Valmistume kooliks

Sofia alustab oma kooliteed Omaanis, 8. septembril. Läheb hopsti teise klassi ja siis Eestis järgmine aasta jälle teise klassi. Vanuse poolest peaks ta siin minema tegelikult kolmandasse kuid keeleoskus ja akadeemiline võimekus ei luba. Siin juba selles vanuses loevad kirjatähti vabalt, liidavad-lahutavad saja piires, õpivad korrutustabelit. Niiet, Sofia on siis oma klassis ilmselt kõige vanem.
Kooliks valisime Teaching Learning Community International School-i (TLC). See oli ka viiest koolist ainuke, kuhu Sofia tahtis minna ja kus ta ei nutnud, kui käisime vestlusel ja teste tegemas. Mulle meeldis see kõige rohkem sest ta on me kodust 5 min autoga (jah, enamus ajast käime autoga ilmselt sest muidu on oht ära sulada poolel teel), talvel saab jalutada. Siin suurlinnas kõlab see väga luksilt, kui laps saab jalgsi kooli minna.
Kuna õppetöö toimub inglise keeles ja seda Sofia ei julge rääkida, kuigi päris palju saab aru, siis võtsime talle eraõpetaja praegu. Me muidugi ei oota, et Sofia saab nädalaga nüüd keele suhu, pigem tekib tal suurem enesekindlus rääkimiseks. Nad harjutavad koos tähestikku, hääldamist ja baasjuttu stiilis, et olen sealt ja sealt pärit ning mul on õde ja vend. Et Sofia saaks esimestel päevadel enda tutvustamisega hakkama. Õps on väga tore, Sofia iga päev ootab juba uksel pool tundi varem, millal Sana tuleb. Tegemist on hinduga, kes on Inglismaalt pärit, seega räägib ilusat briti inglise keelt. Sana on ka juhuslikult Sofia koolis abiõpetajana tööl just teises klassis (kuigi mitte Sofia klassis, aga nad vahepeal vahetavad abiõpse töö käigus). Paistab, et Allah igati üritab me siiajäämist mugavaks teha ;) Seega on imetore, kui Sofial on esimesel koolipäeval koolis oma turvaisik olemas, keda kasvõi vahetunnis näeb. Sain selle õpetaja kontaktid koduõppe grupist ühelt naiselt. Näete, tasub ikka hängida kohal igalpool, kui kutsutakse!
Mina hakkan Sofiaga kodus õppima Eesti õppekava järgi ainult eesti keelt. Mida ja kuidas täpsemalt, see selgub septembri alguses. Siis peame õpikud ja töövihikud kuidagi Tallinnast Muscatisse orgunnima.
Ühelt poolt väga äge kogemus - alustada kooliteed Omaanis. Terveks eluks kift mälestus. Teisalt mõtlen, et appike, kui segaduses Sofiakese aju hakkab olema - kaks keelt + kaks kirjatehnikat. Eestis ju õpitakse kirjatähtede puhul nn seotud kirja. Aga väljamaal õpetatakse sellist harali tähtedega kirjutamist.... huh, no mis siin pablada ikka. Eks töökäigus laheneb kõik.

Siin pilt Sofia ja Sana tööst Sofia toa põrandal. Vaadake, kuidas Sontsuke üritab pihta saada, kuidas neid tähti kirjutada :)

Sooja ilma rõõmud

Käime vahel perega Waves õhtusöögil (see linnaosa, mis on nagu suur kuurort või hotell). Peaaegu alati lõppeb õhtusöök sellega, et lapsed jooksevad purskkaevu. Alguses üritavad ennast mitte märjaks teha, aga lõpuks ikka tilguvad. Väikestele on mul nagunii alati riided kaasas sest neil juhtub õnnetusi. Eriti Allul ja eriti jalgevahe piirkonnas. Aga Sofia siis istub lihtsalt läbimärgade riietega autosse. No vaadake ise, te raatsiks keelata seda lõbu?

