Maureeni iftar

Mida tähendab iftar? See on ramadaani ajal paastupäeva lõpetav õhtusöök, mis toimub päikseloojangul. Kes korralikult iftari peab, sööb alustuseks 3 datlit, mis lõpetab selleks päevaks paastu. Aga see vist rohkem vana komme.
Iftari peetakse üldiselt suure seltskonnaga - põhimõtteliselt saadakse pere ja sõpradega kokku, et pugida. Hoolimata sellest, et õues on ka pimedas u 40 kraadi sooja, peavad paljud suurte seltskondadega õhtul piknikku. Restod ja hotellid pakuvad ramadaani ajal iftari buffeed - tule ja pugi ennast järgmiseks paastupäevaks täis 5, 10 või 30 riaali eest (olenevalt kohast).
Niiet, kui super homeschoolersite grupi ühele eestvedajale, Maureenile, tehti lahkumispidu (kolivad perega pärast 8a Omaanis elamist Saudi Araabiasse), oli ainuke idee just minna õhtusesse buffeesse. Nagu olen öelnud - üritan kõik kutsed vastu võtta ja panin end kirja. Kui päev käes, üldseeeee ei viitsinud minna. Ma pean siiani korra mediteerima, kui üle 5 km kodust eemale sõidan (ainult ühe korra sõitsin valesti, jäin 5 min hiljaks) ja noh... mine nüüd jälle small-talki ajama...  Aga kui nägin, kuidas whatsapi grupis nii palju andsid teada, et sorry can't make it, mõtlesin ikka minna. Lõpuks oli meid koos päevakangelasega kokku 6...

Alustame vasakult, daam valges ongi taanlane Maureen, mina, prantslane Eurielle, ameeriklane Jennifer, egiptlane Emad, pildistab kolumbialane Cessie (kes tunneb Lembet, siis Cessie on selle grupi Lemps, orgunnib kõiki üritusi).
Nagu mu emps ütleb - kui minna ei viitsi tuleb tore üritus. Ja vot nii jälle oligi. Selline mõnus vaba ja loomulik istumine, sai naerda, lobiseda ja aeg läks kiirelt. Eurielli nägin esimest korda, tuleb välja, et tal.ka 7a tütar ja elavad me lähedal, no nii kahju, et nüüd alles kohtusime! Vahetasime kontakte, et sügisel suhelda -nad sõidavad mõni päev pärast meid terveks suveks Prantsusmaale.
Kuidas buffee oli? Kuna tegime Kariniga kartulisalatit täna, siis läksin täis kõhuga. Aga need üksikud palad, mis sisse mahtusid, olid head.
Pühapäeval on Jüri kolleegidega iftar, üritan siis päev läbi enne paastuda.

Naksitrallid ja kodukokad

Nagu pidevalt kurdan, mul vähe tuttavaid siin. Ja nüüd üks neist,  taanlane Maureen, kolib perega Saudi-Araabiasse. Kuna ta elab mu lähedal, haistsin head võimalust tsekata, mida ta plaanib ära müüa. Ja tadaa- müüs puidust lastevoodeid (tal kaksikud). Mul oli sügisest plaan kaksikud võrevoodist suurte laste voodisse panna, seega hea võimalus valmis osta voodid. Muidugi voodeid vaatama minnes selgus, et 2 toredat riiulit ja jalanõudesahtlid ka pakkuda ning kauba peale lubati riidekapp ka, mida ei saa enam lahti võtta. Kappi otseselt vaja polnud, aga Sofia on kappi igatsenud. Seega, oli vaja transamehi (no isegi ilma kapita vaja sest tugev nõukogudenaine minus vaikselt hakkab uinuma siin. Ei viitsi mööblit tarida treppidest üles-alla).

Maureen andis mulle Nasseri numbri. Pidi tore mees olema, aga kipub hilinema. Pool tundi enne mööbli pealevõtmise kokkulepitud aega oli Nasseri telefon väljas. Paar minutit enne 10 sain ta kätte,  lubas teada anda, kas saab tulla. Teadsin ette, et see nii pidi käima, aga närvi ajas ikka. Küsisin Jüri kolleegilt Ailenilt teise transameeste kamba numbri, kuigi Ailen ütles, et tema neid "Naksitralle" ei soovita. Helistasin Naksitrallidele - kas saavad 5 mööblitükki tuua Azaibast Azaibasse (meie linnaosa). Kareda häälega Naksitrall ütles, et jah - tunni pärast, hind 25 riaali. Super! Ütlesin, et saadan kohe kaardi whatsappi, kust peale võtta kraam. Igaks juhuks panin kirja ka, et kinnitagu info - tunni pärast, need ja need mööblitükid, sealt sinna, 25 raha. Ja onu hakkas sokkima. Ma ei saagi aru, kas oli mitu chati korraga käsil või oli päriselt Naksitrall omadega. Küsis mitu korda külmkapi kohta ja hind oli hoopis 50. Oehhhhhh, õnneks helistas onu Nasser, vabandas viivituse pärast ja lubas tunniga tulla. Sain siis Naksitrallile ära öelda. See muidugi läks hoogu, lasi hinda alla ja sogas jälle külmkapist. Ma lõpuks ei vastanud enam. 

