neljapäev, 30. aprill 2020

Kaugõpe

Sofia on koguaeg olnud kirjas kahes koolis - Tallinna 21.koolis ja siin Omaanis siis TLC International Schoolis. Meil on olemas kõik Eesti kooli õpikud ja töövihikud (aitäh orgunni-Lembele!) ning oleme omas tempos õppinud eesti keelt ning osalenud 21.kooli õppimises lisaks veel tasemetööde tegemisega.

Kui koolid suleti, jätkasime vapralt Sofiaga mõlemas koolis. Ma ei virisenud väga palju sest sain aru, et kuna ma ei pea töötama ja meil on Karin, kes tegeleb väikestega + aitab koristada ja süüa teha, siis mul ikka luks-elu võrreldes paljude vanematega, kellele pole abi kuid peavad ka töötama kodus. Õppisime paar nädalat niimoodi mitu tundi iga päev välja prinditud materjalide ja Youtube videode järgi, et ma igat ülesannet selgitasin Sofiale ja mõned ülesanded lihtsalt ütlesin Sofiale ette sest ta keeletase ei võimalda veel iseseisvalt peale matemaatika midagi teha. Ühel päeval oli selline grammatikaülesanne inglise keeles, et ma hoolimata näidisvideost ja guugeldamisest ei saanud pihta sellele (2 klassi inglise keel!). Siis tegime õpetajaga videokõne, ta seletas mulle, ma üritasin Sofiale selgitada, aga ei osanud seda eesti keeles teha ning lõpuks lihtsalt tegin ta eest ära ülesande. See oli viimane piir. Kuna kooliga suheldes selgus, et nad ei plaani niipea või ei plaanigi teha videotunde, siis hakkas tunduma mõttetu õpetada kalli raha eest saadud materjalide eest ise mitu tundi päevas oma last inglise keeles (ja veel sellisel mõttetul tasemel), kui ta ilmselt enam sel veerandil kooli ei saa siin ja uuel õppeaastal jätkab õpinguid eesti keeles. Seega võtsime Sofia Omaani koolist ära. Pidasime muidugi enne ka Sofiaga nõu. Tema eelistus koduõppeks oli eesti keeles õppida kuid kui valida, kas õppida kodus eesti keeles või TLC-s inglise keeles, siis pigem tahaks siin kooli minna. Ma ei võtnud seda üldse isiklikult, et oi Sofia ei taha emmega õppida (olgem ausad, ma olen kohutav õps) vaid olin rõõmus, et talle hoolimata keelebarjäärist meeldis siin koolis käia.

Pärast kevadevaheaega algas siis uus ja lihtsam elu. Hommikul kohe hakkab Sofia üksi kirjatehnikat harjutama (ta peab nüüd õppima uuesti kirjutama seotud kirja sest siin õppis ta kirjutama nagu välismaa koolis õpetatakse - harali ja tähekuju nagu raamatus tähed on). Sofiale üldse ei meeldi harjutada kirjatehnikat, kutsub seda sota-pota kirjaks. Siis tuleb Karin tööle ja mina lähen Sofia tuppa, kus õpetan Sofiat e-koolist õppimist ise vaatama ja istun ta kõrval kuni ta õpib. Ühelt poolt saan nats aidata küsimustele vastata, aga teiselt poolt on see minu arvutiaeg. Ka mul toimub väike õpe - nimelt kandideerisin Eestis uuele töökohale ja õpin uut ametit esialgu teoreetiliselt, et rohkem praktikaks valmis olla. Alustan augustist ja räägin täpsemalt, kui leping on allkirjastatud ;)

Õppurist pilt ka...



pühapäev, 26. aprill 2020

Reegleid rikkudes

Jüri on selline mässaja, et käib iga päev kodust väljas - kõndimas või ujumas. Mina eriti ei tiku sest mind 3x politsei koju ajanud. Aga Jüri trikk on see, et kõnnib väikestel tänavatel ja rannas vupsab vette (ujumine pidi olema lubatud, rannas jalutamine mitte).

Oleme nüüd paar korda rannas käinud ujumas. Ja tõesti, üksi möödavooriv politseiauto pole peatunud, et koju ajada vaid lehvitavad. Mina arvan, et tegu taas klassikalise "saarma-vedamisega", mille poolest Jüri (ja ka Kaari) on tuntud. Ma vist ilma oma õnne toova talismani, Saarmata, ei julge ujuma minna - raudselt aetakse koju.

Täna käisime ujumas linna teises otsas olevas Qurumi rannas. Ma polegi seal ujunud enne, kui nüüd meenutama hakkan. Mõni tore pildile ka...