Pereema mõtted toidupoes

Teate, mis ma täna avastasin - et teen toidupoe nimekirja selles järjestuses nagu poes asjad asuvad. Selles meie kodule kõige lähemas Al Meera supermarketis. Eelmine aasta tundus see pood niiii suur. Kõik pakendid olid võõrad. Hullult kaua läks toidupoes aega alati. Aga nüüd astun juba kohe õige riiuli juurde. Suures poes nad hoiavad asju samal kohal ka. Noh, et nüüd tagasi tulles ka ilusti piim on paremal alumisel riiulil ja kodujuust ülemisel vasakul. Väga kodune tunne!

Mingid looma ajud või kabjad kuskil hakkliha riiulis üldse ei üllata enam. Aju pildi olen pannud, lisan sõrad siis ka...

Aga vot see üllatas, et alles nüüd märkasin, kui palju erinevaid baklažaane müügil on! Meil peale minu keegi seda munataime ei armasta (või ma ei oska kokata seda?), seepärast ilmselt on "kahe silma vahele jäänud ". Võimalik kuue erineva sordi vahel valida (ei, need rohelised pole suvikõrvitsad vaid ka baklažaanid)...

Ja üks pilt veel sellest, mis juba eelmine aasta üllatas - riisivalik. Igasuguse terapikkuse ja kotisuuruse kaupa saab osta  (jep, terve selle vahekäigu üks riiul on riisikotte täis)...

Väga levinud on suured perepakendid või osta üks, saad teise tasuta pakkumised. Ma Eestis üldse kartulikrõpse ei ostnud, aga siin neid armastatakse ja olen Sofia õhutamisel hakanud ka ostma. Suur "perepakk" sisaldab 25 tillukest pakki.  Üks pakk umbes peotäis. Hästi hea soolane väike suutäis kätte visata, kui kuhugi sõidame. Te ju teate seda tarkust, et kui lapsel toit suus, siis raskem viriseda ja magus võib ajada autos südame pahaks? Selline suur perepakk maksab 1 riaal (2,3 eur).

Täna toidupoes veel mõtlesin, et miks see vorst/sink nii kallis peab olema neil. Kanu ja kalkuneid pood täis ja pole kallid (nt terve väike grillkana on u 1 riaal), aga viilutatud kanasingi 150g pakk (umbes 6 viilu sees) maksab 2 riaali ja rohkem. Õnneks söövad vorstivõileiba eelkõige ainult Jüri ja Sofia, seega pole hullu midagi, kui pakk nädalas kulub.

Kui vaadata inimeste toidukärusid, siis mu arust enamasti ostetakse suuri koguseid. Loogiline ju sest pered on suured. Riis ikka 10 kilose kotiga, küüslauku ja kurke kilodes ning muud asjad blokkidena :) nägime ükspäev Jüriga, kuidas ühed tüübid ostsid 6 kärutäit sööki. Jah, äkki neil oli pidu, aga ma pidevalt näen sarnaseid kuhjasid poes. Proovisin salaja pilti teha, 2 käru jäi ainult peale. Aga vaadake hoopis seda kilekotivärki. Iga paari asja kohta üks kott..

Tahad päästa maailma, alusta endast! Mu selle aasta tõsine missioon on vähendada kilekotiladu me kodus. Enamusel kordadel on ka meeles võtta poekotid kaasa. Üldse ei imesta, kui varsti poeonud kutsuvad mind omakeskis "crazy lady with green bags" sest täna üritasin nii agaralt pakkida, et kahmasin kassapidajalt käest 2 kilose kanakoti, mida ta polnud läbi veel löönud (ma nägin ette, et sellist suurt külmutatud asja üritab lahke poepoiss kindlasti kilesse panna). Õnneks kassapidaja oli tore ja naersime tükk aega koos mu agarust. Aga saingi tulema ilma suuremate kilekottideta. Ma veel.nii agar pole, et köögiviljadele kotte kaasa võtan, seega neid väikseid kotte ikka imbus koju...