Nasser tuli küll 2,5h kokkulepitust hiljem kuid oli väga tore vanem onu, lahkete silmadega ja korralik. Koristasid enda järgi + lasin veel ühe sahtli ära parandada, mida ma 2x olen üritanud superliimiga edutult parandada püüdnud. Väiksed ahvid muidugi rõõmsad, et võrevoodist välja said. Eriti rõõmsad on nad nende surfilaudade üle, mis käivad madratsi vahele ja takistavad põrandale veeremast (see pole minu väljamõeldud süsteem, surfilauad antigi selleks tarbeks vooditega kaasa)...

Läks 2 tundi ja Naksitrall aktiveerus veelkord ...

Mis ma oskan öelda - hea, et jälle külmkapist ei hakanud rääkima. Ütlesin, et kõik juba tehtud.

Õhtul tuli Sofile külla ta trennisõber Marla. See tähendab minu jaoks Marla isaga kohvitamist ja tüdrukutele teineteise jutu tõlkimist. Ma vist polnud piisavalt entusiastlik, kui Marla isa Brett oma lameda maa teooriaid rääkis sest ta üldse enam sarnaseid teemasid ei puuduta. Täna juhtusin mainima, et tahaks head sushikohta leida. Brett ütles, et kuule, sinu lähedal elab üks tore naine, kes kodus sushit teeb. Ma ei suutnud õnne uskuda! Muidugi võtsin kontakti ja tellisin. Ütles, et teevad vege ja kana omasid. Kala ainult shashimina (toore kala viilud). Tahtsin vege rulle, oli pakkuda selline komplekt...

Ilus ju? Tädi hoiatas, et pole Jaapani sushi vaid Korea ning see teistsugune. Aga no pilt ilus, Breti sõnul oli see soooooooo good, seega võtsin mitu komplekti. Plaanisime Karini ja Aileniga maiustada, kui lapsed magama jäävad. Hea, et piilusin karpi sest ma oleks väga kuri olnud, kui oleksin lapsi magama pannes oodanud, et kohe-kohe saan head sushit ning siis näinud makra ja viineriga rulle... olen siiani sõnatu. Inimene teeb viinerisushit riigis, kus tuunikala kilo maksab u 2,5 riaali ja kreveti kilo sama palju.... kust ta üldse makrat sai? Ma pole poes märganud....oijah. Mõtlen nüüd, kas ja kuidas see tagasiside viisakalt edastada sest 100% kindlalt tuleb sellest juttu. Ütlen, et see vürtsikas kana, mille sushikodukokk tasuta kaasa pani, oli väga hea?

Plastmass

Olen Omaani palju kiitnud. Mõni asi häirib ka. Üks asi on see, et lihtne on loodusele jalaga näkku virutada ses mõttes, et taaskasutus pole in ja plastikut kulub mehiselt. Esiteks, nagu olen maininud, siis igas poes on usinad mehikesed, kes pakivad kõik ostud tootegruppide kaupa kilekottidesse. No ikka nii, et ühes kotis on 2 piima, teises üks leib, kolmandas hambapasta ja vatitikud. Muidugi on vaja veel nt vetsupaberi kilepakk otsapidi suruda väikse kilekoti sisse. Mul on 3 presendist poekotti ja kui nendega onudele läheneda, siis teavad küll, mida teha ja laovad ilusti täis. Aga... vahel lähme lastega poodi - kes läinud kolme lapsega välja, ei imesta, et poekott ununeb sest aju hõivatud. Käige pissil. Kas vesi on? Kas tagavara püksid on? Kus su kingad on? Frida, ei lähe üksi tänavale!!!! Autovõtmed. Rahakott.... jne.  Kui lähen üksi, siis tihti vaja nii kiirelt jalga lasta (et ei tekiks väikseid kurbasid inimesi), et jälle poekotid ununevad tihtipeale. Seega, peab poes olema onudest kiirem ja näitama eeskujuga ette, et võib kotid punni laduda. Nad üritavad järgi teha ja panevad nats julgemalt kotte täis. Ükskord küll onu keeldus laste t-särki toidukotti surumast mu eeskujul vaid andis selle häbelikult mu kätte. Vahel olen olnud ka veidrik valge vana daam, kes annab mõne kilekoti onule tagasi, kui kiirelt sealt need paar üksikut asja olen teise toidukoti peale visanud.
Üritame kilekotte kasutada prügikottideks, aga neid tekib tohutult.
Ütlesin Fridale, et ta näitaks, kui palju meil on kilekotte...

