Kohtumiseni Muscat, tere Tallinn

Inimene vist ikka kipub juure alla ajama, kui natuke kauem ühel kohal viibib ja siis imelik tunne mujale minna. See on hämmastav, kuidas ikka inimeseloom kohaneb. Sofia, kes alguses siin nuttis, et tahab Eestisse, hakkas eile nutma, et peab Omaanist ära minema. Ma võin kihla vedada, et augustis nutab jälle, kui Eestist tagasi sõidame ... isegi mul nats kriibib, ei saagi aru täpselt miks....

Aga ma ei nuta. Ma hoopis ootan...
... et saaksin empsi kallistada, kohvitada ja lobiseda silmast silma mitte läbi ekraani.
... et saaksin sõbrannadega kinno, teatrisse, kepikõnnile, veinitama jne.
... et saaksin õues olla nii, et higi ei voola mööda kukalt alla.
... et saaksin lastega minna niisama mängima külla sõpradele, kellel ka lapsed.
... et saaksin suvaliste riietega astuda kodust välja, kriteeriumiks enda mugavus mitte kaetud jalad ja õlad.
... et saaksin süüa suitsuvorsti, kanasülti, tumedat leiba.
... et saaksin ilma autota minna linnapeale.
... et üldse oleks mul kuhugi üksi minna peale poe.

Mõtlesin siin, et mida need pea 8 kuud andsid mulle?
1) armusin uude riiki. Omaan on tõesti väga tore koht oma sõbralike inimeste, hea toidu ja avastamisohkuse osas - ilus pealinn, eksootilised külad, äge loodus (kuigi tiba vähe roheline eestlase jaoks). Siia riiki tuleks sundkorras saata õppereisile moslemite mittesallijad.
2) olen parem autojuht. Karin, kes iga päev mu sõiduoskuste tunnistajaks, küll ütles selle väite kohta, et .... eee... sa jah ei pabista nii palju kui alguses. Ehk siis pole parem juht vaid enesekindlam :)
3) hindan vahemaid ja mugavusi teisiti, mis juhtub alati, kui astud harjumuspärasest kõrvale. Täitsa arusaamatu tundub praegu, et meie Tallinnast 1,5h kaugusel olev nõukaaegne suvila tundus kauge ja ebamugav lastega puhkamiseks. Sõida vaid paar korda mitu tundi kõrbesse, telgi 3 lapsega kuskil kuuma liiva sees vms ja suvila Karepal tundub nagu kodu kõrval olev lukshotell.
4) mul on ilmselt pikaks ajaks patareid täis tänu päikesele ja värskele mahlale. Viimasel õhtul enne lendu läksin Aileniga korra mahlabaari, kus iganädalase tervisekõnni lõpus mahla joome. Mitu korda oleme mõelnud, et peaks proovima ingveri shoti, aga läheb meelest. Täna, lahkumisõhtul, tellisime kahepeale. Juurde anti ananassitükid vardas. Nagu viinapitsi juurde hapukurk hammustamiseks.

Kuidas maitses? Ei peagi kirjeldama, õnneks tegi Ailen minust pilti peale klõmakat...

Ma pole küll ammu viina joonud kuid mu mälus nagu isegi viinashot on leebem kui ingveri oma. Niiet, väga meeldejääv topsitõst Muscatiga hüvastijätuks. Vast andis see poolik pits mulle ka jaksu 12 tunniseseks reisiks 3 lapsega....

Aga jah, kohtumiseni siis Eestis!

Ära iial ütle iial

Minu põhimõtted lapsele koolivalikul olid järgmised:
1) lapsel peab olema null stressi selle elumuutusega, hoopis ootusärevus.
2) ei mingeid koolikatseid, laps läheb kodule lähimasse kooli.
3) ei taha olla taksojuht, laps peab saama suht kiirelt iseseisvalt koolis käia.

