kuid Qaboosil pole lapsi ja mis veel veidi üllatav - ta oli ka lahutatud. Niiet jah, väga kaasaegne mees :) Seega pidid uue valitseja üle otsustama grupp Sultani sugulasi (mingi peen nimi sellele kogule ka, aga ei mäleta). Uueks valitsejaks on 65-aastane Haitham bin Tariq Al Said. Midagi ta kohta veel teada avalikult pole peale selle, et vana sultani sugulane ja kultuuripärandi minister vms. Vaatame siis, kas rahvas võtab ta omaks ja millise mehega tegu on. välja näeb selline...

Uus programm

Mis me siis uut oleme uute külalistega teinud? Esimene uus asi on ju uus aasta! Meile tuli see täitsa ilutulestikuvabalt, päeval basseinis 5 lapsega, siis kogu kambaga restos ja lõpuks neljane seltskond hotelli katusel oma jookide, küünalde ja juutuubi diskoga (seal ongi terrass, mitte me ei olnud pätid). Siin on mõned pildid programmi esimestest osadest, katusepeost õnneks-kahjuks pole pilte...

Järgmisel hommikul peeti sünnipäevalast hommikul igati vääriliselt meeles...

Teine uus asi oli mägedes telkimine. Tee sinna oli selline, et hoidsin jälle kõhulihaseid pingul, hinge kinni ja kätega istmest kinni (heh, nagu see aitaks, kui teelt välja kuskile orgu veered autoga). Esimese hooga seda kiviklibu ja kivikamakaid vaadates tundus, et pole parim koht lastega telkimiseks, aga kui suuremad hakkasid lõkke jaoks oksi korjama ja väiksemad kividega mässama, siis sain aru, et lastel on täiega tore. Hoopis mul endal mingi muster peas, et telk peab olema liiva peal ja meri kohe kõrval. Niiet õhtu oli tore - tegime lõket, Margus grillis imelist kuning-kala (kingfish on eesti keeles kuidas?) ja steike ning lapsed sulatasid lõkkel vahukomme mõnusaks suhkrulögaks, millega hambad enne und kokku mätsida. Öö oli mul jälle õudus - mingi kondents tekkis lakke,mis tilkus sellise hooga nagu vihma sajaks. Ärkasin vist iga tund sest teki all magada üleni oli palav, aga nii kui pea teki alt väljas magasin, ärkasin selle peale, et vesi tilkus näkku, pähe või ka kõrva. Kui lõpuks kell 5 kolmest lapsest 2 nutsid sest padi ja tekk märg ja külm, lasime Jüriga kiirelt autos istmed alla ja tegime sinna voodi ning kobisin lastega sinna. Jüri tiksus Marguse autos istmel paar tundi :) Väike pildivalik ka...

Ja kolmas uus asi uute külalistega oli Wadi Bani Khalid külastus. Ma ei tea, kas nüüd asi selles, et on juba käidud ja nähtud asju või oli liiga turistikas koht või liiga lühike visiit enne laste und, aga ei jäänud nagu wow-tunne sisse, kuigi need veesilmad kaljude vahel on väga ilusad. Jääb kahjuks meelde kui koht, kus Sofi ja Mario uppumishirmu kogesid ja kus ma sain esimese märkuse n-ö kombluspolitseilt. Nimelt ujusin oma tavalise musta trikooga (olen hakanud tavalist trikood ka kasutama lisaks delfiinitreeneri omale), kui üks Omaani härra ütles mulle, et vabandust, aga te peate veest välja tulema ning noomis: "Ma'am, you have to wear a t-shirt and shorts!". Kobisin siis kiirelt vees välja ja tõmbasin tuunika märjale trikoole peale. Onu tuli ringiga tagasi, vaatas mu paljaid sääri ja küsis, kas ma olen siin giidiga? Ilmselt kui oleksin olnud, saanuks mu giid riielda, et pole turistile kombekaid kohalikke reegleid tutvustanud. Tõmbasin käbe retuusid jalga. Novot. Tasub ikka trikoo jätta 5-tärni hotelli jaoks. Panen siia Google'ist võetud pildi sellest wadist...

Ja õnnestus ka lihtsalt randa minnes teha spontaanne paadireis (Jüri rääkis ühe kalamehe ära).  Olin skeptiline - päästeveste ei olnud ja mootorpaati juhtis ühe käega mees... Aga pidin jälle tõdema, et hirmus tore oli kimada :) Niiet, head uut spontaanseid tegusid täis aastat kõigile!