Teine rets reostusteema tekib sellest, et kraanivett ei jooda. Ka meie oleme oma ökoloogilist jalajälge kasvatanud siin ilmselt nitme numbri võrra tänu plastmassist veepudelitele. Mul täielikud süümekad. Kujutage ette, kui palju me 6 liikmeline leibkond on vett joonud siin soojas kliimas. Õnneks söögitegemiseks kasutame kraanivett. Hea, et seda tühjade pudelite kuhja niimoodi näha ei saa nagu seda kilekotte täis kappi, see oleks masendav vaatepilt.
Otsustasin, et teisel aastal proovime looduse osas lugupidavamad olla ja ostsin nö veeautomaadi, kuhu käib 20 liitrine veetünn külge. Need tühjad tünnid võetakse poodi tagasi ka ja saad uue vee soodsamalt. Läksin lastega vett ostma. Oli taas hea meel, et autos dvd mängija, sain nad korra kolmekesi jätta autosse multikat vaatama ja vee järgi lipata. Õudsalt nunnu ikka see, et siin naised peaaegu kunagi tõstma ei pea midagi. Kassapidaja oli naine ja hüüdis kohe onu kohale, kes riiulist veetünnid välja upitas ja siia hüüti teine tüüp, kes autosse tooks. Seekord polnudki onu vaid viks noormees, kes minuga oli reserveeritud ja naeratas laialt alles siis, kui autos Sofiat nägi -"Hello baby!". No ja kui veel kaksikuid ka nägi, siis naeris kõva häälega kohe, üritas kätt anda ja lehvitas. Üritasin ühte tünni ise autosse vinnata, noormees ütles ehmunult, et ei-ei, see on 20 liitrit! Ta ilmselt pole nõukogude naisi näinud.
Kodus tekkis kohe veejärjekord...

Eks vaatab paari päevaga, kas saab selle vee iseteeninduse põhimõttel jätta köögipõrandale või peab ikka kapi peale tõstma sest põrandad juba mitu korda märjad olnud juba.

Mis meist saab?

Õues pole ammu kraadiklaasil kahte ees näinud. Ikka vähemalt +32 kraadi, aga siis on eelduseks, et päike on loojunud või pilve taga. Muidu ikka +35 kuni +44 kraadi päevasel ajal olnud. Kuidas ma ennast selle kuumaga tunnen võtab kokku kenasti pilt me õueküünlast, mis oli õnneks varjus...

Novot, kui Eestis kirjeldab suve saabumist pilt sulanud lumememmest, siis siin upakil ja sulanud küünlast.

Ja nüüd tähtis uudis -  saabume Eestisse 6. juunil - tadaaa! Oleme nii Tallinnas (vist Mustamäel) kui Karepal suvilas ja tiirutame ka mujal ringi. Soome lähme ka.

Et mitte ükshaaval vastata kõigile, panen kirja meie tulevikuplaanid.

1) Kas, millal ja kauaks lähme uuesti Omaani? Augustis, kuupäeva ei tea veel. Lõplik tagasitulek Eestisse sõltub Jüri tööst, aga Eestisse päriselt tagasi tuleme hiljemalt järgmiseks suveks.

2) Kuidas ma siis nüüd nõus kauemaks jääma olin, kui enne tahtsin tagasi Eestisse tulla? Hakkasin kartma tööotsinguid, kui täitsa aus olla.  Seda enam, et Jüri sõnul soovib ta koduseks jääda, kui me nüüd Eestisse tagasi läheks :) Ja noh, tundus pererahu huvides lihtsam oma mehe "hobide koormat veel natuke edasi kanda" (aitäh Lembele selle laheda väljendi eest).

3) Miks ma üldse tagasi tahan tulla nii hädasti? Lühike vastus - arvan, et Sofia võiks minna Eestis kooli (vähem stressi, ei pea kooli vahetama jne) ja igatsen oma elustiili, mis oli enne kaksikutega koju jäämist (käia tööl, suhelda täiskasvanutega, käia sõpradega teatris, kinos, külas). Ja ma õudsalt igatsen oma ema ja sõpru... tunnen end tihti üksikuna siin...

4) Mis saab Sofia koolist? Haridusamet määras Sofia 21. kooli. Aga ta alustab kooliteed Omaanis. Ma pole veel 21. kooliga suhelnud, et kas ja kuidas ikka Sofia saab pärast teise klassi. Kooli Omaanis veel ei tea sest me pole sellega tegelnud, kuigi juba peaks. Aga loodetavasti saame kooli enne Eestisse tulekut lukku.

5) Kas mina ei saaks siis siin töötada? Olen terve see aasta nati kodus töötanud. Tegin SinaMinale facebooki. Hetkel lootus, et saan aidata ühel pereterapeudil raamatut kokku panna (paluks mitte ette kujutada, et aitan kirjutada nii tähtsal teemal, proovime koostööd teemal, et aitan tal ta materjalide hulgast teemasid valida ja juba kirjutatud tekste taaskasutada). Selline kodus nokitsemine on tore, aga väga tahaks kodust välja. Mõtlesin igaks juhuks oma diplomid ära tõlkida ja kaasa võtta. Mine hullu tea, äkki saan ikka kuskile tööle, kuigi see suht raske välismaalasel sest paljud töökohad ainult omaanlastele nö broneeritud, on hulgaliselt töökohti, mis eeldavad araabiakeele oskust jne. Aga noh, saadan Allahi poole soovi teele ja vaatab siis, mis ta orgunnib mulle.

