Jebel Akdar

Nii kui linnapiirid lahti tehti, me kohe linnast minema. Ja see paarikuine kodus vahtimine on mind muutnud - lausa rõõmuga pakkisin asju ja lapsi kokku, et sõita vaatama mäge nimega Jebel Akdar (tõlkes roheline mägi). Miks just mägi? Sest lootsime sealt jahedamat õhku leida kui linnas.

Jebel Akdar on kõrguselt teine mägi (2980 m) Omaanis pärast Jebel Shamsi (3009 m). Selle mäe nõlvadelt korjatakse enamus roosiõisi Omaanis, millest tehakse roosiõli. Paraku me neid roosiistandusi vaatamas ei käinud, seega pildike kuurorti aias tehtud roosidest...

Nii mõnus oli vaadata, kuidas auto termomeeter iga veits aja tagant langes. Mäkke sõites näitas +46, varsti +38, +36 jne kuni oligi +30 kraadi. Ja teate, kui olen mitu nädalat mega kuumuses olnud, siis selline +30 tundub väga mõnsa ilmake :)

Oleme paljudes mägedes sõitnud ja Akdari jalamil oli kontrollpunkt, kus kontrolliti autot (peab olema nelivedu) ja registreeriti, mitu inimest autos. Jüri arvas, et tahavad olla kindlad, et kõik ka alla tagasi tulevad. No ja mul olidki kohe käed higised. Olen siin aru saanud, et aastasadade jagu metsarahvaste geene minus panevad mind mägedes ebamugavalt tundma end. Hmm, samas jalgsi on mul OK olla mägedes. Aga no autoga neid sinka-vonka teid läbides mul on tõesti käed higised alati. Mingi hetk nentisime, et heh, täiega normaalne tee ju siin! Täis-asfalt, betoonist ääred ees ja isegi valgustatud on tee algusest lõpuni välja. Aga siis hakkas Jüri mingit juttu ajama, kuidas "auto nagu ei vea hästi, nii imelik" ja mul olid ikka lõpuni käed higised. Aga jah, rahunenult kohale jõudes saab öelda, et tegelikult täitsa tavaline tee oli, oleme hullemates sõitnud.

See hotell, kus me ööbisime, oli lukside luks! Aitäh koroonale, tänu kellele õnnestus ka suurperel luksust nautida sest kuna bassein ja muud teenused ei töötanud, oli hind 5x odavam. Ma ei hakka enda tehtud pilte siia panema sest see ei anna edasi seda, kui IMELISE koha peal see hotell on ja kui ilusti ümbrusesse sulandub. Kes tahab näha, siin 30 sekundiline youtube klipp:

Kuna lõunasöögi saime tellida tuppa ja rohkem midagi hotellis peale magamise ei saanud teha, siis läksime paar km eemale ja tegime ühe mõnsa grilli mäeveerul. Paraku siia pean enda pilte lisama, mis ei anna edasi seda imelist vaadet õhtupäikeses mägedele, kus päikseloojang vahetus vaatega täiskuule. Üks Jüri töökaaslane koos naisega oli ka meiega, kui tekib küsimus, et mis inimesed need veel seal pildil on...

Hästi nunnu oli, kuidas Allu mingi hetk ütles hästi rõõmsa häälega: "Siin on niiiiiiiiiiiii ilus!"

Järgmisel päeval tellisime jälle tuppa toidu ja nautisime seda rõdul. Vaade oli küll 5 tärni, aga toit oli nirum....

Seejärel tegime väikse jalutuskäigu, aga keskpäev on paraku ka mägedes palav.

Ca 1 km pärast läksime näost punaste ja higiste lastega ikka tagasi jahedasse tuppa, kus lapsed läksid jahedasse vanni ja nautisid araabiakeelseid multikaid telekast (emme, pane kõvemaks, me ei kuule üldse!).

Tundub, et pean hakkama läbi helistama järgmisi mägede hotelle ja uurima, kas saame tulla jahedusse peitu ööpäevaks.

