Loodusesõbrad

Allu hoiab käes surnud krabi. Nägu on selline, et kohe viskab selle minema? Onju?

Ma keerasin rahulikult selja. Ja nõks hiljem tuleb lause: "Tegin krabile musi!". Oeh...

Päikesemägi

Mul on peas olnud oma nö nimekiri, mida tahaks Omaanis kindlasti näha/teha. Suht tehtud-nähtud on nüüd põhiline. Nägemata oli üks hitt- kõrgeim mägi Jebel Shams (tõlkes päikesemägi). Pärast tibakest uurimistööd selgus, et sõit on 3+3 tundi, kõige lihtsam matkarada mööda kanjoni serva 3+3km ehk u 3 tundi. Seega - ilma lasteta romantikapakett.
Kuna meil oli vaja arutada tulevikuplaane (kus riigis sügisest elada ja kuhu Sofi kooli läheks), siis Jüri arvas, et lähme õhtul kohale ja tuleme järgmine õhtu. Etteruttavalt võin öelda, et 24h polnud piisav aeg vaielda selgeks, kus me pere elama hakkab.
Karin muidugi ei hüpanud rõõmust lakke, et ta 24 tunniks 3 lapsega võõras riigis üksi jätsime, aga mõtlesime kõik stsenaariumid läbi + Jüri kolleeg, kes elab meist 5min kaugusel, oli telefonivalves. Sujuvama läbirääkimise soodustamiseks andis Jüri mulle poole sõidu pealt autosse klaas veini (ilmselt olid mul juba tuurid ja toonid kõrgeks läinud). Tõi niimoodi rätiku sees, salakaup ju. Ma ei julgenud välja võtta, rüüpasin nii...

Jõudsime hotelli, mis asus ühe teise mäe otsas, Misfah mägikülas. Uurisime mitme nurga alt, et kus uks on. Lihtsalt kivitorn, kus üleval ääres aknad ja terrass...

Õnneks ühed kohalikud just läksid mööda ja juhendasid. Pugesime läbi käikude ja kitsa tänava, ronisime üles sajast trepiastmest ja olimegi kohal. See maja ja üldse küla oli nagu sipelgapesa, sopiline ja nõudis pidevat kerget turnimist. Hästi nunnu hotell. Ükski pilt kuidagi ei andnud edasi seda. Üks esiku pilt siin...

Ja siin naudib madam vaadet pärast hommikusööki (jep, olen ostnud endale musta maani seeliku, milles higistan, kui käin kohtades, kus enamus on araablased)...

Me olime ainukesed külalised, seega oli olemine luksidest luksim.
Pärast hommikusööki tegime kiire tiiru külapeal. Tänavad olid sellised, Jüri piilub seal lõpus ..

Küla servas oli roheline org, kus kasvatati palme. Ja vaat kes seal vastu astus - härra Paabu isiklikult! Kahjuks polnud me piisavalt põnevad tegelased, kelle pärast tasuks sabalehvik lahti lüüa, aga ilus oli ikka...

Ja nüüd Jebel Shamsist. Uhh, kui võimas ja ilus! Kahjuks pildile ei jää need suurused üldse sellised nagu ise kogedes. Kuidas üldse pildistada mäge ja 2km sügavat kanjonit? Aga ehk tibake saab aimu vaadates pilti nimega "Roosa all vasakus nurgas"

Kogu matk oli mööda seda kanjoni serva selline tibake üles-alla matkarada. Kohati tekitas hämmingut, et pole piirdeid pandud sest kuigi ma kõrgust ei karda, siis paar kohta ikka pani südame kloppima nats. As Sab mägikülas soovitati kehvemas vormis inimestel tagasi pöörduda. As Sab on hüljatud küla, kus ainult onnid alles, aga aee mõte, et sadu aastaid keegi elas sellises kohas, tundub pöörane. Majad sellised (pilt googlest)...

Mind ei jahmatanud niivõrd see imeline mägi ja võrratu vaade (ilmselt mul hea ettekujutusvõime) vaid see et 6km jalutus konarlikul teel nii läbi võttis. Ma tagasi pool teed peaaegu roomasin, jaks sai nii otsa. Jüri kurtis, et jalad valusad :) ja nii me siis tatsasime ja hingeldasime seal nagu kaks pelmeeni, aga saime käidud nii, et ei pidanud helikopterit järgi kutsuma. Nagu Jüri tabavalt ütles:"Roosa, me oleme oma vormi ilmselgelt ülehinnanud. Ära unusta, et me eelmine mägimatk toimus 10 aastat ja -10kg tagasi!".