6) Kas ootame sügisest külalisi Omaani? Jah, muidugi! Kõigepealt saavad kuupäeva valida minu ema ja Jüri ema. Siis saavad uue bronni teha ja teist korda tulla Jüri isa ja Kaari. Siis anname uue võimaluse neile, kes lubasid tulla esimesel aastal kuid erinevatel põhjustel ei jõudnud siia  - Roosa kursaõed, Eva lastega, Helen ja Rassu, Veronika lastega, perekond Laus, perekond Sild koos Jolantaga, Andra. Ja siis uued bronnid.

7) Kas Karin tuleb meiega tagasi siia?  Jah, ta on lubanud meid aidata aasta lõpuni, kui on terve suve meist puhanud.  Aga ma plaanin ta ümber rääkida, et ta oleks ikka missiooni lõpuni meiega. Loodan, et õnnestub heaga mitte ei pea ta passi ära peitma jõulude paiku :)

8) Mis tunne mul on siia pikemaks jäädes? Nii ja naa. Mõnel hetkel tundub tore sest avastamist jagub ning Omaan on tõesti olnud mulle väga suur positiivne üllatus. Järgmisel hetkel tuleb rõhuv tunne Sofi koolimineku pärast - kui kaua tal aega võtab, et hakata nautima kooliskäimist? Kui kaua läheb kuni õpib inglise keele ära? Kas me peame kahe kooli õppekava läbi tegema kodus? Ja siis tuleb ka veel ahastus, kui kujutan ette, kuidas veel aasta elan nii, et põhiliselt liigutan supikulpi ja mässan lastega. Eks tuleb päev korraga võtta ja nautida hetke....

Stephen

Imelik, et ma pole seni rääkinud veel Stephenist, kes on meie majaomaniku autojuht-asjaajaja. Kahjuks ma ei saa teda kuidagi pildistada teie jaoks, seega kirjeldan. Stephen on pärit Indiast, kuigi mu arust näeb ta välja nagu oleks Afrikast. Sellised afroameeriklase näojooned on tal ja suht tumeda nahaga. Vanust raske pakkuda, aga vist umbes Karini vanune. Lokid on geeliga siledaks tõmmatud, väike patsike taga. Visuaalsel vaatlusel tundub, et käib tihti jõusaalis. Vot siuke poiss.
Imelik jah, et pole rääkinud temast sest tegelikult ma suhtlen Stephen-poisiga iga nädal. Miks? Noh, siin on mõned näited:

• Appi Stephen, meil tilgub vett elutoa laest! (lõhuti lahti üks vannituba, ilgelt kaua läks aega, aga lõpuks tehti korda).
• Kuule, kas sa saaksid saata elektriku, üks meie põrandalamp ei tööta (tuli koos elektrikuga).
• Pliidil ei tööta 2 plaati (toodi uus pliit, seda käis küll mitu meest vaatamas enne).
• Tagumine uks käib nii raskelt, kas saaksid ära parandada (võttis aega, aga pani uue luku).
• Üleval väikses vannitoas käsidush tilgub (pani uue otsiku).
• Tuvid kakavad majaseinale ja hoovi (kuu aega pidi meelde tuletama, lõpuks kaks onu tulid panid ogad katuse äärde, tuvid ei saa maanduda enam).
• Konditsioneer ei tööta (see on kõige hullem SOS väljakutse, mida kahjuks olnud mitu korda kuid õnneks laheneb kiirelt, kui Stephen või muud onud katusele lähevad).
• Aias ei tööta üks lamp (üks jalgrattal hindu tuli, parandas ära).
• Appi, ma leidsin kaks prussakat (Stephen tellis tõrje kogu majja).
• jne. jne. Ma ei tea, kas ongi eramajas elamisel sellised "rõõmud" või lihtalt me kiviloss on selline kulunud, et iga nädal kuskil midagi putitada vaja.

Kusjuures Stephen vastab alati kiiresti (suhtleme whatsapis) ja iga lause juurde käib nii kirjalikult kui kõnes "yes, ma´am (jah, proua). Stepheni kirjakeel on omapärane. Kusjuures rääkides on nagu OK inglise keel, aga vot kirjutab poiss nii, et ma ei saa aru, kas mingi noortevärk või kuulmise järgi õppinud kirjutama?