Pole ammu väljas käinud. Esiteks,üle pika aja täiega ärritas see, et peab "vammustes" ujuma ja "telgi" selga pärast tõmbama, kui õues on +32 kraadi. Olen kodus ja hoovis ju lühikeste riietega. Teiseks, olin koju jõudes räigelt väsinud, nagu oleks lõbustuspargis lastega olnud. Ei teagi, kas n-ö muljed väsitasid või see suplus (sest ega lastega olles hullult sportlikult ei uju vaid solberdad nendega). Kui õhk üle 30 kraadi, ja seda ka öösel, siis võite ette kujutada, et vesi suht sama... Mõnsa!

Üks nädala tipp-sündmus oli see, et käisime Kariniga Lulus. See on nagu Eestis Prisma umbes - hästi lai kaubavalik (aga enamus hinnad Prismast soodsamad). Panime maskid ette, lasime end poeuksel ära kraadida ja valmistusime shoppinguks. Aga siin on n-ö kraane veel rohkem kinni keeratud - KÕIK osakonnad või riiulivahed, kus polnud toit või hügieenitarbed, olid suletud/blokeeritud. Lootsin uut kodukleiti osta endale ja lastele midagi toredat (no kaua võib pappkastidega mängida?). Sofia helistas ja ütles ahastava häälega - too kasvõi õhupalle siis, aga ka seda soovi ei saanud täita (muidu enne lubasin uued peenikese otsaga vildikad tuua peenikese mustri värvimiseks). Nipet-näpet muid nimekirjas olevaid asju ka ei saanud ja Karin siis lohutas - vähemalt saime teada,et meil pole palavikku! :) Ma ei saagi aru, mis selle mõte on, et ma näiteks vildikaid või uut panni ei saa osta? Et käib vähem inimesi poes? Vähem asju katsutakse?
Muide, poes olid ka sildid, et lastega ei või poodi tulla. Ei teagi, kas see Lulu teema või nüüd mujal ka nii. Siin koroonanumbrid ikka laes - kohe 2000 nakatunut, iga ööpäev toob ca 100. Seda, mis meist saab ja millal tuleme, polegi mõtet hetkel nuputada. Piletid on juuli alguseks ja eks kuu enne saab täpsema prognoosi kui hetkel.

Ps! Õhupallid ja veel paar "vajalikku" plastmass-junni lastele saime kodu lähedalt pisikesest toidupoest, kus ükski riiul polnud suletud



kolmapäev, 15. aprill 2020

Nii need päevad läevad...

See vaikus mu poolt on täitsa arusaadav sest no mis põnevaid araabialugusid siin koduses karantiinis ikka tekib igapäevaselt... Pärast hommikusööki lähen mina Sofiaga õppima. Kuna ta pole võimeline ise töökäskudest aru saama ja vajab pidevat juhendamist, siis ma reaalselt kuskil 3h õpin temaga kohaliku kooli asju. Koolivaheajal tegime iga päev eestikeele asju - lugesime, kirjutasime. Kohalik kool veel siiani videoloenguteni pole jõundud - materjal pannakse üles youtube videode, töölehtede ja ülesannete näol - ise valid, millal teed ja pärast laed tehtud kraami üles. Natsa tüütu on, aga saame hakkama.

Frida ja Allu ka kodus passimisest nats tüdidenud. Neile siin ka proovime Kariniga iga päev mingit actionit pakkuda. Midagi sellist, mida muidu varem väga poleks viitsinud ehk. Näiteks....



Taaskasutusele mõjub karantiin hästi, kõik väheke ägedamad pakendid kogume nüüd kokku ja jääme inspiratsiooni ootama, mida saaks meisterdada sellest. Üks kuhi on siin (teine veel Karini toas)....


Karin meisterdas väikestele tähtede õppimiseks haikala, kelle suhu tuleb panna tähe-kalakesi...


Õudsalt vinge hai. Kahjuks küll olen sellest kõige suuremas vaimustuses mina. Ahvid üldse ei viitsi sellega mängida. Kui siis ainult nii, et topivad sinna  haile suhu muid asju. Loodan, et see meisterdamine päris ilmaasjata polnud sest eks oli kindlasti teraapiline niimoodi nikerdada. Kes nüüd kohe käsi kokku hõõrub, et selline super-nanny Eestisse naasmas on, siis teadke, et see 3a meiega on mõjunud nii, et lastest on Karinil ilmselt suht elulõpuni siiber. Aga muid tööpakkumisi võite talle küll teha - kiire, usaldusväärne ja nagu näha ka loominguline!