Nonii, ja mis on seis, kui mu esimene laps läheb kooli?
1) käisime 5 koolis vestlusel, pooltes testiti ka Sofia maailmast arusaamise,  inglise keele ja mataoskust.
2) esimeses väikses koolis Sofiale meeldis (see meeldis ka mulle kuid mitte Jürile). Samuti oli Sofi jaoks OK viimasena vaadatud väike kool (selle me Jüriga välistasime sest oli räämas nats ja liiga palju araablasi, seega oht, et mitte araablased võivad jääda kõrvale). Kolmas väike kool meeldis mulle, Sofile eriti mitte, Jüri ei käinud seal - seal olid ka kõige põhjalikumad testid. Suuri koole vaatasime kaks - ühe Sofia välistas täielikult  (see oli muidu nö varustuse poolest kõige luksim), teine suur kool meeldis meile kõigile. Selles teises suures koolis õpib ka Sofi siinne ainuke sõber Marla (see, kelle isa harib mind erinevate vandenõuteooriate osas). Küsisin temalt ka, et mis seal koolis meeldib - palju tegevust (erinevad spordialad, ujula, tehakse teatrit jne) ja meeldib ka, et lisaks tuletõrjeõppusele toimub peituminemise õppus koolitulistamise juhuks (see on usa kool). Khm, vaat selliseid õppuste plusse nagu ise ei oskaks välja tuuagi, rohkem nagu vaatan õpse, ruume ja kas on õpilaste segu või domineerib üks rahvus, kes hakkaks  kokku hoidma.
3) Viiest koolist kolmes Sofia nuttis. Seda oli nii raske vaadata. Mina nutsin pärast kolmanda kooli vaatamist (mitte Sofia nähes, pärast kodus) sest raske vaadata last nii suure pinge all.
4) Hetkel on meile ära öelnud esimene kool, see mis Sofiale meeldis kõige rohkem ja mis autoga 5min kodust. Õigemini me oleme seal ootejärjekorras, aga meile mõlemale Jüriga jäi mulje, et tegelt pole lootust. Ühte me ei taha ise ja seega kolme osas nüüd lähiajal selgub, kas võtavad vastu. Nats segane lugu, et seaduse järgi peaks ta minema kolmandasse klassi, aga oskused ei võimalda. Esimeses aga liiga tited. Seega teise klassi läheb siin ja nüüd iga kool siis nuputab, et mis paberit veel vaja, et meid vastu võtta või mõni veel "analüüsib me infot", et kas sellise umbkeelse lapse vastuvõtmine konkreetsesse alustavasse teise klassi sobib (oleneb, palju selliseid juba kirjas on ja kas suudavad kõikidele õpilastele tuge pakkuda).
5) mitte ühtegi kooli ei saa Sofi üksi minna sest üksi ei lasta lapsi koolist välja. Viiest koolist nelja tuleb Sofiat iga päev autoga olenevalt liiklusest  ja kes roolis 15-30 min sõidutada sinna ja tagasi.

Ühesõnaga - ma ei arvanud, et see nii  keeruline on. Mõtlesin, et valid kooli välja, viskad rahapaki lauale ja korras. Hea oli see, et kõikide koolide sõnul on inglise keele mitteoskamine üks väiksemaid muresid. Et on veel raskemini abistatavaid õpiraskusi.

Nüüd algas Sofial natiks vaheaeg, ei õpi kodus midagi. Aga suvel tuleb inglise keelt õppima hakata.

Siin pilt Sofiast seal esimeses koolis testi ootel. Kehakeel küll ei reeda kuidagi, et see kool talle ainukesena meeldis...

Veel üks iftar

Kuna teisipäevaga lõppeb Ramadaan, korraldas Nortal enda tiimile ühise iftari. Sööming oli hästi ilusas diplomaatide klubis, kuhu mitte diplomaadid saavadki ligi ainult Ramadaani ajal õhtusöökideks. Selline tõeliselt luks-araabia. Mul üks selline pilt, kuhu olen poolikuna peale jäänud kuid ega tahakski ruumi näidata mitte ennast...

Mul vedas, sain istuma Jüri Omaani kolleegi kõrvale - Turki, kes on põhimõtteliselt nende sekretär. Pidulikuma nimega büroojuht. Vot selline poiss...