Aa, ükskord Jüri kõndis me majaomaniku kodust mööda, ta elab meist kuskil paarsada meetrit eemal. Stephen pesi maja ees autot ja kui Jüri nägi, hakkas nuiama "Härra, lubage mul teid koju viia!". Jüri ütles, et ei-ei, pole probleemi, ma tahan kõndida, kodu pole ju kaugel. Stephen ei suutnud seda vaadata, kuidas niimoodi jalgsi liigutakse ja nuias: "Ei-ei, härra, PALUN, see pole üldse raske mul."  Jüri jäi endale kindlaks ja ilmselt sai veidriku maine ta silmis, et niimoodi jalutab mitte autoga ei sõida seda viimast 200m koduni.

Täna kirjutasin öösel Stephenile, et SOS, konditsioneer ei tööta, palun tegele kohe hommikul. Hommikul vastas, tuli ja tegi ise korda katusel midagi ning tuli ütlema, et nüüd OK. Karin läks Fridaga uksele ja tuli tagasi südamest naerdes sest Frida ütles: "Onu Stiiven vaatas Katu tisse!". Ei, Katu ei läinud paljaste tissidega uksele, maika oli ikka seljas. Vot selline vigurvänt on see Stephen ja selline tähelepanelik ninatark on Frida. 

Lux puhkus

Mu rõõm oli hästi suur, kui Jüri ütles, et nii, nüüd võtan vaba päeva ja lähme Shangri Lasse, ööbimisega. Esiteks oli mul hea meel, et tööloom puhkab. Teiseks - me oleme teinud Omaanis ikka suht säästuturismi, telkinud ja ööbinud 1* hotellides. Natuke luksust kulub ka ära! Shangri La on üks 5* kuurort, me kodust 40 min sõita. Seal on palju basseine ja liivarand.
Terve siinoldud aja jooksul iga kolmas küsinud, kas lastega Shangri Las olete läinud? No see on lihtsalt selline kohustuslik element, kui sul lapsed on. Niiet, oli hea meel, et nüüd siis näeme ära, kas on tõesti mõnna.
Sõitsime kohale, pargime auto ära kuid ei saa aru, kus siis hotell on. Jüril oli õige loogika - ei, Omaanis ei saa olla nii, et klient peab kuhugi kõmpima, ilmselt vale parkla. Helistasime hotelli - juhendati, et sõitke mäe seest läbi tunneli ja olete kohal. Aaa, ok! Me ei julgenud enne minna sest punane tuli põles, aga tuli välja, et see oli valgusfoor :)
Ja no muidugi siis oli kohe ära tunda, et õige koht - onud kõpsti vastas, tõstavad kotid välja kärusse, tahavad auto ise ära parkida ja üldse ilge poputamine läks lahti. Kuna olime lastega, pandi esimesele korrusele, et saaks mugavalt saalida toa ja basseini vahet. Terrassilt avanes selline vaade...

Oehhhh.... no ütleme nii, et kogu see ööpäevane puhkus oli suhtkoht sellises meeleolus va väikeste eranditega, mis mind ärritasid. Näiteks see, et Frida lahistas püksid ja kingad täis, kui olime õhtusöögile jõudnud, mis oli teises majas (varupükse polnud kaasas). Või see hetk, kui nägin seal tuttavaid, kellega rääkides tuli välja, et nad olid seal soodsama hinnaga JA pakkumisega 2 ööd ühe hinnaga. Aga muidu - täielik 5 tärni puhkus, noh nagu see 3 lapsega võimalik üldse on. Loodan, et ma ei saa nüüd Jürilt jälle noomida, et temast pilte üles panen, aga ta pole siin ju isegi äratuntav!

A mis proua tegi? Jõi basseini ääres "hägust vett" ;) ega siis meie saa ramadaani ajal kuivada!

Akvaarium

Käisime vaatamas uut akvaariumi, mis alles vähem kui kuu avatud. Vinge värk. Ilmselt lähme veel.
Ma polnud varem meritähte katsunud, seal sai pai teha. Ei kujutanud ette, et sellisest "sametisest materjalist" on.

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siin siis paar tuhat sõna akvaariumi kohta...

Joogiboks

Nagu rääkisin juba, kohalikud ei söö ega joo päiksetõusust loojanguni kuu aega sest on ramadaan. Meie vastasmaja naaber pani igal õhtul päikseloojangul maja ette laua, kus peal on vesi. Võimalik, et seal mingi muu story ka taga, aga loogiline seletus, et kostitavad januseid teelisi ja ramadaan on ka selline teistega jagamise/annetuste tegemise püha. Sofia hakkas ajama, et teeme ka veelaua. Nagu meie peres kombeks - mina ütlesin "ah ma ei tea" ja Jüri ütles "teeme muidugi!". Viisidki laua õue ja vee+mahla ka. Muretsesin, et kas sobib meil pressida islamipühade tavadesse....

Nats aja pärast Sofia tuli suure nutuga- naabrite laua juures käis 2 inimest joomas, aga tema juurde ei tuldud. Seda kartsin ka - see pole meie püha ja ei tule keegi me vett võtma ning Sofi pettub. Lohutasin Sofit, et nad ei saanud ilmselt autoga peatuda meie tee poolel....