Kohalik kraam

Mida Frida nii maia näoga joob?

Ütleme vihjeks, et vedelik on valge ja Eestis raskelt poest leitav (isegi siin tegelikult polnud enne märganud).

Õige vastus...

Selline väike topsik kaamelipiima maksis tibake rohkem kui 2 liitrine lehmapiim. Ja mitte see pole ilmselt peamine põhjus, miks me seda rohkem ei osta vaid kõik peale Frida tõmbasid nina  veits krimpsu selle maitse peale. Selline natsa magus ja noh.. mitte mõnus.

Yiti rand

Jüri ütles- oleme esimene nädalavahetus kodus. Tundus mõistlik pärast intensiivset Eestis ringi rallimist. Aga kui nädalavahetus kätte jõudis, tegi Jüri ettepaneku minna vaatama Yiti randa. Kuna pakkumine tähendas 40min + 40 min sõitu ja kodus ööbimist, mõtlesin, et see peaaegu ju läheb arvesse koduse nädalavahetusena.
Pakkisime lapsed, ujumisriided ja grillikraami autosse ning jõudsime tibake enne päikseloojangut kohale. Kohal oli juba sadu inimesi ja imekombel pooled vees (muidu ujumine nii popp pole, kui võiks eeldada nii sooja vee puhul). Üks ujus ka koos hobusega.
Külmavares Allu kommenteeris vees olles: "Nagu vannis on siin." Oli tõesti mõnus soe vesi.
Kell 19 on siin juba kottpime, sain enne veel me piknikulaagrist ühe pildi teha...

Hakkasime grillima ja tuli välja, et tikud jäid maha. Või noh, mina pakkisin asju, köögist tikke ei leidnud ja mõtlesin, et küsin Jüri käest, aga siis läks meelest. Novot, sellisel juhul tore ju, kui privaatrannas pole perega vaid koos sadade inimestega mereääres chillid. Jüri laenas naabritelt. Siis sai Jüri teada, et ma nuga ei võtnud (mõtlesin, et pole midagi eriti lõigata) ja taldrikuid ei võtnud (tegime hot dogi ja kanavardaid), aga korraks ikka tahaks ju grillilt tõstes kuumad asjad kuhugi panna (sellele ma ei mõelnud, et asjad ju kuumad). Igatahes Jüri oli nats häiritud, et ma "elementaarsed asjad" pakkimata jätsin, mille peale tuli mul kirglik tuju üksi jalutama minna. Lastekari tormas järgi. Sofi uuris, kuhu ma lähen. Ütlesin naljaga, et lähen otsin uue mehe, sellise, kes ei õienda koguaeg. Sofia sattus ahastuse: "Emme, PALUN ära otsi uut meest!". Pidin rahustama, et tegin nalja. Muidugi ma ei otsi uut meest hindusid täis rannast ;) ok, ok, see oli nüüd loll nali, nii ma Sofiale ei öelnud. Lihtsalt ütlesin, et pahandasin issi peale, aga uut meest ei plaani võtta. Tuleb mõistev olla - kui 20a tagasi matkamees Jüri soovitas mul oma märjad riideid kuivatada nii, et panen need ööseks selga, kui magamiskotti poen, siis vanusega muutume kõik mugavamaks ja keskealist matkameest ajab ilgelt närvi, kui pole taldrikut, kuhu oma kuum kanavarras peale panna.
Mingi hetk oli rannas nii niiske, et kogu liiv jäi keha ja riiete külge. Väiksed ahvid muidugi püherdasid liivas kogu täiega (lisaks Frida tõstis Allule liiva pähe). Võimalik, et kui kogu auto ära puhastada ja asjad lahti pakkida, siis saaks koju väiksemat sorti liivakasti teha. Aga seda ma veel ei tea. Sest hetkel ma ei paki n vaid naudin seda, et saan istuda mitte liivases köögis, olen tõusnud mõõdukalt liivasest voodist oma mitte liivase kehaga ja joon kohvi, kus pole liivateragi. Ühesõnaga - hea, et seekord telkima ei jäänud sinna niiske liivaga randa ;) järgmiseks telgiga mineku korraks panen vaimu valmis, et võib selline hull niiskus olla, mis tekitab liivast "riided selga".