Sain seega uurida kohaliku käest Ramadaani kohta. Põhiline trikk vastupidamiseks toidu ja joogita on see, et öö ja päev on laias laastus vahetuses. Näiteks Turki kirjeldas oma paastuaega nii: päikseloojangul alustab ta kergema toiduga, mis kiirelt veresuhkrut tõstab:  paar datlit, laban (keefir), puuvili (täna olid laual ka krõbedad pirukad samosad, kevadrullid ja meie mõistes pontšikud siirupis,  ei pannud tähele, kas neid ka sõi, mul oli endal suht käed ja suu täis seal), puuviljad (annavad ka vedelikku), siis teeb ta väikse pausi ja sööb sooja suppi, pärast mida tuleb muu toit (nii külmad ja soojad). Ta sõi häääästi rahulikult - mul oli eelroog ja soolased söögid juba söödud, kui Turki alles puuvilja sõi, aga no ma söön nagunii alati kiiresti. Just siis, kui mõtlesin varsti magusalauda minna vaatama, soovitas Turki mul proovida tüüpilist iftari suppi - harirat. Selline ubade ja tomatitega lihaga supp, kuhu pannakse sidrunit sisse. Bffff, no ikka olin viisakas ja läksin virutasin oma juba punnis kõhule portsu harirat veel peale - täitsa maitsev oli.
Lõpuks sain magusataldriku ka ära tuua - karamellipuding, mitu erinevat kooki (õnneks lõigatakse siin cm x cm suuruses tükid, saab proovida erinevaid ampse. Taas oli väga maitsev. Sain lõpuks ka küsida ära mind terve kuu vaevanud küsimuse - miks Ramadaani ajal poes nii palju tarretist müüakse?  Turki sõnul on see lihtsalt komme - Ramadaani ajal süüakse mingeid kindlaid asju lihtsalt niisama, tarretis kuulub sinna komplekti. Ilmselt nagu meie tahame Vabariigi sünnipäeval kiluleiba süüa ja jõulude ajal verivorsti. Samuti ilmusid mai alguses poodi suured kastid Vimto pudelitega, mis on nö alkoholivaba vein. Jälle selline komme, et just Ramadaani ajal juuakse. Proovisin ära - häh, magus morss lihtsalt. Ei meenuta üldse veini nagu mõni alkovaba vein siiski meenutab.
Vot niimodi aeglaselt sööb Turki paastu ajal kuskil kella 4-ni hommikul, ise ei maga kuid  naine magab ja teda ta äratab vahepeal söömiseks. Kusjuures naine on diabeedik - süstib ennast kuid ei söö ega joo. Kõlab ohtlikult, aga saan aru, et peab hästi vastu siiski. Kui päike tõuseb, läheb Turki paariks tunniks magama, pärast seda tööle. Tööpäev on Ramadaani ajal lühendatud ja seega saabki juba varsti minna koju tukkuma ning uuesti end toitu ja vedelikku täis laadida. Ramadaani  ajalist öö ja päeva vahetuses olemist kogesin ka ise sest me läksime Kariniga ükspäev rumala peaga õhtul 23 "korraks" poodi ja seal oli selline mass nagu Eestis reedel õhtul kl 18 enne jaanipäeva. Rüselesime poole üheni toidupoes koos ülejäänud unetutega, ainukese vahena, et meil polnud öösel poes lapsi kaasas nagu omaanidel ja hindudel.

Kuna sain Turki käest oma pikalt südant vaevanud tarretiseküsimusele vastuse, jutt klappis ja oli sujuvalt läinud laste ja pereteemade peale, võtsin ette ka mind huvitanud mitmenaisepidamise teemad kuna tean, et Turki isal on mitu naist. Jah, see vastab tõesti tõele, et meie generatsioonis enam pole mitu naist meestel sest elu on nii palju muutunud. Vanemal generatsioonil ja maapiirkonnas on veel mitmenaisepidamine siiski olemas. See on rikkamate meeste privileeg siiski rohkem sest igal naisel peab olema eraldi maja ja kõik võrdsed võimalused - majapidamine, laste koolid, reisid jne. Kodukord on üldiselt nii, et mees on kordamööda võrdselt iga naise juures - noh, et täna siin ja homme seal. Väga harva elab mees mitme naisega ühes majas. Aga see ei vasta tõele, et esimene naine peab andma nõusoleku järgmiste naiste kosimiseks (ma kuskilt nii mäletasin) ja see ei vasta ka tõele, et naine üldse ei saa lahutada. Turki ema oli isa teine naine, kellega tal oli veel peale Turki veel tütar. Esimese naisega oli ka 2 last, kolmandaga 10 last. Esimesed kaks naist lahutasid end Turki isast mingi hetk ning lahutuse korral jäävad väiksed lapsed üldiselt emaga kuid alates 13a vanuselt pojad kindlasti isaga, tütred emaga. Turki ütles, et emaga elades oli ta lohe, emps poputas, aga kui isa juurde kolis, pidi õppima hakkama ja veel lõpuks ülikooli ka minema. Uurisin veel kodu kohta, kuhu selline kamp mahub, kui isa võttis oma 10 lapsele lisaks veel mõned eelmiste abielude lapsed enda juurde - 7 magamistuba ja 2 elutuba. Turkil endal on 4 last, tahab paar tükki juurde.

Minul oli tore õhtu. Nagu üldiselt kõik korrad, kui oma minilasteaiast välja saan ja huule punaseks värvin. Lõppu veel üks pilt diplomaatide klubi aiast koos Jüri kolleegi Aileniga, keda vist nüüd juba võin sõbraks kutsuda. Käisime koos ka neid peokleite shoppamas. Mina läksin lõpuks kindla peale välja värvi osas - must, strateegilisi osasid suht kattev ja mitte liibuv (pean küll tunnistama, et tahtsin alguses punases kleidis minna kuid Jüri arvates oli see liiga "vaadake mind kleit" sest naised on siin ju 95% ainult mustas ja see oli ikkagi iftar). Ailen läks kindla peale välja olles ülenud kaetud - kleidi peal veel abaya-laadne mantlike. Tea, kas jõuan ka sinnamaale, et hakkan keebikest kandma riiete peal?