Kuumus hiilib ligi

Nüüd see on siis käes. Kuumus. Kogenumad ütlevad, et see pole veel SEE, aga ma üritan sellele mitte mõelda, mis ees ootab. Näiteks täna pärast hommikusööki vaatasin termomeetrit, mis näitas +32 kraadi varjus.  Ma pole ka väga suur saunasõber, seega mina sellist päevad otsa leemendamist ei naudi.
Täitsa veider kombinatsioon on õhtud - pime ja kuum. Ikka olen harjunud, et kui õues on pime, on ka külm (ja sääsed, vihm, lumi või tuul). Aga sellises kuumas pimedas kotis õues suht imelik olla.
Viimase nädalaga oleme saanud ka selgeks, et enne viite-poolt kuute pole mõtet pikemalt õue minna. Ükspäev läksime õhtul viie ajal lõbustusparki, kraadiklaas näitas +39 kraadi. Vaatasime, et lõbustuspark on kinni, aga oh ei... normaalsed inimesed ei konda lihtsalt niisama ringi enne päikseloojangut. Kuigi higi voolas mööda selga,  kaela ja nägu alla (nagu infrapunasaunas toimetaks 3 lapsega), oli päris lux olla ainult oma perega lõbustuspargis. Mitte ühtegi järjekorda. Iga atraktsiooni peal ainult meie. Ja ei pea Fridat taga ajama inimeste vahel. Täitsa superstaari tunne (mäletan kuskilt meediast lugu, kuidas Michael Jackson lasi mingi kaubanduskeskuse sulgeda, et saaks isiklikult üksi sobrada kraami seal). Pimeduse saabudes hakkas ikka hulgim perekondi parki saabuma. Me Sofiga kutsume kohalikke "mullamuttideks" - noh, et pimedas liiguvad ainult. Siin üks pilt rattast, millega kuumas ja pimedas väikse sõidu tegime ...

Aga mis siis veel õues teeme? Paar päeva tagasi jalutasime taas kodu lähedale parki, kus pole ühtegi kiike ega midagi. Aga no küll lapsed tegevust leiavad. Lisaks kividele saab mängida...

Nälkjatega! Jee! Kaksikud küll ütlesid nende kohta "tigu", mis mu arust suht komplinent sellisele elukale.

Vestlus minu ja Allu vahel:
Mina: "Ära mudi niimoodi tigu, tal on valus."
Allu: "Ei mudigi. Teen pai tigule!".

Mõni minut hiljem ütleb Allu õrna häälega:"Tegin musi tigule!"

Novot. Eks lastega on elu igalpool sarnane.

Grillikeeld

Läksime eile õhtul jälle randa mänguplatsile. Lähme nüüd u 2h hiljem sest nii palav on juba õues. Kuna oli nädalavahetus, oli kohal jälle mitusada inimest. Pea kõik ikka peredega ja piknikutekkidega. Õhus oli mõnus grillilõhn. Ütlesin lastele, et nohh minge vardaid hankima... aga siis hakkasine vaatama, et kus grillitakse, aga ei näinudki hästi. Hoopis uued sildid on rannas...

Ja kõik ongi nii kuulekad, et ainult üks pere grillis. Ülejäänud joovad teed, näksivad midagi muud näpu vahelt. See grillilõhn levis müügiputkadest, kus müüakse liha ja maisi. Üritasin ühest piknikuperest pilti teha, kui Frida seal lähedal mängis (vana trikk - teed nagu pildistaks oma last). Kahjuks nurk halb, ei jäänud hästi näha..

Mind jätkuvalt üllatab ja rõõmustab see piknikurahva vaatamine - suured kotid kaasas, termosed, mõnel perel mitu tekki ja toolid. Väiksed tited ei maga kärus vaid süles või sama teki teisel nurgal, kus pere sööb.
Vantsisime siis lõpuks ikka pargi teise otsa, kus poisid grillivad. Siin üks pilt, mis iseloomustab kõiki me söömisi - Frida laseb pärast paari ampsu lauast jalga ja keksib ringi...

Võtsime seekord prooviks teisest putkast liha. Huh, jälle nii hea!

