Mõned õpivad keelt

Sofia ei taha kooli minna siin sest kardab keelebarjääri. Varsti pole vajagi, kaksikud hakkavad õpetama. Mõlemad ahvid on hakanud ütlema ei asemel "no". Täna mänguväljakul üks poiss viskas liiva ja Frida noomis teda no-no-no! Ilmselt on õppinud, kui teda samas olukorras keelatakse, Frida on kõva liiva loopija ja teiste lükkaja. 

Täna hommikul näitas Frida minu peale ja ütles - this is Annika. Ma olin päris jahmunud. Ei kujuta ette, kust ta selle üles noppis?

Siin siis üks pilt ka väiksest tarkpeast...

Telkimas. Seekord perega.

Tuli taas telkimine jutuks. Olen otsustanud kõigele siin JAH öelda, et pärast Eestisse kolides ei kripeldaks, et siin vaid kodus istusin. Seekord ütlesin telkimisele nii krapsakalt JAH, et pakkisin kõik asjad üksi ära ka ja sikutasin ukse juurde (va Jüri riided), et kohe hommikul peale visata autole. Pärast selgus, et võtsin Jürile kaasa vale madratsi ja Jüri loogika kohaselt oleksin pidanud ma ise kotti panema ta ujumispüksid, mis olid lasteasjade riiulis ja mina ju pakkisin laste riideid... njah... Ühesõnaga - seekord midagi kriitilist maha ei jäänud nagu näiteks eelmine kord pliit.
Uurisin nii google kui jõuluvana toodud raamatuga telkimiskohti kuid linna lähedal (ca 100km) pole ühtegi sama head varianti kui Al Sifah, kus esimese korda olime. On kas ilus ja mägine koht või siis kui ilus rand, siis 2-5h sõidu kaugusel ning üheks ööks lastega pole mõtet sõita nii kaugele. Metsatukkasid siin ju pole, valikus on liiv ja/või kivid.
Seega - multikad peale autos ja suund Al Sifah peale (siiski väike peatus ka poes, kust eelmine päev matkasöögid ostsin sest Jürile meenus, et me külmakast ta kolleegi juures, keda pole linnas, seega oli vaja uus osta).
Seekord läksime ainult perega. Tundus nagu tibake vähem inimesi rannas. Ei tea, kas seetõttu, et neid 20 serblast/rumeenlast polnud, kellega oleme käinud ...
Ka seekord oli tee ääres umbes 100 kitse (ei, ma ei liialda), aga panen siis vahelduseks ühe eeslihärra pildi...

Seekord oli peaaegu kõik mõnusam. Kuna meil on nüüd varustuse hulgas ka laud, oli toit vähem liivane. Kuna olime ainult perega ja lähimad telkijad olid mitmekümne meetri kaugusel, oli vähem siblimist ümber ja lihtsam väikeste järgi vaadata.
Enne päikseloojangut tegime perega pisikesi jalutuskäigu mööda rannaäärt. Frida võttis mingitel Sofivanustel tüdrukutel käest kinni, kes suuremate tüdrukutega jalutasid ja tuli tuli välja, et olid telkimisalal me naabrite naabrid. Lapsed hakkasid koos mängima...

Mingi hetk Frida ja Allu muudkui jooksid nende tüdrukute telkide juurde ja läksin neile järgi. Hakkasin kohalike araabia naistega juttu rääkima. Seal oli 3 õde oma meeste ja lastega. Üks naine oskas inglise keelest baastasemel ja nii me siis lobisesime, et iga mu lihtinglisekeelne lause tõlgiti ära, siis kõik kommenteerisid, ahhetasid ja küsisid vastu tõlgi abil. Muidugi taas kutsuti külla, tehti komplimente, sikutati kaksikuid põsest ja musitati jne. Õhtul, kui mina juba magasin tittedega, siis need lapsed tõid Jüri kätte kanavardad. See naabrite toitmine on siin hästi armas. Sofi ka nüüd koguaeg tahab inimestele pakkuda seda, mida me sööme. Siin pilt, kus Sofi omal algatusel läks randa inimestele arbuusi pakkuma...

Kuna pisikesed kardavad laineid, oli vaja bassein teha matkavarustuse kastist ja siis sai merd nautida...

Üks selline juhtum veel vajab märkmist, et ärkasin veerand 12 öösel räige tümpsu peale. OK, päeval oli ka koguaeg muss põhjas, aga kuidagi vaatasin läbi sõrmede, aga öösel ikka tahaks laineid kuulata mitte mussi. Lõpuks ei pidanud vastu, kobisin telgist välja, vantsisin ranna lõppu, kust tümakas tuli. Seal oli konkreetselt DJ pult püsti ja kõlarid. Nägin DJ, mingit meest istumas lõkke ääres ja välismaa naist auto juures telefoni vaatamas. Panin panused naisele. Koputasin õlale ja ütlesin sõbralikult, et sorry, aga muss on liiga kõva, kas saaksite vaiksemaks panna. Naine vaatas mulle tuima pilguga otsa ja ütles ei. Ma proovisin uuesti, et ei saa magada ja palun pange vaiksemaks. Naine kehitas õlgu ja ütles, et ei pane ja kõik (tõe huvides peab ka klassikuid tsiteerides lisama, et noka vahelt tuli tal viinaauru). Ma isegi ei osanud vihastada, olin täiesti pahv sellisest ignorantsusest. Järgmisel päeval tümakas jätkus.  Kuna Jüri jõudis Fridat taga ajades ka nende laagrini, siis astus ka Jüri sisse, aga ütles konkreetsemalt - keera vaiksemaks, see segab teisi. Mees vastas, et minge eemale telkima, ma kavatsen nautida oma siinviibimist.... novot, sellised loodusesõbrad siis.