Kuna Karini küpsetamisoskused läksid nii heaks, et see hakkas kaalule mõjuma, siis hakkasime koogisöömise asemel hoopis iga päev hoovis 10 tuhat sammu kõndima. Jüri iga päev vangutab pead, kui näeb meid niimoodi ringi traavimas nagu puurilõvid või vangid. Jüri ise on mässaja, kõnnib tänaval. Teda pole veel koju aetud. Mulle piisas sellest, et 3x politsei koju ajanud, kappan hoovis edasi-tagasi.

Eriti mõnsa on, kui õues leidub midagi nii haruldast nagu porilomp. Siis on kohe kuskil tunnike meelelahutust garanteeritud....


Proovime võimalikult palju õues olla sest karta on, et varsti sinna vabatahtlikult ei lähe. Juba praegu on nii, et isegi halli ja pilvise taevaga korral higi kipub voolama, kui natuke õues olla.

Karantiiniuudistest siis niipalju, et Muscat pandi lukku kuni 22. aprillini. Keegi ei saa linna sisse ega linnast välja. Nakatunute arv muudkui kasvab. Hetkel pole ka mul mingeid uudiseid, mis juhtub pärast 22. aprilli. Täiendava meetmena kogesin täna seda, et enne toidupoodi sisenemist maskis mees kontrollis kraadiklaasiga, ega mul palavikku pole. Mida järgmiseks?

laupäev, 4. aprill 2020

Telkimine kodus

Sai üle pika aja taas telgid välja võetud. Sedakorda jäin ma 100% üritusega rahul sest Jüri magas (ja higistas) lastega hoovis telkides ja mina laiasin üksi 180cm laias voodis, jahutav konditsioneer peale puhumas :)

Õhtune idüll oli selline....



Grillisime kana ja vinkusid. Lapsed mässasid telkide sees ja telkide ümber. Siis grilliti ka vahukomme...


Ja mingi hetk tegin lastele ja Jürile tadaa. Ma isegi ei raatsinud õhtul voodis mingit filmi vaadata sest väljavaade magada terve öö nii, et keegi ei ärata, tundus nii ahvatlev. Magasingi ärkamata kuni hetkeni, mil Sofia varahommikul kaissu puges ja oli suht endast väljas. Rääkis, et onu oli just ta üles laulnud ja siis ta nägi, kuidas üks kass vaatas talle telgiaknast sisse. Ma unisena ei saanud üldse aru, et mis siin hirmsat on - nii nunnu ju, kui kiisu vaatab, kuidas sa tudud. Sofia arvas. et see on täiega hirmus, kui oled unine ja 8-aastane ja järsku avastad, et keegi on telgiakna taga. Peab nentima, et kui seda kõike nii sõnastada, siis on tibake kõhe küll see olukord. Jüri ütles, et tal oli õuduste öö - lisaks Sofia kassiõudukale oli raske magada kuna linnud kisasid ja kaksikud viskasid mõlemalt poolt jalga üle ja laiutasid. Lisaks karjus läbi une ka korra Frida. Aga mina ei tea sellest kõigest midagi sest magasin üle tüki aja nagu karumõmm :)

Päris mõnsa oli seda hommikusöögilauda vaadata ja teada, et oeh... asjad polegi liivased ja neid ei pea nüüd autosse pakkima vaid võib endale sobivas tempos jahedasse tuppa viia....


Kuigi kõik lapsed nentisid, et oma voodis on parem magada kui telgis, siis väiksed hakkasid kisama, kui tuli juttu, et järgmine öö enam telgis ei maga. Ma arvan, et kui see koroonakarantiin siin kaua kestab, siis tuleb mõni telkimine veel teha, aga arvestades, et suvi hiilib ligi, siis tuleb ilmselt järgmine kord elutoas telkida. Nüüd on iga päev juba pigem 30 kraadi kuid veel väga hull pole. Mäletan eelmisest aastast, et paljajalu ei saanud hoovis olla, aga praegu just viisin prügi välja väravast ja täitsa sai astuda ilma plätudeta.

Koroonasse nakatumine on siin paraku tõusuteel hoolimata rangetest meetmetest. Üks linnaosa suleti täielikult - sisenemine ja väljumine sealt keelatud nii, et teed blokeeritud. Tekib küsimus, et kas tõesti sellepärast, et iga ööpäevaga KOKKU on paarkümmend nakatunut riigis? Kardan, et on infot, millest ei räägita. Ametlikult on nats üle 200 nakatunud, 1 surm ja alati loetakse ette ka paranenud inimesed (üle 50).

Sofia koolist tuli kiri, et pärast vaheaega jätkame koduõppel ning õppemaksu osas tehakse 10% soodustust. Sofia on selle üle rõõmus. Tal pole kodus õppimise vastu midagi, igatseb endavanuste laste seltskonda lihtsalt ja lubame tal iga päev mõnele sõbrale helistada videokõnega (helistab ainult Eesti sõpradele).