Täiskuu joogamatk

Jüri töökaaslane Ailen kutsus mind täiskuu joogamatkale, mis pidi sisaldama jalutuskäiku mägedes kuuvalgel ja ilusas kohas joogasirutust. Kogunemine 19, start pool 8 ja üritus läbi kell 21. Olin kohe nõus - saab nats liikuda ja mis veel oluline - saab kodust välja ilma lasteta! Jüri kiitis, et oi kui tubli, et kutse vastu võtsid... no tõde on see, et mind kutsutakse siin niiiiii harva kuhugi, et alati lähen, kui külalised pole :)

Jõudsime kohale ja vaatasime kirjut seltskonda - paar kohalikku tüdrukut (dressid seljas ja must rätt peas), mõni fitness-jooga tsikk (liibuvad riided, 5+ keha), paar nö ökojooga tüüpi (lohvakad riided, hipilik välimus), mõned noored välismaa paarid ja siis veidi kirjeldamatu seltskond, kuhu ka meie kuulusime ja kes keskmist vanust tõstsid.

Juhis oli, et sõidame autodega mäkke ja siis seal toimub väike matk + jooga linnakärast eemal. Kõik otsustasid jalgsi üles minna. 

Hästi ilus oli jalutada - ümberringi tumedad mäed, kohati paistis alt tuledes linn ja kuu ja tähed valgustasid nii, et polnud taskulampi vajagi (esimesel pildil olev üksik hulkur olen mina)

Nii, ja siis lõppes maagia...Kuna korraldaja jäi teisi tulijaid alla ootama, jalutasime päris pika maa rohkem. Korraldaja-poiss tuli autoga otsima poolt seltskonda. Vantsisime tagasi. Alati on seltskonnas ka tüüp, kes arvab, et looduses viibimise juurde kuulub ka väike musatümps. Õnneks ta pani selle kinni lõpuks enne kui ma oleks ütlema hakanud, et kuule pliis tahaks vaikust. 

Siis selgus, et korraldatel polnud välja vaadatud koht, kuhu 20 inimest võimlema viia. Kablutasime mööda mägesid ja iga tibake siledama koha peal toimus arutelu, et noh kas see koht sobiks. Inimesed on aga nii tehtud, et kui selgub, et juhti pole, kelle poole vaadata, siis pooled seltskonnast üritavad enda arvamust läbi suruda. Lõpuks oli kell 21 (kui üritus pidi lõppema tegelikult) kuid me polnud veel matte maha saanudki! 

Minu ettekujutuses on joogaõps selline zen-tüüp, kellest kiirgab rahu. Seda joogatreenerit kujutaks rohkem ergutustüdrukuna hästi ette - need kes spordivõistlusel kargavad ja sportlastele hüüavad "go-go, pane edasi!" 

Jõudsime järgmisele potentsiaalsele võimlemisplatsile. Kuna selle kiitis lõpuks treener heaks, siis hakkas ta sealt ära ajama mingeid mehi, kes auto kõrval suitsu tegid ja linnavaadet nautisid.  Mõned osalejad juba kibelesid tagasi eelmisele platsile ja siis tuli täiesti tunne, et kuulge, ma ei viitsi enam! Õnneks oli Ailenil sama tunne ja vabandasime, et sorry olime arvestanud kindla kellaga ja peame nüüd ära minema. 

Läksime enda iganädalasse mahlabaari ja võtsime kokteilid. 