Sister, sister

Sain aiamööbli kiirmüügist sellise paueri sisse, et otsustasin veel mõne suurema asja müüki paisata. No teadagi, mis täna tehtud, see ju homme hooleta. Kes lõpuni ei viitsi lugeda, siis võin kohe ette ära öelda selle kogemuse õppetunnid:

1. kui keegi tundub kahtlane, usalda sisetunnet, tuleb rohkem nagu tüli ikka sellest suhtlusest.
2. kui keegi küsib, kas sul on veel midagi müügis, näiteks tekke vms, siis pole mõtet sellistega sahmerdama hakata sest ajakulu võib olla suurem kui mingit suurt ja kallist asja müües. 

Panin müüki külalistetoa mööbli ja seekord ma ei keskendu sellele, mitme inimesega suhtlesin (umbes sama paljudega nagu aiamööblit müües) vaid pühendan selle postituse ostjale, keda me Kariniga hakkasime kutsuma "sister". Nimelt, mees ütles IGAS lauses või IGA lause tagant mu kohta "õde". 

Meie saaga algas siis nii, et ma suht kiirelt sain aru, et veitsa veider mees on "sister" ja ütlesin, et ok mul üks huviline, annan teada, kui ta ei osta. Sister ikka jätkas kirjutamist, et saada oma number, anna aadress, halloooo, hei, sister, sister, mul on vaja seda, sister ma juba tulen jne. Ma ignosin sest olin ju öelnud, et võtan ühendust ise, kui esimene huviline ei osta. Lõpuks HELISTAS mulle läbi facebooki südaööl. Kirjutasin siis, et kuule, mul pere kõik magab, räägime homme. Mees ikka jauras edasi, pidin uuesti ütlema, et räägime hommikul..

Nii, hommikul läksin toidupoodi, sisterile kohe kirjutamata. Sister tõlgendas mu vaikimist kui kutset ja mingi hetk asus taas helistama (5x) ja kirjutama ning saatis pildi, kuidas ta juba sõidab. Ütlesin, et kle ma pole kodus isegi ja me pole ju kokku leppinud midagi. Ütlesin uuesti, et mul on ostja ja kui ta EI OSTA, siis ma annan teada (selleks hetkeks oligi huviline olemas). Aga sister jätkas pommimist kuni pidin uuesti konkreetne olema ja see pahandas teda....

Õhtuks selgus, et minu teine ja see normaalsena tundunud ostja ikka ei saanud palka ja seega tuleb  homme. Oeh... Kuna järgmine päev oli muidugi vaikus, otsustasin sisterile võimaluse anda. Ütlesin, et davai kui kella 12ks ära viid selle mööbli, saad sellise hinnaga. Saatsin ka ausa video mööbli seisukorrast - kõik sobis. Ma muidugi teadsin, et nii ei juhtu. Ei juhtunudki. Pool 1 ütles sister, et ta tuleb ikkagi kell kuus. Noh, okei... Tuligi kuskil araabia mõistes kell 6 ehk siis ca seitse ja muidugi ilma kaubikuta. Tutvustas uhkelt kaasas olnud meest - my boss! Ja soovisid mööblit näha selle äraviimise asemel. Appi kui närvi ajas! Ok, lasin maskides mehed tuppa, vaatasid ja hakkas uus hinna kauplemine sest esines kulumisi. Ma ei andnud järgi. Lõpuks hind jäi nagu oli. Siis tahtsid 35 asemel anda 20 ja ülejäänud homme, kui järgi tulevad. Hahaaa, ega ma eilane pole! Nagu ma näeksin seda ülejäänud raha pärast! Ma jälle ei andnud järgi, ütlesin, et tehke kohe ülekanne (siin liigub raha mega kiirelt ülekandega). Onud soovisid hoopis pangaautomaadist raha tuua. OK, juhatasin lähima automaadini ja olin kindel, et nad ei tule tagasi. Aga vaat kus üllatus - tulid tagasi ja maksidki ära raha. Järgmisel päeval ma lasin ennast täiesti vabaks mingitest kellaaegadest - las õeke tuleb millal tuleb, vahet pole ju sest mul raha käes. Tuligi millalgi kaubikuga ja lootsin, et me rohkem ei kohtu, aga siis ta tahtis kappi ära osta. Appikene! Lõpuks tuli Jüri appi kauplema sest mees nii räigelt pressis hinda alla kuna eelmine toode oli "very damaged". Ütlesin Jürile, et pliis küsi kohe raha ära, ma ei viitsi selle sisteriga jahmerdada. Jüri tuli väga võidukalt tuppa tagasi, et said hinnas ikka kokkuleppele ja sister tuleb homme kell 4 kappi ära viima. Praegu on kell 7 ja õekesest pole muidugi kippu ega kõppu... :)