Jõudsime liivaste ja kergelt päikses ärapõlenutena tagasi ning kodus ootasid taas läikivad põrandad, korras toad ja soe söök. Ma vist ei hakka Eestisse kolides kõige rohkem päikest igatsema vaid Karinit :)

Õudusunenägu

Kas olete kuulnud unenäoklassikast - oled laval või tänaval ning avastad järsku, et oled alasti? Nägin täna araabiavarianti sellest unes.
Nägin unes, et läksin kahe võõra mehega välja ning avastasin järsku õudusega, et mul olid seljas suveriided - lühikesed püksid ja varrukateta särk. Midagi sellist...

Õudus polnud seotud sellega, et mu kehavormidega ei sobi sellised riided vaid tunne oli "appike, olen paljaste põlvede ja õlgadega tänaval!". Siis läks edasi nagu ikka unenäojant, kus paned selga pluusi, mis polegi sinu oma ja lisaks plekkidega jne.
Novot, olen vist sisse elanud siia.
Ei tea, kas varsti ärkan öösel külm higi otsaees, kui unes veini joon?

Rahajutt

Siin pildil on kõrvuti mu Omaanis (kollane) ja Eestis (roheline) kasutusel olevad rahakotid...

Omaani oma pole sellepärast suurem, et oleksin siin rikkam vaid kuna siin on kasutusel palju paberraha ja vähe münte, erinevalt eurodest. Siin on nö eurod riaalid ja nö sendid on baisad.

Alguses oli sularahaga orienteerumine päris keeruline. Eriti selle rohelise rahakotiga, kus sees rullis olid igasugused paberrahad. 

Teeme väikse testi - kui üks riaal on 2,3 eurot, siis mitu eurot on pildil?

Ok, ok. Keeran teise külje....

Vastuse kontrollimiseks ütlen, et ülemine raha on üks riaal ehk 2,3 eurot ja alumine on 100 baisat ehk siis umbes 23 senti. Ka Sofi juba teab, et need rohelised on "väiksed rahad", ehk siis 10 seda sajalist annab kokku ühe lilla ühe riaalise. 

Pärast seda, kui õpid ära, et pidevalt rahakotis vedelev sotane ei olegi suur raha, on asi lihtne. Sest see on arusaadav, mida tähendab 5, 10, 20 riaali. Aga üks trikikas koht veel on see...

See on pool riaali nagu kirjas on. Ehk siis ülemise pildi pool lillat või 5 rohelist :) 

Müntide peal pole meie numbreid, ainult kohalikud...

Aga nendega lihtne sest suured on 50 baisat ja väiksed on 10 baisat. Kuna 10 baisat on nii väike summa, siis poes tihti ümardatakse see summa ära ja ei küsitagi. Seega mul münte on rahakotis reglaarselt sama hulk mitu kuud, umbes 5 tk.

Aga mida saab sajaka eest ja mida ca ühese ja peale eest?

• suur pudel vett maksab 100 baisat.
• kilo kohalikku kurki või suvikõrvitsat maksab 200 baisat.
• baguatte (nagu need fazeri pikad said) on ca 200 baisat.
• bensiin maksab u 600 baisat/liiter.
• värske mahl mahlabaaris maksab u 700 baisat.
• kohalikud väiksed jäätised maksavad paarsada baisat, suuremad ja väljamaa omad ca 1 riaal.
• käsitsi autopesu parklates maksab 1,5-2 riaali.
• üks kilo õuna, pirni vms puuvilja maksab kuni 1 riaal.
• 2 liitrine piim või keefir on 1 riaal.
• olen lastele ostnud suvalisi t-särke, retuuse jne hinnaga u 1-3 riaali. muidugi nextis jne poodides on kallimad.
• meie kohalikus türgi restos maksab pizza 1,5 riaali. hääästi maitsev.
• kohalikus lihtsas toidukohas maksavad karrid, masalad jne ca 2,5 riaali. Nö turistikates kohtades ca 5-7 riaali.
• laste mängutoad poodides maksavad ca 1,5 riaali/laps.
• väljamaa kohtades maksab latte 2,5 riaali ja klaas veini 7 riaali.
• kinopilet oli ca 4 riaali, ooperipilet 34 riaali.

Lõppu veel pilt, kui punnis on mu rahakott, kus sees on ca 25 eurot peenrahas kõige väiksemates kupüürides. Päris kopsakas tundub, eks. 

Otsime uusi mängukohti

Kui öelda lastele, et läheks mere äärde, karjuvad kõik kolm:"Ei tahaaaa!".  Tihti ütlevad ka hoovis mängimise ajal, et lähme koju (tuppa siis). Nagu ütlesin varem, siin enamus mänguväljakuid õues sellised, et kaksikutele liiga... noh, kaskadöörlikud. Seega otsime muudkui uusi tegevuskohti õues. Eile läksime vaatama uut mänguväljakut waves (see kuurortlinnaosa, kus valged välismaalased elavad).
Suur oli pettumus, kui pärast 10km sõitmist ootas meid ees vaid see...