Super kodusõppijad ja torm

Kuna Sofia on iga kord endast välja läinud, kui siin kooliminekust räägime, olen üritanud leida võimalusi temaga kuskil mujal käia lasteseltskonnas. See on suht raske sest Jüri välismaalastest kolleegidel pole lapsi või on väiksed lapsed. Kohalikel kolleegidel on igas vanuses lapsi, aga nendega ei saa kuidagi kontakti. Jüri on ühele üritanud "meid külla kutsuda", aga mees pole vedu võtnud. Kus ma muidu ikka mujal inimestega tutvun muidu nii lihtsalt.
Seega, kui komistasin grupi otsa, kes siin oma lapsi kodus õpetavad ja regulaarselt kohtuvad, olin väga rõõmus.
Selles koduõppe grupis on enamasti välismaalased, kes õpetavad oma ühte või mitut last kodus. Olen aru saanud, et palju on see seotud ka sellega, et rahvusvahelised koolid on suht kallid. Näiteks ühes koolis, mida tahtsin Sofiga vaatama minna, oli õppemaks õppeaastas ca 4500 eur. Sinna lisandub igasugu asju juurde, nt ühekordne registreerimistasu ca 500 eur, õppematerjalid paarsada eurot jne. Mõnes koolis õppemaks väiksem, aga siis vaatad, mis kõik juurde jälle tuleb. Ja no muidugi on neid, kellele lihtsalt meeldib lapsi ise kodus õpetada (sest meeste töö tõttu siin elavatel naistel peaaegu võimatu Omaanis ise tööle saada, lapse koduõpe võib seega eneseteostus olla).
Õpe töötab siis nii, et igaüks õpetab oma last kodus kuid neljapäeviti saavad nad kõik kokku ja lapsevanemad õpetavad teiste lastele seda, mida ise ei oska hästi, nt inglise keelt, kellel see pole emakeel, käsitööd (origami, fetajuustu tegemine vms) jne. Samuti nad tellivad väljast koolitusi, viimati oli robootika ja programmeerimine. Keegi alati õpetab midagi, teised hoiavad väiksemaid õdesid ja vendi ja teevad neile mingeid tegevusi.
Sügisel oli neil grupp täis. Meid Sofiaga võeti virtuaalseteks liikmeteks ja pakuti võimalust minna kaasa õppereisidele. Seega olen ma mitu kuud whatsapi "super homeschoolers" grupis ja loen, mida usinad empsid oma lastega ette võtavad. Osaliselt tänu neile olen ka aru saanud, et mulle ei sobiks selline töö - õppida Sofiga päriselt ja päris kooliprogrammi järgi kodus. See eeldab ikkagi fantatismi, kannatlikkust ja üldse teist tüüpi inimest kui mina olen
Esimest korda õnnestus õppereisile alles nüüd kaasa minna (2 tk oli vahepeal veel). Läksime kaasa ooperimajja, kus oli koolidele tasuta klassikalise muusika kontsert lastele. Meie erinevas vanuses lastest koosnev koduõppe grupp kvalifitseerus klassina ja nii saimegi minna. Kuna pooltel kodusõppijatel on vormipluusiks hall kraega nö polosärk, siis paluti teistel ka halli kanda. Sofi nats ikka tõmbas nina vingu, kui hallile t-särgile juurde sundisin sukapüksid, kingad, seeliku ja ka juuksed kinni panna. Sofia tahtis kanda  retuuse, tossusid ja nokamütsi, aga selgitasin, et kuule see ju pidulik koht. Siin siis Sofia...

Kohal selgus, et pooled koduõppe grupi lapsed olid täielikud kadjakad (vabandage mu väljendit). Ma ei tea, kas ma nüüd olen ametlikult vana inimene, kui õpetan lapsele, et ooperimajas peaks olema jalas sukad ja kingad mitte lontis retuusid ja crocsid/rannaplätud? Sofia muidugi juhtis sellele tähelepanu, et näe kõik teised on ju koduriietega, miks mina pidin seeliku panema?
Kontsert oli õudsalt vinge! 4 meest pani maksimumi  mängu, et teha klassikaline muusika lastele toredaks. Lapsed naersid.ja plaksutasid terve aja. Mul oli pidevalt kananahk peal, ei teagi, kas sellest, et niiii vinge oli või kuna konditsioneer huugas maksimumi peal. Täiskasvanuid muidu sisse ei lastud, va grupisaatjad, aga kuna Sofia nuttis ja klammerdus mu külge, siis sain ikka grupiga kaasa minna.
Täna pidime minema balletti vaatama (hallid särgid selga!). Mul lubati seekord saatja olla, aga etendus jäi ära sest õues oli "torm". Eile tuli teade, et täna jääb terves riigis kool ära kehva ilma tõttu, et "tagada laste ja koolipersonali turvalisus". See ilm muidugi ajab meid naerma. Eile oli tibake tuult koos äikesevihmaga, öösel vist ka (ei kuulnud küll midagi). Hommikul oli õrn kui pidev sadu mitu tundi kuid tuult ega jahedust polnud. Sofia ja Frida jooksid hommikul kohe öösärkides õue sest hoovis olid mõnusad veelombid...