2 päeva chattisin ka ühe naisega, kes lõpuks ostis ühe vaiba ja 2 tekki (ühegi nende  kuulutust polnud isegi üleval). Ülejäänud nädala võtan vabaks. Isegi minusuguse ekstraverdi jaoks on see kauplemine mega väsitav.

Panin ukse kõrvale ühe abaya, mida saab kodukleidile peale visata kiirelt, kui onud siin voorivad (iga nädal ka nüüd konditsioneerionud käinud). Siuke korrektne daam võtab neid vastu. Lähemal vaatlusel küll paistavad korraliku kleidi alt välja litsaka kodukleidi õlapaelad...

Kui mul esimene kord see ürp seljas oli, siis Frida küsis asjalikult:"Emme, miks sul Omaani onu kleit on?" :)

Nii kuum on tunne...

...laulis Pearu Paulus ja need sõnad on saanud uue tähenduse mu jaoks. Eile Frida pahandas, et me Kariniga keeldusime õue minemast päeval,aga no vaadake tunnetuslikku temperatuuri!

Külma vee kraanist tuleb kuuma vett. Mõnest kraanist tuleb ka leiget. Eile läksin lastega dushi alla ja lasin kiirelt kuuma veega nad üle nii et lapsed kiljusid, kananahk oli peal. Sofia tahtis pead pesta, aga kuna me ei viitsinud vannituba vahetada ja selles dushis ei läinudki vesi leigeks, tuli peapesu lükata edasi.

Positiivne on see, et pesu kuivab sõrmenipsuga peaaegu. Pesu kuivama panemine on muidugi paras katsumus sest nina otsast tilgub higi alla, kui kummardada võtma pesu ja pesurest on tulikuum.

Õhtul läksime natsaks õue. Aga isegi kell 8 ja täitsa kottpimedas oli 40 kraadi. Jõhker!

Ei tea, kas näeme/tunneme 50 kraadi ka ära?

Hakkame sättima

Alustasime majas ringi vaatamist pilguga, et mida saaks juba ära müüa. Kuna õues on juba nii kuum, et isegi õhtul pole hullult nauditav istuda, otsustasime testida kasutatud asjade turgu õuemööbli müügiga. Panin üles 3 erinevat komplekti (jep, nii palju oleme kokku ostnud, isegi 4 komplekti on erinevates aianurkades ja rõdudel) ja poole päevaga kirjutas mulle 24 inimest! Mitu inimest kirjutasid sooviga, et saadaksin pilte muudest asjadest, mida müün. Üks, kes õuemööblist ilma jäi, tahtis KOHE tulla valima teisi asju...
Kolmest kaks komplekti sain müüdud hinnaga, mida lootsime saada. Tundub, et linn pole päris tühi ikka ja rahvas ostab ikka kraami. Süda kergem kohe...
Ärgates nägin, et 5 inimest oli veel kirjutanud. Et siis 3 asja müümiseks suhtlesin 30 huvilisega. Kes külas käis,
kujutage nüüd ette, et KOGU maja tuleb tühjaks müüa. Mul pea isegi ei võta sellist matemaatikat, mitme inimesega siis suhelda vaja :)