Õhtu lõppes siiski edukalt - kokku astus 6 inimest "me boksi". Jüri pärast tunnistas, et 2 tk ta ise vedas lapse rõõmuks.  Üks onu jättis lastele ka raha. Igatahes oli tegu Sofia jaoks nii toreda ettevõtmisega, et tellis: järgmine õhtu lähme autoga trenni sest muidu ei jõua päikseloojanguks koju vett jagama. Paluti ka väikseid veepudeleid osta.

Järgmine õhtu tulime kiirelt trennist koju ja Sofia sikutas ise laua, külmakasti ja veepudelid õue. Selline nägi me joogiboks välja...

Kokku käis 14 möödasõitjat joomas. Need väiksed veed nii nunnud, et lapsed ise.ka jõid neid. Minu jaoks tähendab see seda, et terve rest väikseid veepudeleid on otsas ja kardetavasti tuleb homme uus blokk koju vinnata, et see tänaval laiali jagada. Jüri palus nüüd kolmandaks päevaks mul aidata Sofial kirjutada lauale ka õnnitluskaart "Ramadaan Kareem" .

Üks kohalik tüdruk tõi meile ka islamit tutvustava voldiku. Peaks selle igaks juhuks läbi lugema enne järjekordse joogiboksi avamist.

Juuksur Maria

Erakordsed inimesed ja nende lood väärivad eraldi postitust, seepärast räägin Mariaga kohtumisest. Tegelikult polnud mul üldse plaanis siin juuksurisse minna vaid lasta oma värvimisest ärakuivanud juustel toibuda ja uuesti värvida neid Eestis, kus tuttavaid kohata on suurem tõenäosus kui siin. Kuna mu juuksed olid niiiiiiii kohutavad, et enam ei tahtnud peeglisse ka vaadata, siis otsustasin siiski siin ka juuksuris korra käia.
Olin Muscat Mumsi facebooki grupis näinud soovitust minna Rootsi juuksuri juurde. Kui mu kaks eestlasest tuttavat siin ütlesid ka, et nemad käivad rootslase juures juuksuris, kes pealegi elab/töötab mu kodust 2 min jalutuskäigu kaugusel, oli asi selge - lähen Maria juurde!
Maria kolis siia 4 aastat tagasi, kui läks lahku elukaaslasest, kellega oli koos 18a. Ühisel otsusel neil lapsi polnud. Ja seega kui Maria hea sõbranna, kes Omaanis elas ja kellel ta iga aasta oli külas käinud, hakkas nuiama, et tulgu siia, siis ta mõtleski, et ahh kuniks elu! Rentis sõbranna kõrvale ridaelamuboksi - all on salong, kus üksi töötab ja üleval elab ise. Siiani on ta vallaline. Äri on hästi käima läinud. Klientidest 80% on välismaalased ja ülejäänud kohalikud.
Hästi põnev oli minna sest Ailen ütles, et ma pidin Mariaga sarnane olema. Noh, kompliment oli see vist rohkem mulle sest Maria on minust u 20kg kergem. Aga jah, on ka blond, kiire ja jutukas. Midagi näost on meil ka sarnane.
Olin kolm tundi Maria juures. Aeg läks super ruttu (super on ka üks Maria enimkasutatavaid sõnu)

Siin mõned nopped Maria jutust kohaliku elu kohta:

• Maria sõnul on Omaani mehed suht enesekindlad. Talle on külge löönud ka u 40 aastat vanemad mehed (Maria on minust 2a vanem). Kusjuures kohalikke mehi ei pidavat üldse tagasi hoidma, kui ütled, et abielus oled. Mitte kedagi see pole takistanud pinda käimast Aga kui ütled, et sul on lapsed - sis ütlevad mehed kohe pakaa. Maria tavaliselt ütleb, et tal on 5 last. Kui täpsustrasin, et ma võin siis julgelt minna linnapeale sest abielus ja 3 last? Ta vastas- oh yes!
• Omaani meestel on mitu motiivi tutvumiseks Euroopast pärit naisega. Tuleb aru saada, kas ta huvitub sinust päriselt, tahab lihtsalt proovida valget naist või ujub küljealla sest sul on alkoholi ostuluba. 
• Kohalikud elavad täiesti teises graafikus. Kuna talle helistasid kliendid näiteks öösel kell 1 või 3, et aega broneerida juuksurisse, siis ta lülitab telefoni ööseks välja. 
• Juuksuritarbeid müüva firmaga suhtlusest ta ilmselt võiks raamatu kirjutada. Minu arvamus, et kõik siin toimib nii ladusalt, kipub vaikselt uusi värvitoone juurde saama.Küll tuleb tal kuller südaööl kaupa tooma, külla tuuakse blondi asemel pruun ja öeldakse, et see on same-same jne. Igatahes toob ta mitmeid asju ise Rootsist kaasa, kui seal 2x aastas käib.
• Eelmisel aastal Ramadaani ajal ta sõbranna sõitis teelt välja. Aga kuna see kahjuks juhtus just päikseloojangu abil, siis hädaabi/politsei telefonile keegi ei vastanud - kõik läksid jooma ja sööma.
• Tema hea sõbranna on samuti Annika kuid siin kasutab enda keskmist eesnime  Ruth. Nimelt tähendab aa-niika araabiakeeles "I wanna fuck". Khm, ma üritan mitte mõelda sellele mitmele inimesele olen öelnud  siin oma nime. Aga nüüd hakkan ennast  tutvustama Roosa.