Õnneks on lastel vaheldusvajadus vist nii suur, et pusisime tunnike seal ikkagi. Avastasime kott-toolid, nendesse sai hüpata nagu lumehange..

Väljaku juures olid erineva taustaga fotoseinad. Üks ilusamaid oli see..

Seal tehti pidevalt pilti. Mingiks ajaks hõivasid need liblikatiivad kohalikud neiud, kellel abajade (mustad hõlstid) alt paistsid mega kõrged kontsakingad. Tegin salaja pilti (jajaa, tean, et pole ilus nii), aga tahtsin näidata, kuidas Omaani beibed teevad kelmikaid/siivutuid pilte - varrukad keerati natike üles, et randmed paistaksid ja abaja hõlmad tehti natu-naaatuke eest lahti, et valge kleit või särk paistaks alt :) õudsalt nunnu kuidagi oli.

Kondasine veel natuke ringi ja kui autoparkla juures nägin helkurvestidega mehi, ehmusin, et ups, ega ju polnud tasuline parkimine? Kotkasilm Sofi ütles kaugelt ära, et ei ole trahvi kojamehe vahel! Jee! Aga auto juurde jõudes avastasin tagumise akna pealt kleepsu, mis ära ei tule ka kraapides...

Ma ei saagi aru, kas on trahv või hoiatus? Auto oli suures linnaparklas mitte kellegi maja ees. Jüri arvab, et pole trahv. Eks siis millalgi selgub :)

Talvised tegevused

No nüüd on tõesti ka siin talv käes. Hommikuti on vaid +22 kraadi ja viimastel päevadel selline tuul, et lapsed nõuavad mütsi ja dressikat. Mul tõsine mure, et ongi kogu pere termoregulatsioon tuksis sest ise ka lõdisen, kui alla 25 kraadi läheb. Kui tuult pole, on väga mõnusad ilmad praegu. Proovime veeta praegu võimalikult palju aega õues sest kõik hirmutavad, et aprill-mai on elu siseruumides.  Kuna õues pole eriti palju mänguväljakuid, kus ka kaksikud saaksid ronida (Sofisugustele on rohkem), siis toimetame eelkõige hoovis - mässame veega kasta ja valada, ligunevad kolmekesi sooja veega täispuhutavas basseinis, mängime, sõidavad mänguautodega, sodime kriitidega jne. Või siis käime mänguplatsil, mis on rannas - seal ülivähe pakuvad huvi liumäed ja kiiged, rohkem ikka lippavad niisama teiste laste vahel ringi või kaevavad liiva.
Täna mõtlesin vahelduse mõttes minna teisele rannas olevale mängukale. Selline tilluke. Aga seal olid kaksikud umbes minuti ja Sofi 5 min (ei roninud vaid üritas salaja üksi ainukest kaasavõetud õuna süüa, kui õde-vend eemale läksid). Terve ülejäänud aja ukerdasime kalapaatide vahel ja vaatasime, mida meri ja kalurid on randa jätnud. Allu küsis IGA asja kohta (va kivid ja liiv):"Misonsee? Misonsee?" Ja meie vastasime: "See on surnud kala... see on noa käepide... see on...eee...vist mingi surnud kalmaar... need on kellegi aluspüksid... see on paadimootor... see on pudelikork, nöör, tekk jne.jne. Kraami jagus.

Lõpuks ütles Sofi, et ta ei saa aru, miks me enda mänguväljakule ei läinud. Ütlesin, et no lähme kui tahate. Jätsime kõik huvitava kraami maha ja läksime jälle igapäevasele mänguväljakule.
Siin üks paari päeva tagune pilt kodu mänguplatsilt, kus käisin Sofiga peaaegu pimekohtingul. Panin Muscati emade Facebooki gruppi kuulutuse, et Sofi otsib mängukaaslast ja saimegi ühtede Taani-Inglise kaksikutega kokku. Sofia ei julgenud nendega üldse suhelda, aga äkki nad ikka on nõus veel tulema mängima. Nad olid hästi toredad ja elavad meist paari tänava kaugusel vaid.

Dengue palavik

Keegi on kuskilt reisilt toonud Omaani dengue palaviku. Esimesed nakatunud tuvastati detsembri alguses. Praegu on pealinnas nakatunud 40 inimest (elanikke u 1,5 miljonit) ja korraldati kampaania. Sain aru , et üritavad vist kõik läbi käia. Igatahes meil käidi hoovi vaatamas korra ja anti infoleht. Lugesin netist sümptomeid ja tüsistusi, ei karda .