Vaatasime koduranna jälle üle

Pea nädal oleme kohal olnud ja alles täna jõudsime mere äärde. Täitsa mõnus. Seal oli isegi õhku ja vesi polnud päris supp vaid mõnus soe kuid värskendav. Kõik olid rõõmsad (va Karin sest talle meeldib liivane olla veel vähem kui mulle). Rõõmsatest rannalistest pilt ka...

Võrreldes eelmise aastaga oli rannaskäik jälle öö ja päev (nagu lennusõit) - Frida ei jooksnud kordagi minema vaid püsis me juures ja toimetas. Hoian pöialt, et see polnud juhus ega palavusest tingitud rammestus tal vaid hakkab nö mõistus pähe tulema.

Tädi Maali linnas pangas

Täna läksin panka endale kontot tegema. Viskasin Jürile nalja, et ei tea, kas mehe kirjalik luba peaks ka kaasas olema...
Pangad nagu üldse ametiasutused on siin avatud lõunani. Ei mingit õhtuni rügamist nagu meie telleritel. 

Nagu kõik mu lood siin - sõitsin kohale... ja parkida pole kuhugi! Autod mitmes rivis ja küsitav, kuidas liikuma saavad. Kui see esiplaanil olev hõbedane auto saab osavalt tagurdades mööda pruunist, kes parkinud ühe suuna kinni, siis sellel tagumisel punasel küll keeruline välja saada...

Lõpuks leidsin koha, kuhu parkisin südamerahuga "parem parkimistrahv saada kui mõni auto ära rihtida". 

NBO pank oli seest nii peen, et tabasin end mõttelt, kuidas kohalik Maali maalt hakkama saab. Kõik inglise keeles, marmorpõrand jne.  Vaatasin, et ohhoo ainult mehed pangas. Siis nägin, et nö tagumises saaliosas naisi ka. Mõtlesin, et äkki mingi kirjutamata reegel, et ees istuvad mehed, taga jälle nö "family area" ja sättisin end mingile naistepingile.  Ja saali ette tõesti ükski naine ei istunud. Ei tea, kas juhus või mitte.

Numbriautonaat ütles, et mu ees on 33 inimest. Oeh. Aga no kus mul, koduperenaisel, kiire on? Iga lasteta hetk ju kvaliteetaeg endaga. 

Muide, naistellerid olid muidugi rättides kuid varbad ikka paljad, kuldsed plätud põhimõtteliselt jalas. Eestis kindlasti ikka veel teenindaja dress code on kinnine must king kuni 5cm kontsaga.

Nii, jõudis järjekord minuni. Räägin, et tahan kontot avada. Tore, kui suur te palk on? Räägin, et ei käi tööl, vaja majapidamise rahadeks lihtsat kontot, et poes maksta jne. Tädi kadus mu dokumentidega minema nõu küsima. Tuleb tsgasi lõpuks ja ütleb, et nemad siin kontoris avavad komto ainult neile, kelle palk vähemalt 500 OMR. Ja kui ma nagunii palka ei saa, siis mul pole ju kontot vaja - abikaasa tehku enda kontole üks kaart juurde lihtsalt. Aga muidugi kui ikka kontot vaja, siis teistes NBO kontorites tehakse neile ka, kes alla 500 teenivad. Nats sellise hämmingus näoga oli, et miks mul OMA komtot üldse vaja. Seega mu hirm, et kohalikul tädi Maalil nii peenes pangas ebamugav, ei ole asjakohane. Maalil polegi sinna asja.