Kui Maria juurest ära läksin, oli selline tunne, et tahaks nüüd iga nädal käia juuksehoolduses kuni sõbraks saame. Hästi tore ja lõbus oli. Ta küll ütles, et kui lastest juhe koos, tule läbi ja joome šampust, aga ei teagi nüüd, kas võtta seda sõna-sõnalt või on see selline viisakusjutt. Aga mul on tunne, et teen proovi külla minna. Kuluks ära mõni sõber ju küll veel siin. Eriti keegi, kes peaaegu kõrvalmajas elab ja šampust joob!

Emadepäev

Tähistasime emadepäeva laupäeval sest pühapäev on siin tööpäev ju. Ja kuna töö on jänes, kes jookseb eest, siis sain eelhoiatuse, et paluks laupäeva hommikul kauem magada ja alles kindlal kellaajal alumisele korrusele ilmuda.

Emadepäev algas mul kell 6.30 selle peale, et Allu ärkas ja nõudis ämblikmehe kostüümi. Et teiste und säästa, võtsin ta sülle ja läksime kostüümi otsima. ÕNNEKS elab meie majas Karin, kes igal õhtul paneb asjad tagasi sellistesse kohtadesse, kus on nende loogiline koht ja seega leidsime suht kiirelt kostüümi kapist (mitte kuskilt seljakotist, köögisahtlist, diivani alt vms kuhu päeva jooksul tähtsaid asju topitakse). Kui kostüüm + mask olid kaenlas, jäi Allu uuesti magama, aga minul ei tulnud und. 

Mingi hetk Jüri ja lapsed läksid ettevalmistusi tegema alla, mina vedelesin tunnike. Kui lõpuks alla läksin, ootas selline laud...

Awwww.... aga kus on siis lapsed? 

Mingi hetk hakkasid Frida ja Allu rohkem segama kui aitama ja siis Jüri pani multika mängima. Siis imbus vaikselt ka abiline Sofia sinna nende selja taha :)

Õnneks siiski tuldi õnnitlema ja sain nunnud kaardid, mis olid valminud juhendaja Karini abil...

Sofia kaart on loomulikult see, kuhu on kirjutatud "emme", Frida lemmik värv on roosa ja Allu tegi mulle auto. Khm, juhuks kui mõnel veel nii vähe ettekujutusvõimet on kui mul, siis auto on see tumedam laik esimesel kaardil. Oh, nii pidulik tunne on ikka olla sellise kamba emps! 

Õhtul üritasime veel enne söömaminekut teha ilusat pilti "Roosa-Saarma kutsikatega" kuid parim ja ilmekaim kaader on siin (Sofi tüdinenud ootamast, Allu voolab ja Frida põgeneb):

Head emadepäeva ka teile!

Hommikusöök põllumehele

Siiani on Jüril kombeks olnud hommikukohv ja väike võiku autosse kaasa haarata, et hommikuse ummiku ajal autos nosida (töökoht on u 25km kaugusel, jep sama linn ikka). Aga nüüd (aitäh ramadaan) tellis Jüri - ole hea, tee omletti + tegin võileiva ja sõi kodus korraliku eine. Nimelt ei ole ju viisakas süüa EGA juua ka teistel avalikult ramadaani ajal. Jüri istus eile kuivalt ja koriseva kõhuga kontoris, söökla ka kinni, mis muidu seal ärihoones on (kõik söögikohad on kinni, toidupoed lahti). Kui kohalikud kolleegid korraga palvetama läksid, kaanis ülejäänud kontorirahvas ruttu vett. Poolest päevast tuli Jüri koju, sõi ja viskas peavaluga pikali. Mu diagnoos oli veepuudus, aga ega ta ei uskunud. Täna siis peaks parem olema - viskas korraliku põllumehe eine sisse hommikul, suur vesi autosse kaasa + müslipulk, mida saab nosida autos või kiirelt kurku visata, kui kollegid taas palvetamisruumi lähevad.
Siin pilt ka, kui need, kes meil külas käisid, ei taha hästi uskuda, et Jüri tõesti hommikul istus köögis (hoiatus: nagu ikka meie kodus, leidub taas pildil paljast keha)...