Me armastame ooperit

Kinkisin Jürile sünnipäevaks ooperipiletid. Paraku valisin kuupäevaks selle, kus oli just punt eesti kolleege Jüril siin ja mingi üritus. Nojah. Kuna mul peale Jüri kolleegide siin rohkem eriti sõpru pole, kutsusin kaasa Jüri töökaaslase Kaia-Liisa, kes elab Eestis kuid oli Omaani kontoris auditit tegemas. Ta on mu hea sõbranna sõbranna, seega oma!
Kusjuures väga moodne e-süsteem oli piletite ostmiseks. Sama nagu piletilevi, ainult selle vahega, et enne piletite lõplikku broneerimist pidi panema kinnituse, et oled tutvunud ja nõus tingimustega riietuse osas (pidulik ja konservatiivne. out on nagu ikka paljad õlad ja põlved. Meestel kohustuslik pintsak). Mõni proua siiski rikkus lepingut, oli näha ohtralt nii põlvi kui ka õlgu. Aga see mõistetav veidi sest tundus, et umbes 90% olid välismaalased. Kui just mosleminaistel pole reegel, et lisaks kodule võib ka ooperis oma juukseid ja keha näidata.
Olin mitu päeva sisendanud endale - see on minu võimalus üksi autosõitu harjutada! Vaatasin, kui palju sinna sõit aega võtab, siis korrutasin kahega ja sain teada, mis kell peab kodust lahkuma. Tuleb tunnistada, et see mõte sinnasõidust ja parkimiskoha otsimisest võttis pool vaba aja naudingust maha. Kaia-Liisa ütles, et tuleb taksoga. Jüri arvas, et "kui tahad pärast Carameli minna, mine taksoga". Caramel on nimelt ooperimajas asuv lounge, litsentsiga baar, mis tähendab patupesa, kus tümpsub disko ja müüakse alkoholi. Otsustasin asjad jätta lahtiseks (äkki lähme Carameli?) ja minna ikka taksoga. Esiteks ei pea higistama sõidu pärast, pabistama parkimiskoha tõttu ja kahetsema, et ei saa veini juua koos toreda inimesega.
Taksojuht küsis natuke enne ooperimaja:"Caramel?". Noh, kuhu mukitud blondiin ikka minna tahab pool 7 õhtul kui jooma. Ütlesin tähtsalt: "I'm going to the opera. Madame Butterfly.". Aga taksojuht ikka ütles caramel, caramel, yes, yes ning viis mu mingi ukse ette, kust käskis üles minna. Ootasin Kaia-Liisa ära, kappasime kontsaklõbinal nagu kaks metskitse, kes ootamatult metsast kesklinna sattunud, üles-alla-edasi-tagasi ja no ei leia üles, kust sisse minna. Ooperimaja on täis poode, restosid ja hääästi suur.

Lõpuks küsisime teed ja saime õige ukse kätte. Kotid valgustati läbi nagu lennujaamas, aga mingit naiste -meeste eraldi sissepääsu ei märganud  nagu pidi olema (või sattusime õigesse auku kohe?). Estonia ooper mõnsa, lähed ükskõik kummalt poolt trepist üles ja korras. Aga Muscati oma tundus nagu sipelgapesa. Eks neile endale ka tundub sest miks muidu iga trepi ja nurga peal seisab turbanis onu, kes naeratades su piletit vaatab ning suunab õiges suunas. Sellegipoolest õnnestus meil kogu külastuse jooksul sisse astuda ka heliruumi (või oli valgus, ei mäleta ähmiga, aga otsisime vaheajal terrassi), üks rõdu kõrgemale (hea, et inimesi ära ei ajanud "meie kohalt") ja ka muidugi parterisse (no see täiesti jabur, et sinna triivisime, ma teadsin ju, et rõdukohad meil).
Maja võttis pahviks korra. Nii ilus - valge marmor, helepruun puit, tibake kuldne.

Etendust ei oska hinnata sest pole ooperiekspert. Väga mõnus, et lisaks araabiakeelsele tõlkele, oli ka ingliskeelne tõlge jooksvalt. Mõtisklesime, et huvitav, kuidas mitmenaisepidamise ajalooga rahvas võtab lugu, kus mees abiellub uuesti ilma lahutamata ehk on mitmenaisepidaja.  Ja kus naine loobub oma usust kristluse kasuks. Kahjuks ei saanud küsida kelleltki kohalikult arvamust.
Dekoratsioonid olid napid ja maitsekad. Lauljad enamasti mitte araablased, vähemalt peategelased.
Ahjaa, Hemingway ütles, et igas sadamas on üks eestlane. Kohtusin juhuslikult ooperis ühe eestlasega, kellega tutvusin detsembris grillipeol. Nii kodune tunne oli!
Etendus sai läbi ja üksmeelne otsus oli ikka Caramel üle vaadata. Toimus taas stseen "metskitsed kesklinnas", kappasime pealtnäha sihitult siia-sinna, liftiga üles-trepist alla... no ei leia baari, kuigi liigume mööda näidatud nooli. Viskasine nalja, et üritavad ikka testida, kas oled piisavalt janus... lõpuks saime kohale (olime mööda kõndinud) ja isegi laua resto poolel, kuigi koht oli rahvast täis.
Väga hea meel oli ka sellist Omaani näha. Mitte, et õudsalt rõõmustab pilt vaid et näed inimesi, keda poes, tänaval, mänguväljakul ei näe. Pea pooled mehed olid gayd. Naised, sh araablased olid lääne riietega - liibuvad, paljastavad klubiriided jne. Ühesõnaga selline tavaline ööklubi seltskond, mis võiks olla näiteks Berliinis. Aga meil jagus teemasid ja veini ka pakuti, seega koju jõudsin veerand 2... novot, armastame ju ooperit ;)

Kilekotimehed

Täna peatus me maja ees tume auto. Väljusid 2 tõmmut meest, kes mõlemad võtsid pagasnikust kilekotid ja sisenesid me majja ...