Tüütu värk

Mulle käib täiega pinda, et mu araabiaelu blogist on saanud koroonapäevik. Tahaks kirjutada, kuidas käime viimaseid kordi lemmikuid kohti läbi, avastame ikka midagi uut, plaanime kohtumisi siinsete tuttavatega, keda peagi pikalt või enam üldse kunagi enam näe, aga selle asemel hoopis on kohapealsed muljed seotud pandeemiapiirangutega. Nüüdsest on avalikus kohas maskikandmine kohustuslik. Enam ma ei saagi tänaval maskis jalgrattureid kutsuda vaprateks vaid seaduskuulekaks. Tuvastatud nakatunute arv muudkui tõuseb, täna lisandus ööpäevaga endise ca 200 asemel üle 400 nakatunu. Kui tekib küsimus, et kuidas see võimalik on, kui pea kõik suletud, siis on võimalik küll. Siin on väga palju välismaalasi ja neist omakorda praktiliselt kogu teenindav personal on hindud ja filipiinod. Ja kuna lahti on just need kohad, kus inimesi teenindatakse + töötavad madalapalgalised mittekohalikud, kes elavad mitmekesi koos/ühes toas või sõidutatakse tööle bussiga kõiki koos, siis sealtkaudu see levibki ilmselt.
Läksime täna ujuma ja politsei ajas sireenidega inimesi veest välja ja rannast ära. Siin ka pilt me pettunud kambast (jälgige kehakeelt), kes politseitööd jälgisid ja siis samas suunas tagasi oma kompsudega läksid....

Jüri küll lohutas, et politsei ajas veest välja sest päike loojub mitte kuna enam ei tohi ujuda ka, aga eks seda näha ole. Peame uuesti proovima.

Mis saab?

Millal tagasi tulete? Kas teid lennukile lastakse ikka? Kuhu elama lähete? Oskan vastata ainult viimasele küsimusele - lähme elama enda Raua tänava korterisse. Aga millal tuleme ja kustkaudu - pole aimugi. Koroonaseis Omaanis ei räägi meie mugavalt Eestisse tuleku kasuks sest iga ööpäev tuvastatakse siin ca 200 uut nakatunut. Maski kandmine on kohustuslik, poe uksest lihtsalt ilma maskita enam sisse ei saa...

Eile ühes toidupoes sunniti ka kindad kätte panema. Täitsa jube, milline tohutu kogus neid ühekordseid kindaid seega tarbitakse nüüd. Loodan, et need kõik ei lähe delfiinidele ja kilpkonnadele kõhtu vaid kuhugi.... ma ei teagi kuhu sest ma olen aru saanud, et mingit asjalikku prügi-ja taaskasutuse süsteemi pole siin. Niiet poe uksel on onu, kes kraadib kõiki külastajaid ja käsib maski kanda ja siis teine onu, kes desinfitseerib poekärusid. Käisin ükspäev tehnikapoes, mis asub kaubanduskeskuses (jee, lisaks toidupoodidele tehti mõned poed veel lahti) ja vaatasin parasjagu seal asju, kui selja tagant hüppas ligi veel üks maskis kraadija (täiega ehmatasin). No jeerum, kas ta tõesti arvas, et lipsasin esimesest, välisuksel olnud kraadikontrollist läbi kuidagi?

Mõned väheminformeeritud kuid vaprad inimesed kannavad maski ka üksi autos sõites või tänaval (need hindud, kes tee ääres kõnnivad või jalgratast kasutavad liikumisvahendina). Tõesti mega vaprad sest kujutage ette maski kandmist 40 kraadisega soojaga. Kohutavalt palav!

Kuna meie tagasisõidupilet oli läbi Türgi ja see riik parasjagu nimekirjas, kust Eestisse ei saa reisida, siis hakkasin vaikselt uurima, kas tasuks piletid ära vahetada. Ühesõnaga, ma pole kaotanud lootust planeeritud ajal tagasi Eestisse jõuda.