Ausõna, see ON Jüri. Ta lihtsalt ei luba endast pilte üles panna enam pärast seda, kui ma ei lubanud ühte pilti panna üles Facebooki, kus ma olin ülikole.
Ramadaani esimesel päeval läks mul endal ju meelest ära, et matslik on juua avalikult. Lonksasis Sofia trennis vett laste joogipudelist, ruum kõik inimesi täis, pooled rättidega. ÕNNNEKS vaatas mind etteheitvalt ainult Karin sest eelmisel õhtul oli tähekomisjon kogunenud ja kuna taevakaart oli selline nagu oli - lükati ramadaan edasi päeva võrra. Huh, üritan nüüd meeles hoida. See laste joogipudelitrikk väga hea mõte - sealt ikka saab lonksu haarata, kui kedagi kõrval pole. Samas .... ega me väga palju enam õue ei tiku. Eile käisin Sofiga poes, kraadiklaas näitas +44. Ja nüüd on mul küll hirmus, kui öeldakse ikka veel: SEE pole veel SEE, läheb VEEL kuumemaks.

2 aastat orjust

5. mail 2017 käis Karin meie juures proovipäeval. Klappis. Tuli pooleks aastaks appi tittesid hoidma, nüüd on me pärdikuid kasinud 2 aastat ja higistab meiega Omaanis!
Hommikul tähistasime tööjuubelit väärikalt. Jäätisetort on siin popp kraam, väga uhkeid ja häid torte teevad.
Pidulauas istusid, nagu igapäevaselt, porgand Frida (Kaari geenid, ta ka naudib paljas olemist ja olgem ausad, toas on +27 kraadi), ämblikmees (ma ei tea, kelle geenid?!?) ja mina (af koors, kui süüa saab). Sofi rippus Karini küljes (nagu koguaeg) ja Jüri läks tööle (nagu koguaeg) ....

Kui tahate aimu saada, kui tähtis Karin me pere jaoks on, siis mu kogu südamest tehtud kaart annab selle edasi...

Novot. Niiet jäätisetort polnud piisav tänu väljendamine. Kutsusin Karini välja õhtul. Valisin koha, kus ilus vaade, tümps, välismaa mehed (Karin ju vallaline) ja alkohol - Radisson hotell. Nii, astume Radissoni katusele ja aiman halba - ühtegi inimest pole, tümakat pole ja laudade ümber kiled. Teenindaja jooksis vastu ja vabandas, et nad alkoholi ei müü sest Ramadaan algas (meil oli plaanis süüa ka, kas tõesti janu paistis nii kaugele??). Appi! Läksime löödult minema...
Helistasin restorani, kus mega söök ja saab ka napsu (viide: postitus ussikohv). Küsisin petteks vaba lauda. Yes, we have. Küsisin alko kohta. No, sorry - Ramadaan... oi, oodake korra.... yes, we serve alchohol, aga ainult sees mitte rõdul. Juhhei! Asusin taksot tellima kuid tadaa, takso peatub. Küsib 5 reaali sest ei aimanud, et me kohalikud, kes ei ööbi hotellis vaid lootsid janu kustutada hotellis. Lõin taksoukse kinni ja juhtus klassikaline araabia (mida muidu harva siin)- hind langes 3 peale. Lõpuks sõitis minema ja enne kui uuesti äpi jõudsin lahti võtta, oli uus takso ees, kes küsis 2 riaali... läksime peale.

Mmm... nii hea söök ja vein olid. Seltskond ikka ka :)
Mingi hetk panin tähele, et ettekandja viis ühele mehele viigipüksid lauda riidepuul. Ei, see polnud teeninduse kõrgtase, et saad restomemüüst ka riideid valida vaid onu oli lühikeste pükstega ja see polnud sobilik (mis siis, et öösel on üle 30 kraadi sooja õues) . Karin rõõmustas, et oli viisakalt kinnikaetud, kuigi ütlesin, et võib Radissoni poolpaljalt tulla, kui tahab. Äkki oleks muidu mingi kleit lauda toodud, mis tuleb selga ajada enne kui süüa tuuakse.

Aga mis see Ramadaan siis tähendab kohalikele ja meile? Kohalikele tähendab seda, et umbes kuu aega ei söö ega joo kõik moslemid päiksetõusust päikseloojanguni (va alla 14a lapsed, rasedad, vanurid,  reisilolijad ja naised, kellel päevad hetkel). Seda selleks, et läbi paastumise olla Jumalale lähemal, näidata tahtejõudu, kannatlikkust ja pühendumist. Meie jaoks tähendab see seda, et kuu aega on kõik restoranid suletud kuni kella 19ni, me Kariniga ja Jüriga ei tohi avalikus kohas süüa ega juua ning linn on inimestest tühi sest puuduvad turistid (kes reisiks kohta, kus iga päev süüa saab alles kell 19 õhtul?).
Niiet, Ramadaan Kareem! (Lihtsam tõlge on, et head ramadaani).

Ei kujuta ette, mida lastele Eestis suvel selga panna, kui siin võtab poodi dressika kaasa sest "poes on külm alati".