Novot, näed, mis eriolukord kohe riigis, kui kord aastas paar lompi maha sajab ööpäevaga. Nüüd pärastlõunal taas taevas sinine, päike särab. Me muidugi Kariniga muudkui ilgume "tormi" üle. Et ei tea, mis sellise ilmaga peale hakata, õue ei saa minna ju :)

Ps! Ahjaa, pidime aprillis saama virtuaalsetest liikmetest pärisliikmeks, aga kuna neil on olnud distsipliiniprobleeme, siis nad hetkel ikka ei võta uusi inimesi juurde neljapäevastele kohtumistele.

Plött-plött

...niimoodi nimetasid Tuuli Roosma kaksikud saates "Meie aasta Iraanis" seda, kui iraanlased neid põsest sikutasid. Omaanlased on väga suured võõraste laste "plötitajad", kallistajad, musitajad. Väikseid blonde kaksikuid tahab pea iga päev mõni plötitada. Ahvid on nüüd ära õppinud superstaariliku lehvitamise, kui keegi nende poole vaatab, mis muidugi õudsalt meeldib kohalikele. Frida on hästi julge ja liikuv, seega kohalikel jääb ekslikult mulje, et ta on võõrastega leplik ja teda tihti üritatakse ilma hoiatamata sülle krabada. Fridale see muidugi ei meeldi ja hakkab röökides visklema. Siin üks kaader, mille Jüri jõudis teha enne, kui kohalik onu oli sunnitud vonkleva ja kisava Frida maha panema...

Frida ei luba ennast ka pildistada, mida samuti harrastatakse. Allu laseb ennast pildistada, sülle võtta, musitada, teeb kõikidele soovijatele naeratades patsu. Sofia on juba nii suur, et ta eriti ei fänna, kui teda võõrad nunnutavad, aga kuna pisikesed on kõrval, siis ta üldiselt ka pääseb tähelepanust.
Mis mind üllatab, on see, et väiksed ahvid ei karda neid naisi, kes on üleni mustas nii, et ainult silmad paistavad praost. Sofi näiteks ütles, et temale tundub inimene ülbe, kui nägu ei paista. Aga Allu laseb musitada ennast läbi musta kanga ja Frida lehvitab rõõmsalt, kui mõni "must ronk" lehvitab.
Mu austraalia tuttav siin (see onu, kelle lapsega Sofi ühes trennis käib ja kes arvab, et maa on lame), ütles, et tema ei luba kohalikel oma last katsuda. Ütleb, et ära puutu mu last, ta pole mänguasi. Kuigi minu kui eestlase jaoks on selline laste krabamine kohati ebamugavust tekitav, siis ma ei kujuta ka end ette kuidagi selliseid naeratavaid inimesi noomimas. Eks lapsed ise annavad märku, kui neile ei sobi järjekordne musi, kalli või põsesikutus.

Omaanist

Kuna ma suht vähe kirjutan Omaani kohta käivaid fakte, rohkem enda muljeid, siis panen siia lingi ühest värskest reisikirjast, mis just ilmus delfis: https://reisijuht.delfi.ee/news/news/omaan-iidne-araabia-muinasjutt-moodsate-kaante-vahel?id=85848507

Nats kasu ka neist juba...

Suhkrudüünid

Ootamatult saabus usupüha 2 päeva ehk siis pikk nädalavahetus. Kohalike sõnul see ülestõusmispüha sel aastal küll väga ootamatult ei saabunud sest nädal anti ette teada, et pikk vaba nädalavahetus tulemas. Tavaliselt pidavat paar päeva ette tulema info, et hoplaa homme on pühad ja tööle ei pea tulema. Seega oli meil nädalake aega planeerida puhkust.
Minu esimene ettepanek oli käia ära Masirah saarel, kuhu on u 5h autoga + tunnike praamiga. Pidi häääästi ilus saar olema telkimiseks ka. Mõte oli üks öö ööbida kuskil poolel teel, järgmine päev jõuda saarele ja telkida ning viimane öö hotellis tududa ja ühe päevaga tagasi tulla. Bronnisin majutuse saarele ja poolele teele, asusin praami bronnima - kõik praamid neljaks päevaks välja müüdud. Hullem kui jaanipäev ja Saaremaa! Kuna seda poole tee majutust tühistada ei saanud, pidin uut marsruuti plaanides ikka samasse suunda vaatama ja vot siis avastasingi suhkrudüünid (sugar dunes), mis on valge liivaga kõrb seal kandis, kust peaks saarele minema.  Mida rohkem uurisin, seda rõõmsamaks läksin - valge liiv,  sinine ookean, inimtühjad rannad. Uurisin kõikide oma Omaani tuttavate muljeid, kuid keegi polnud seal käinud - liiga kauge. Jüri läks väga rõõmsaks mu ettepaneku peale - ta poleks ise julgenud iial pakkuda välja mulle, et kuule lähme sõidame 3 lapsega telkima 450km kaugusele.
Nonii, ahvid autosse ja auto laeni kraami täis. Karin tahtis ka valget kõrbe näha, punane nähtud ju. Ja siit tuleb piltmõistatus - leia pildilt Karin, kes on ka autos....