Jälle toidukuller? Või midagi kahtlast? Oh ei, lihtsalt nõudepesumasin läks katki ja remondionud tulid. Kus sa ikka neid tööriistu niimoodi käepäraselt hoiad, kui päevast-päeva kasutad, ikka kilekotti viskad ju.
Eks siis näha ole, kas saab mehe tegusid varustuse järgi hinnata :)

Pulmareis

Kuna meil läks abiellumisega tibake kiireks, nagu märkasite siis polnud ei pidu ega ka pulmareisi. Peo osas ei oska midagi öelda, aga väike 24h kahekesiolek oli meil küll kohe mõttes teha, kui oleme siin end sisse seadnud. Kaalusime erinevaid variante ja jäi peale mõte nö mesinädalate puhul teha midagi ainulaadsemat kui lihtsalt pealinna 5 tärni hotellis süüa, magada ja ujuda.
Bronnisin meile kõrbe telklaagrisse majutuse nimega "śeigi telk". Sõit sinna 2h + natuke kõrbes ka. Ööbimiskoht saatis kaardi, kus minu arust liialdatud täpsusega oli märgitud marsruut alates lähimast külast. Aga kui ma kaardilugejana juba seal külas jäin jänni ja Jüri ettekuulutus, et google maps ei tööta seal, osutus tõeks, siis tuli natsa mure hinge. Õnneks leidus seal kohe lahkeid araablasi, kes kohe näost ära nägid, kuhu me sõidame ning tulid lausa järjekorras pakkuma giiditeenust. Hirmutasid, et 20km on ok sõita, aga ülejäänud 20km on liivadüünid, kuhu jääme kinni ja kui pole saatjat, siis ei saa ise välja. Mina muidugi oleks kohe ära ostnud, aga matkamees Jüri käskis mul rooli kobida, akna kinni kerida ja hakkas kaarti uurima. Hops, kohe langes giiditeenus poole võrra! Aga Jüri sai vihaseks ja käskis mul mehed ära ajada akna tagant sest nad segavad tal süvenemist. Üritasin veel argumendiga, et kuule kohe läheb pimedaks, äkki ikka võtaks giidid sest suht nõme on öö autos veeta.... Ei, mees uuris kaarti, kulm kortsus. Sain lõpuks aru, millega tegu! Allah paneb mu värske abielunaisena mehele kuuletumise proovile! OK, olgu siis nii. Mehe jalas on ju püksid ja seal pükste taskus ka rahakott. Tõmbasin akna uuesti kinni, suu kriipsuks ja küsisin, et noh kas sõidan sinnapoole? Hakkasime kõrbesse liikuma google kaardi satelliidi vaate abil. Seal siiski on näha mingid rajad, mille järgi saab orienteeruda, kui oled matkamees või lihtsalt hea kujutlusvõimega.

Mina lihtsalt kimasin vihaga mööda liiva ja kive ning mõtlesin kordamööda samu mõtteid:

1. oh, miks ma küll linnas 5 tärni hotelli ei broneerinud. istuks praegu, ilus kleit seljas ja huuled punased, mõnusas restos ja pärast läheks liftiga tuppa.
2. oh kui hea, et lapsed kaasas pole praegu ja ei kräunu siin.
3. oleks, et mu külm valge vein külmakastis katki ei põruks nende hüpekatega. 

Mingi hetk teatas Jüri rõõmsalt: "Väga hästi läheb, kohe oleme kohal. Ainult 10 km veel!". Ma muidugi oleks lootnud, et kohe tähendab 1km sest me liikusime 40-60km tunnis ja päike juba loojus.
Üks googlest leitud sama kõrbe pilt, mis annab ettekujutuse liiklusest:

Ilma ühegi liivasse kinnijäämiseta ega eksimiseta jõudsime kohale. Milline kergendus! Ja kohe oli mul hea meel, et ikka tulime kõrbesse mitte ei läinud linnahotelli. Igalpool põlesid laternad, tuli mõnusat grilli lõhna... Meile juhatati siis śeigi telk kätte ja mu esimene reaktsioon oli: "Näh, see pole ju telk vaid maja!". Seinad olid papist, põrand betoonist ja katus vist kangast. Jüri muidugi kommenteeris, et kuule kas tõesti arvad, et śeik magaks siis lihtsalt tavalises telgis, kuhu lihtsalt voodi on sisse pandud või? 

Pildike väljast ja seest:

Istusime oma śeigi rõdule ja võtsime pimedas oma patujoogid välja. Hästi mõnus oli pärast seda minu jaoks pingelist hämaras kõrbes kimamist külma veini juua.

Õhtusöök oli buffee, eriti head olid karrid ja śaślõkid. Kohalikud onud istusid maas ja tegid araabia mussi turistide rõõmuks...

Järgmisel päeval ronisime düünide otsa. Huvitav, et pildilt ei saa üldse aru, kui võimas see vaade on ja kui suured need liivakuhjad on. Aga siin on mu taustal orus see telklaager, kus ööbisime.