Ilmateade

Kui kellelgi on tekkinud küsimus, et mis ilm kah teeb, siis võin vastata, et küpsetab korralikult. Kraadiklaas näitab +35 ringis, aga mul küll õue astudes aurusaunaeffekt. Nagu oleks 40-50 kraadi. Eks õhuniiskus, tugev päike ja nõrk tuul annavad oma panuse saunatundesse. Seega päikesega oleme õues sama pikalt nagu saunas oleks - mina kui nõrk saunaline näiteks mõne minuti.
Lisaks on praegu hästi tolmune. Seda tolmu pressib igast praost tuppa (nagu ka sisalikke!). Hoov oli 2 kuuga nii tolmuseks muutunud, et see hindu koristaja -veepritsija täna üle kahe tunni pildus vett hoovis laiali. Hoov üldse nutune sest vahepeal on aednik võtnud maha kõik põõsad maja eest. Põhjendusi oli erinevaid: liiga tihedad ja ei saanud kasta/puhastada/mingid mürgised ussid tegi pesa sinna alla... kõik lillepotid, kuhu kunagi lilled istutasin, on ka ainult tolmu täis.  Pole vist mõtet praegu uusi ka panna kuivama sinna.
Läksime täna õhtusöögile restosse, mis asub rannas. Lapsed pärast jooksid ja püherdasid liivas. Päris mõnusalt jäi see tume ja tolmune liiv niiske keha külge kinni. Üks tolmuahvi pilt näidiseks ka...

Tagasi Omaanis!

Juba küsitud, et kuidas sõit läks ja mis tunne on? Teate, üllatavalt hea tunne. Nagu öeldakse - feels like home. Ei teagi, kas aju teeb trikke - tuttav koht. Või tõesti seostub koduga hetkel me Omaani loss. 

Lend läks paremini kui lootsin. Ja tundus poole lühem kui oli. Ei, ärge saage valesti aru- lapsed olid ikka lapsed. Allu hüsteeritses pool tundi, et "tädi vaatas ta passi" (dokumendikontroll Tallinnas). Kuigi hoiatasine ette, hakkas Sofia lennukis uluma sest pidi vahepeal aknaaluse koha Fridale andma (panime väiksed äärtesse magama). Ja Frida polnud nõus kohe uinuma lennukis, kui me soovi avaldasime vaid eelistas röökida. Aga muidu olid paid kiisud. Ma isegi vaatasin ühe filmi ära poole silmaga! Lapsed on nii Karini järgi igatsenud, et emmest oli suva. Lennukis pidin vahepeal meelitama enda juurde neid, kui tundus, et Karinil juuksed püsti olid juba (mingi eesistuv väike tüdruk üritas ka Kariniga veel suhelda). 

Jõudsime südaööl. Õues oli kottpime ja +30 kraadi, aga kuidagi mõnsa oli. Taksojuht kiitis ka, et mõnus ilm. See +30 ei tähenda midagi - mõnikord päeval +33 tundub täiesti hull, oleneb päikse ja tuule intensiivsusest. 

Kahju küll nüüd jõuda jutuga laste magamapanekuni. Et mitte eelmist positiivset emotsiooni ära rikkuda ütlen lakooniliselt, et mõlemad väiksed röökisid üle tunni ja saime magama eesti aja järgi kell 2 öösel. Ja muidugi ei maganud järjest nad vaid ärkasid ja sonisid. Ja muidugi ei maganud nad 10h vaid tõusid samal ajal nagu tavaliselt. 

Võtan nüüd hoogu, et hakata asju lahti võtma. Hetkel läheb rada läbi kohvrite ja nodi...

Huvitav, millal enda vanad asjad enam huvi ei paku? Hetkel on lapsed küll rõõmsad - nagu keegi lubaks mänguasjapoes sobrada....