Karin istus 900km kitsas praos Frida selja taga, selle valge asja kõrval, mis näeb välja nagu külmik, aga tegelt on matkalaud. Iga kord, kui tegime peatuse, tuli Frida tool välja võtta, iste eest lükata ja Karin komberdas kangetel jalgadel sealt praost välja.
Poolel teel olevas hotellis lubati basseini ja mänguväljakut. Kui google maps ütles, et oleme kohal, oli pilt umbes selline...

Küsite - a kus on hotell? Seda küsisime meiegi. Ainult hall kõrb. Astusin ühte kohaliku üksiku maja  hoovi sisse, et uurida, kas teavad midagi basseiniga hotellist, mis peaks kuskil siinsamas olema. Õues olev naine kattis kohe näo musta salliga ja ei öelnud midagi. Noormees tõi kohale inglise keelt rääkiva tüübi, kelle inglise keele oskus tähendas, et iga 3 araabiakeelse sõna järgi ütles ta ühe inglise keelse sõna. Juhatati kuskile edasi, sattusime hoopis bensukasse. Kui hotelli telefoninumbrile helistades öeldi, et number vigane, siis tuli kahtlus hinge - see liiga hea ööbimiskoht sellises karuperses (sorry!) ilmselt petuskeem. Helistasin booking.comi, mille kaudu bron oli tehtud. Uurisid, vabandasid, otsisid uue koha. Seni oli Jüri veel ühe kohaliku onuga suhelnud, kes joonistas kaardi, kus me hotell peaks olema ca 10km pärast. Kaart oli selline...

Kuna Jüri jaoks oli see kaart täiesti loetav, siis kimasime 20km ühes suunas ja siis taas 20km tagasi sama tee ilma seda hotelli leidmata ja läksime alistunult maantee äärsesse külalistemajja ööbima. Lapsed polnud eriti pettunud isegi sest asendusöömajas oli maja ees ka ronimiseks atraktsioon ning nagu ikka - fuajees pakuti datleid ja aeti araabiahaisu...

Õhtul läksime väikelinna Sinawit vaatama - sõime soodsat toitu ja sattusime ka kaamliturule. Siin üks pilt nunnudest, keda millegipärast kastist müüdi. Muidu olid kaamlid ilusti kõik rivis seal...

See linn oli muide selliseid Toyota kastikaid täis. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et iga teine auto vist oli selline. Kõigil muidugi polnud kastis kaamlid vaid ka kitsed, hein, vaibad, arbuusid või köögiviljad.
Järgmisel päeval kimasime siis suhkrukõrbe suunas. Mina olin roolis ja esimest ning ainukest korda Omaanis sõites Jüri ei kobisenud terve see 250km mitte midagi kuna ma sõitsin 130-140 km tunnis. Muidu alati tänitab: "Gaasi, Roosa! Anna gaasi!" (tagasiteel siiski tuli linnapiiril ühel ristmikul see kommentaar ikka ära ka). Täitsa ebareaalne tee oli - keset kõrbe läheb sirge ja ilma ühegi auguta asfaltkattega tee, kus ülivähe liiklust ja tee ääres ainult liiv ja tolm + mõni üksik majake. Alguses hall liiv, mida lähemal suhkrudüünidele, seda valgemaks liiv muutus.
Kui kohale jõudsime, oli kõigil emotsioon wowwww..... totaalne idüll oli esimene päev. Tegime grilli, ujusime nii soojas vees, et ma elus esimest korda mõtlesin, et 2 kraadi jahedam võiks olla vesi ja mis salata - ei istunud ka kuiva suuga ;) Oh kui mõnus oli külma valget veini juua selle kõige juurde...