Pärast liivas ukerdamist tegime supluse basseinis. Täitsa pöörane mõelda, et kõrbesse on tehtud bassein.

Tagasitee oli juba väga tore. Jüri sõitis, ma poole silmaga vaatasin, et me liiguks nö tee lähedal ning jäi aegagi filmida kõrbeteed, kus taustaks kohaliku raadio muss :)

Vanaisa tuli külla. Hurraa!

Kui Kaari ära läks, polnudki lapsed kurvad sest samal päeval saabus vanaisa Mart (Jüri ja Kaari isa). Kaua sa ikka samu nägusid vaatad, eks. Rõõm oli mõlemapoolne...

Mul on ka hea meel. Üks asi on see, et vanaisa tõi Pauligi kohvi, viis meid heasse restosse õhtusöögile ja ka lõbustusparki, kus seekord kõik need siseruumi atraktsioonid ka liikusid vanaisa kulul (siiani väiksed arvasid, et need ongi ainult pealeronimiseks sest me Jüriga ei pane neid tööle). Siin ka siis see ilme, et wow see liigub või. ...

Ei, ei, me pole mega koonrid, et muidu käime lõbustuspargis vaid istumas. Vaid me sõidame õues suurte karussellidega kuna neid väikseid autosid, hobuseid jne on siseruumides siin igal pool. Muide, täna poes juba Frida oskas nõuda autosse ronides:"Tahan, et see auto liiguks!". Eks pärast peab selgitama, et ainult vanaisa oskab neid tööle panna...

Aga jah, jäi pooleli rääkimine, miks ma nii rahul vanaisa tulekuga. Nimelt saabus Mart oma esimeselt poeskäigult hapukoorega! Appi kui õnnelik ma olen. Ma teadsin, et sellisel piimatoodetesööjarahval peab olema hapukoor ka olemas! Oligi! Küsisin, et isver kuidas ja kust sa leidsid? Mart ütles, et küsis ühe poetöötaja käest. Khm nojah, miks ma ei küsinud, ei oska öelda... täna käisime poes ja Mardi terav silm nägi wasa näkileibasid! Käin iga nädal toidupoes ja no pole varem märganud. Lapsed ragistasid suure rõõmuga tuttavat näkileiba. Kolmas rõõmustamise põhjus on see, et kui vanaisa on liikvel, siis lapsed käivad tal sabas. Ma lugesin tükk aega diivanil Pere ja Kodu ajakirja, kui vaibal käis möll, mis meenutas Lotte ja Susumu judo tundi...

Fridal on pildile jäänud päris evil helendav pilk.

Ja kõige rohkem on mul hea meel vanaisa tuleku üle sest nüüd jätame 3 pärdikut südamerahuga Karini kantseldada (vanaisa teeb süüa + on lisakätepaar) ja lähme Jüriga 24 tunnisele mesinädalale abiellumise puhul. Või noh, mesiööpäev, kui pedant olla. Jess!

Omaanimuljed ja reisijuhised Kaarilt

Kui Jüri õeke oli meie juurde sisse astunud, ütles ta umbes 5 minuti pärast: "Pagan küll, et ma ainult nädalaks tulin!".  Blogi kaudu polevat üldse olla aru saada, KUI mõnus on me kodu ja KUI mõnus energia on Omaanis. Just, head energiat olevat olnud tunda juba lennujaamas. Ma naeratasin viisakalt ja tänulikult. Olin kindel, et mõni päev siin meie kell pool seitse ärkavate ahvidega ning Kaari juba kirub, et miks ta NII KAUAKS siia tuli. Aga ei, ka viimasel päeval jäi emotsioon samaks. Väike kokkuvõte Kaarilt tulnud infokildudest:

• Omaanlased on lahked ja sõbralikud siiralt. Ei tundu olevat selline viisakas naerumask nagu paljudes aasiariikides.
• Kliima on hetkel super mõnus.
• Mõnus, et pole sellist nö tüüpillist araabiavärki, turisti tüssamist igal sammul. Inimesed on viisakad ja väärikad ning kohtlevad turisti ka nii.
• Kui magada kõrvatroppidega, ei ole laste kisa hommikul kosta.
• Saarmate lossi tingimused külaliste majutuseks on superluxid. Mõningate eranditega.

Khm, viimase punkti osas on siiski piisake tõrva meepotis. Nimelt on Kaari puhul tegu "printsessiga herneteral", kes magab madratsikuhja otsas sest muidu kondid valusad. Meil siin kõvad madratsid ja Kaari palus enne oma tulekut, et vennake tooks talle kõige pehmema kattemadratsi poest. Jüri tõi madratsi, aga kui printsess herneteral seda katsus, praakis ta selle välja. 2 päeva enne Kaari ärasõitu käisime turgu vaatamas. Kaari, kes on super säästlik reisija, suutis igasugu säravate laternate ja laegaste, kirjute sallide ja kuldsete susside, viirukite ja muu virrvarris jääda rahulikuks vaatlejaks. Kuid elavnes silmanähtavalt, kui nägi ühte onu müümas poroloonmadratseid. Ma nimetaks seda lausa nii, et Kaari ostis pikemalt kaalumata ja kirehoos kõige mahedamate toonidega madratsi ära, et oma viimased 2 ööd meie lossi kivikõvas voodis siiski mõnusalt magada. See oli lustlik vaatepilt, turumüüjad hüüdsid ja plaksutasid, kui Kaari mööda jalutas lettidest, madrats uhkelt peas või rahulolevalt kaenlas...

