Ralliäss

Hoidke alt, Omaani liiklejad. Liiklusesse on sukeldunud autojuhtimiskäpard Roosa-Saarma, kelle juhiload on saadud emotsionaalse väljapressimise teel (kuidas nimetada siis 8-kuud rasedat, kes tuleb Tallinnast Raplasse sõidueksamit sooritama ning hakkab sõidu lõpus veel pillima ka?).  Ja kelle sõidustiili Jüri kirjeldab kui "hea hommikune ärataja, adrenaliin kehas kohe".
Ühesõnaga - hommikul sõitsime perega randa nii, et mina esimest korda siin roolis. Auto on selline pisike kerge punn, et nii kui varbaga puudutada gaasi, lendab kohalt. Jüri ainus kommentaar oli:"Proovi vähem jõnksutades sõita." Ja nüüd käisime Sofiga kahekesi autoga toidupoes. Temaga oli stressivabam sõita. Sofi ei öelnud jõnksude kohta midagi, tuunis raadio hoopis kuskile kanalile, kus saime kaasa laulda:"Baby, I want you to be happier..." (Jüri kuulab ainult mingit kohalikku onude laulu või sellist jutluse sarnast assamalllasaa-šallallaaa moodi laulvat juttu, mis on kõik loogiline sest Eestis kuulas ta Kuku raadio onusid ja me Sofiga power hiti).

Siin on silma järgi 90% autodest valged, ka meie pisike auto on valge. Minu jaoks täiesti tundmatu automark, vaadake, kas te tunnete?

Naisi näeb roolis päris palju siin. Lapsed paistavad ilma turvatoolita ka sõitvat. Näiteks õhtul randa sõitis üks pere nii, et jeebi tagaistmel oli lahtiselt 4-5 last. Ei teagi, kas erand või mitte, pole märganud eriti lapsi autos.
Pean kuu jooksul load ära vahetama. Loodan taas sujuvale ja sõbralikule orgunnile nagu seni kõik olnud siin.