Ja nüüd paar piltmõistatust- leia kaksikute kõrbes kõndimise erinevus.
Allu on siin....

Frida on siin....

Õige vastus - Allu kõnnib nii, et jäljed jäävad selja taha, Frida kõnnib nii, et jäljed tekivad ette.

Kes eelmise Karini otsimise ülesande feilis, saab uue võimaluse. Leia taas pildilt Karin...

Aga iga hea asi saab otsa. Öösel oli palav, külm, palav, külm... ja läbivalt hääääästi niiske ja liivane. Täiesti kohutav öö! Pärast hommikusööki tegin Jürile teatavaks, et teist ööd me ei telgi (tühja kõhuga mehele ei tohi kurbi uudiseid öelda). Mul oli seda uudist teatada väga lihtne sest 50km enne düüne nägime tee ääres hotelli, mida googliga ma reisi planeerides ei leidnud ning oligi supsti hea võimalus veeta veel üks päev ilusas rannas (keskpäev oli küll tappev kuumus, panime lapsed autosse magama ja konditsioneer huugas terve selle 1,5h) ning õhtuks linade vahele pugeda pärast dushi.

Tagasiteel väärib mainimist avastus, et Muscatis tuuakse Hindu söögikohas alati kahvel, 200km lõunapoole tuleb kahvleid küsida juurde sest paar tk kamba peale anti ja 500km pealinnast enam kohvikus polegi kahvleid. Nosi näpu vahelt oma omletti, votnii. Seal kohvikus oli üks selline seik veel, et üks onu andis Fridale 1 riaalise (2,3 eurot). Ok, sellega olen harjunud juba, et lastele kommi, krõpsu jne antakse koguaeg võõraste poolt, aga raha??? Frida oli muidugi väga rahul ja Sofi väga kade. Läksime kõrvale mänguasjapoodi, seal valis Frida välja kolmese komplekti lambaid ja sai veel pool rahast tagasi.

Kokkuvõttes saab öelda, et tasus ära 900km sõita. T'õesti hämmastav vaade olid need duunid. Lõi mul vist rohkem hinge kinni kui punane kõrb. Lapsed olid ka hästi nunnud. Ei teagi. kas asi selles, et hakkavad harjuma seiklemisega, Jüri matkamehe geenid löövad välja või siis ikka see labane oletus, et mõnus on paar tundi multikat passida autos ja snäkke krõbistada.... lastel multikatest pole isu täis. Küll aga ei taha nad üldse omletti ega friikaid sest need on põhiline asi, mida nad söövad, kui liikuda linnast välja. Sest sellist asja nagu naervad viinerid, lastepasta, borshisupp vms üldse menüüs ju pole.
Nüüd siis veel jäänud veel mäed üle vaadata :)

Sest see on Omaan!

Meil Sofiga rituaal, et pärast trenni ostame mahlabaarist mahla. Täna jälle läksime ostma ning üks kohalik vanem onu hakkas juttu rääkima järjekorras. Noh, see tavaline - kust pärit, kaua olnud, kuidas meeldib jne. Kiitsin siis, et väga meeldib, lastega väga mõnus siin. Nii tore oli lobiseda, et unustasin arve maksta! Müüja hüüdis tagasi. Läksin vabandades leti juurde, kuid see jutukaaslane onu ütles, et pandagu tema arvele. Üritasin keelduda väitega ,et mul ebamugav nii. Onu ütles hästi aupaklikult: "Please. This is Oman!" No, et te tehke Eestis nagu teete, a me siin teeme suvalistele välja. Mis ma ikka võitlen, tänasin siis. See päris tore, et lastele mänguväljakul snäkke antakse, aga kui nüüd välja ka tahavad tegema hakata...
Sofia poseerib tasuta mahlaga...

"This is Oman" rubriiki läheb see teema ka, et nad ei suuda vaadata, kui keegi jalgsi kõnnib. Ja oh õudust, kui kotid ka käes. Üks nodipood (kust lastele kostüümid ostsin) sellise kohapeal, et parkla punnis. Pargin paar maja eemale. Ja kõigil kolmel korral keegi hakkab pressima, et viib mind ära autoni.
Eriti jabur oli Jüri vaidlus meie majaomaniku autojuhiga. Nimelt elame samal tänaval, u 5 maja on vahet. Jüri jalutas majast mööda, kutt hakkas pressima, et viskab Jüri koju. Jüri punnib vastu, et pole vaja. Kutt ikka surub: "No, no, sir, this not a problem!" Kui Jüri ütles, et ta hobi on jalutamine, siis alles jäeti peavangutusega rahule.