Pean tunnistama, et naersin koos Kaariga Jüri üle, kes eelmise kõva kattemadratsi oli suutnud osta 3x kallima hinnaga. Kuid ka siin kehtis vanasõna: "Kes viimasena naerab, naerab paremini". No vaadake seda madratsit, kas ei teki kahtlusi?

Just! Tibake lühikesevõitu sai see soodne ost meil turult... Aga noh, ostu me ei tagastanud ega maha kandnud ka vaid Kaarike sättis selle pisikese madratsikese siiski endale külje alla viimaseks kaheks ööks ja magas veel paremini. 

Madratsiloo kokkuvõttena saab ka öelda, et inimene annab teistele tihti nõu kuid ise enda juhiste järgi ei tee. Nimelt pidas Kaari just pool tundi enne seda ostu mulle ja Sofile miniloengu teemal, kuidas reisida nii et kaasas on vähe asju kuid kõik vajalik. Vaadake ja muidugi õppige, mida mahutab Kaari kaasa ühe fotorulli sisse (valge tops alumises reas) sest kõiki neid asju läheb igal reisil vaja...

• Haaknõel - kui tuleb ära kuskilt nööp, riie rebeneb vms olukorrad.
• Iiveldamisvastane tablett.
• Ibukas 200
• Ibukas 400 (puudub pildilt sest ma just sõin selle ära. Tänu sellele üldse sain seda iga reisija soovituslikku paketti näha)
• Kurgutabletid. NB! keeratud kokku, et võtaks vähem ruumi.
• Kõrvatropid - summutavad kogu lärmi.
• Vatt - mõõduka müra summutamiseks, nt kui satud kontserdile, kus liiga vali muusika kuid siiski tahad muusikat kuulda + muud vatti vajavad olukorrad.
• Mõõdulint - juhuks, kui reisil on vaja midagi mõõta. Ainult et mitte madratsit sest see tuleks ära osta kohe, kui see maksab vähe ja tundub pehme.

ps! Hetkel me külaliste bronne vastu ei võta. Mitte et Kaari külaskäik oleks sellega seotud. Ei, ei, see oli tore nädal. Vaid kuna meil on järgmise 12 nädala jooksul 7 nädalal ööbimas 1-4 inimest. Ja Jüri kardab, et telkida ei jõuagi muidu :p

Telkimine 3 lapsega. Teine katse.

Kuna tuli tagasiside, et eelmine telkimise jutt oli depressiivne, proovin absoluutselt hinnanguvabalt anda ülevaate eelmise nädalavahetuse telkimisest võrdlusena esimese korraga.

• Sihtkohaks oli seekord Fins, mida kutsutakse ka White beach ehk valge rand. Liiv oli seal tõesti valge. Noh see väike osa, mis valgete kivide vahelt välja paistis. Seega, kui eelmine kord ma ohkisin pärast telkimist, et kõik kohad olid liiva täis, siis seekord ma ei hakka ohkima, et vee ääres olid munasuurused kivid liiva asemel ja telgid tuli panna tolmu ja kruusa sisse. Mine tea muidu, mis järgmine kord Allah mulle ette veeretab, kui liiv JA kivid ka ei sobi.
• Eelmine kord tuli Jüri kolleeg koos 20 inimesega, seekord oli paar serblast vähem.
• Eelmine kord ajasime Jüriga kahekesi ahve taga. Seekord aitas Kaari ka lapsi vaadata. Ta kahjuks ööbima ei jäänud, seega koju pakkima pidi ikka nii, et samal ajal vaatad, et Frida ära ei jaoks.
• Eelmine kord oli võõraid telkijaid u 100, seekord oli sama seis.
• Eelmine kord panid võõrad asiaadid oma telgi meist 3m kaugusele, seekord panid naaber-asiaadid oma telgi 10m kaugusele meie omast. See oli nende lapse jaoks OK kaugus käia meie laste mänguasjadega mängimas pidevalt. 
• Eelmine kord ärkasin kell 6 sest kõrvaltelgi lapsed karjusid. Seekord ärkasin kell 6 sest naabertelgi laps tuli mu telgi ette kolistama Frida ja Allu ämbritega.
• Eelmine kord oli vesi soe, käisime kõik ujumas. Seekord ujusid Jüri ja Sofi.
• Eelmine kord jäime kõik terveks. Seekord sai Sofi korallilt kriimustada, Jüri sai mega haava korallile peale astudes, Allu kukkus tooliga ümber nii et küünarnukk verine ja Frida kukkus käpuli lõkkeasemesse, kus olid hõõguvad söed. Fridal on otsaees ka sinine muhk, mille tekkimise põhjust ma ei oska nimetada.
• Eelmine kord sõime burgereid teise päeva lõunaks, seekord esimese päeva õhtuks. 
• Eelmine kord oli meil kaasas pliit, seekord ununes see koju. Kohvivett ja putru saab ka grillil teha söe peal.
• Eelmine kord oli mul pissistress, seekord ostis mu sultan mulle kaasa kempsutelgi koos taburetist prill-lauaga. This must be love!
• Eelmine kord magasid lapsed hästi öösel. Seekord magasid ka.
• Eelmine kord olid tee ääres kitsed, seekord olid kaamelid.
• Eelmine kord oli Karin kodu ära koristanud, ka seekord saabusime tolmustena puhtasse koju.