Külaelu

Ei ole jõudnudki eelmisest nädalavahetusest muljetada. Jüri hakkas jälle nädalavahetuseks linnast ärasõidu ja telgijutuga painama, aga mu kodutöö korralik ja oleme palju käinud juba - siin linna ümber 2h kaugusel tõesti pole rohkem kuskil telkida, basseinid ehk wadi ja sinkhole vaatasime ära, kõrbes käidud 3x, lähimas suures linnas Suris ka käidud... kilpkonnaprojekti oleme ootele pannud kuna ei kujuta enda väikestega seda ette. Lõpuks sain reede hommikul ühe eestlase käest soovituse lastega sõita farmi, mis umbes tunni kaugusel. Saab loomi ja linde näha, ööbida ka. Oligi üks vaba ruum neil - lapsed autosse ja teele!
Esimene loom, keda me farmis nägime, oli skorpion. Meie toas. Brrrrr! Kohalik onu tappis vaibanurgaga ära sellise näoga nagu meil kuskil talus keegi tuppa tikkunud kõrvaharki lömastaks.
Järgmised elamused võtavad kõige paremini kokku pildid...

See poiss-onu seal pildil oli farmi töötaja (sama, kes skorpioni litsus) ja ta oli väga hea inimestetundja. Näiteks rapsiva tuvi andis ta sellele lapsele, kellel näost näha, et suudab tuvi raudses haardes hoida...

Aga üldiselt- talu nagu talu ikka. Kanad, pardid, lambad, kitsed, kassid, mesilased ja hobuse asemel lihtsalt kaamel. Tegin ka elu esimese kaamliselfi (hästi lahke loom oli)...

Järgmine päev näitas farmi peremees meile hüljatud kindlus-küla. Viimane pere kolis välja 70-ndatel. Mõni pilt sellest ka...

Aa, Jüri ja laste suureks rõõmuks kamandati neid autokasti ja proua paluti salongi istuda ning viidi niimoodi seda küla vaatama. Õnneks oli 1km sõita. Õudusega vaatasin, kuidas Sofia seisis püsti autokastis.
Ja siin on see lahke peremees Yonis ise oma ilusa perega... hehee...

Ma olen siin pildil suht kelmikas - jalad poolpaljad, dekoltee ka. Unustasin järgmise päeva kleidi koju! Täitsa juhuslikult ostsin toidupoest möödaminnes kodukleidi (nats üle põlve, õlad paljad!) ja oli valida, kas panna see napikas kleit + kampsun või olla määrdunud riietega, tundus parem olla tiba viisakalt litsakas kuid puhas (mis sest et higine sest kampsun peal).
Kusjuures, skeptiline turist minus siiski elab. Olin kindel, et onu keevitab "ekskursiooni" me arvele otsa. Ei. Üritasin siis summat ümardada ja jootraha jätta nats. Ei võtnud. Vatsiis araablased.
Järgmisel päeval sõitsime vaatama linna nimega Nitzwa. Aga sinna peame vist uuesti minena sest Frida röökis seal nii, et olen rõõmus, et meid restost välja ei visatud vaid ettekandja lõpuks pani Fridale enda telefoni ette multikaga, et ta lihtsalt vait jääks ja süüa laseks teistel külastajatel.
Viskasime toidu sisse, tegime tiiru linnapeal (räigelt palav oli) ja läksime koju. Siin vahetu hetk, kui Frida enam ei röökinud. Suht tüüne paistan, tegelt olid juuksed püsti ja närv krussis. Frida ilme selle eest on täpne...

Kokkuvõttes oli tore reis. Tuli lapsed maailma lõppu viia, et saaksid elus esimest korda tibu kätte võtta.
Uus tuur algab kolmapäevast. Püsige lainel, uued muljed tulemas.

Valmistume suveks...

.... ostame varustust tubasteks tegevusteks, kui õues on 40 kraadi sooja...

Kõik kokku 10 eurot!