Vat siuke lakooniline jutt. Loodetavasti depressioonivaba.

Paar pilti ka - telkijatetihedus, proua pissitelk, lapsed lõunatamas (külm viiner ja kõrremahl)....

Ja eraldi veel Kaari tehtud pilt, kus näha rannaliiva asemel olnud kivid...

Sultan Qaboos Grand mosque

Meile tuli külla Kaari (Jüri õde). Nüüd saab turistiga koos turist olla. Tulime lõpuks vaatama selle riigi nr 1 vaatamisväärsust - Suur mošee. See on ka ainuke mošee, kuhu Omaanis mitte moslemeid sisse lubatakse.
Mošee jääb me koduteele alati, kui kuhugi sõidame sest asub põhimaantee ääres. Õhtuti on ta eriti ilus..

Tegemist on suure, suure alaga, mis mahutab kuni 20 000 palvetajat (palveruumid mahutavad ca 7000 inimest, ülejäänud peavad õues pölvitama). Kunagi kuulusid 70x60m suurune vaip (4 aastat valmistati!) ja 14m kõrgune ning 8,5 tonni kaaluv kroonlühter maailmarekordite hulka kuid naaberriigid oma hilisemate mošeedega trumpasid üle rekordid.
Siin ka pilt 600 000 kristalliga kaunistatud lambist, mis pole enam kõige suurem maailmas (vajab 1122 lambipirni) ...

Mis ma oskan kosta. Mina, Kaari, Sofi olime kõik lummatud. Väga ilus oli tõesti kõik. Kusjuures kõik see ilu on tasuta vaatamiseks, piletit pole. Puude all pakutakse istet patjadel + kurkumi teed, kohvi, vett ja datleid. Muidugi mitte sellepärast, et äkki läks mõnel turistil kõndimisest kõht tühjaks või hakkas päikse käes janu vaid selleks, et saaksid soovi korral mõtteid vahetada ;) Meiegi astusime ligi, sõime, jõime rääkisime ühe naisega. Jutt algas Omaani teemal ja sujuvalt jõudis islamiusuni. Kuna see naine oli väga sümpaatne, siis mul ei jäänud selline tunne nagu kui tuleb müügimees,  kes lubab sul vaiba ära puhastada tasuta kuid siis üritab hoopis mitme tuhande eurost tolmuimejat müüa (pärast nõuab veel 5 sõbra kontakti ka). Brošüüre me kaasa ei võtnud.
Mina soovitan kindlasti seda pühakoda turismiobjektina ja isegi nende kohalikega jutustamist (usun, et sinna välja pandud parimate suhtlemisoskustega usklikud).
Aga kui plaanis minna, siis riietumisreeglid ikka karmid. Kaarit ei lastud sisse sest kael oli paljas ja onu näitas jalgade poole. Ma arvasin, et pahkluud paljad ja Kaari sikutas seeliku nii alla kui andis, sidus salli sinna kehaosale, kuhu seelikut enam ei jagunud ning pani pähe suurema räti...

Läksime tagasi ja ikka ei lastud sisse! Asi polnud pahkluudes vaid seelik paistis läbi!
Ei olnud midagi teha, tuli rentida sobilik riietus (õudsalt raske oli olla nii, et kohalike ees ei naeraks Kaari üle)...

Taamal on see mošee. Ühesõnaga isegi pühakoja parki ei lastud Kaarit oma läbikumava seelikuga).
Nüüd vist aus enda outfiti ka näidata? Mul selline hea kleit siin, mida kannan alati, kui käime kohtades, kus ranged reeglid või palju kohalikke (isegi pikemale shoppingule panen tihti selle selga). Aitäh mammale selle kleidi eest!

Kuna palveruumidesse reeglite järgi ei lubata alla 10 aasta vanuseid lapsi, siis panime igaks juhuks Sofia suure tüdruku moodi viisakalt riidesse (tal muidu retuusid ja lühike varrukas alati).

Ahjaa, minu isiklik valuteema ka. Sõitsime ise autoga sinna ja tagasi. See meil kodu lähedal, aga kuna pean SQ maanteele minema, oleksin üksi taksoga läinud. Aga eilne kogemus kaardilugeja Kaariga oli nii positiivne, et julgesin taas rooli minna. Erinevalt oma vennast, kes karjub mulle kõrvalistmelt tavaliselt: GAASI!!! Gaas põhja, ROOSA!!!!!" või "Ära vaidle, tee nagu ma ütlen!!!!!" jne, ütles Kaari hoopis malbelt:"Oot, ära torma nüüd!", "Sõida rahulikult, meil pole kiire", "Ups, oota lase nüüd see auto läbi", "Ma valiks siin keskmise rea" ja "Krt, tõesti jube raske vahepeal aru saada, kuhu minema peab". Äkki õpin siin nädalaga Kaariga koos sõitma kiirteel?