Emotsioonid on hetkel sellised....noh, oleneb päevast ja hetkest. Frida ja Allu aeg-ajalt küsivad, kas viirus suri ära, aga muidu askeldavad rõõmsalt päevad läbi. Sofi igatseb Eesti sõpru ja igavleb (loe: kräunutab meid). Jüri on töösse sukeldunud (nagu ikka). Meie Kariniga proovime siin päev korraga võtta... heheee :)

Suplus supis

Kuna linn lukus ja kõik meelelahutus ka suletud, siis me ainus koduväline meelelahutus on suplus. Ja tõesti võib öelda, et suplus supis sest vesi on nii, nii soe. Käime alati enne päikeseloojangut (ca 18 ajal) sest siis ei lajata päike niimoodi pähe, et roidumus tuleb peale vaid on super mõnus soe tuuleke ja õdus valgus. Siin pildil need ujumisrõngaga tüübid on Jüri ja Sofia...

Kuna lapsed lõdisesid veest välja tulles, siis vaatasin huvipärast kraade - vesi +30 ja õhk +33. Nojah .. Õnneks saab saab ikka sooja sisse lõpuks, kui neli rätikut ja parim sõber sooja teevad...

Kaup kulleriga

Olen märganud inimeste kurtmisi Facebookis Omniva suunal, et pakid viivivad, toimub mingi segadus jne. Aga noh siit kaugelt vaadates tundub mega luks ikka see süsteem, et ÜLDISELT saad klõpsida e-poes ostukorvi täis, valida kullerteenuse või pakiautomaadi teenuse ning ÜLDISELT need asjad ka töötavad.

Meil siin mõni tellib toitu e-poest. Ma olen 2x vaadanud ja kuna lähimaks 5 päevaks pole vaba kulleriaega olnud, siis ma olen loobunud. Teine põhjus, miks ma toitu ei taha tellida kulleriga on see, et siis ma ei näe, mida tuuakse ja mida mitte ja ei saa jooksvalt asendada asju. Näiteks väga sageli poes poes hapukoort, kodujuustu, normaalset sinki. Väga pikalt polnud normaalset kohvi saada jne. Teiseks, kuna toidupoes käimine on praktiliselt ainuke vaheldus koduspassimisele, siis ma ei raatsi loobuda nendest "reisidest". 

Aga noh, häda ajab ka härja ju kaevu. Hädasti oli vaja paari uut kodukleiti sest mitu tk oli vaja ära visata sest kuna praegusel hooajal higi mitte ei tilgu vaid pritsib (vabandust, kui tundus liiga rõve kirjeldus). Protseduur oli selline:

• Võtsin lahti e-poe. Panin korvi 4 kleiti. Valisin sularahamakse kullerile sest ei usaldanud, et midagi kohale ka jõuab.
• 3 päeva pärast helistati ja öeldi, et pakk tuleb vahemikus kell 9-15, aga ei tea mis päeval sest nii palju tellimusi on.
• Läks veel 2 päeva ja saabus sõnum whatsappi, et mulle tulnud pakk, palun valigu ma kas lähen järgi või toovad ära. vastasin. andke palun teada, mis te maja number on. vastasin. palun öelge ka korterinumber. vastasin. nüüd valige, mis kell te tahate kullerit. vastasin.
• pooleteist tunni pärast saabus uus sõnum whatsappi - teile on saabunud pakk, kas soovite järgi tulla või toome ära? ja kogu see eelmine punkt uuesti. vastasin samamoodi.
• päev hiljem tuli kuller. valisin kellajaks 9-14, kuller tuli kella 20 paiku...  võtsin täpse raha kaasa uksele, aga tal oli ainult üks kleit ("teised tulevad homme"), otsisin uue täpse raha sest vahetusraha tal polnud.
• Läks veel 1 päev, tuli taas whatsappi sõnum ülaltoodud tekstiga - teile on saabunud pakk, kas soovite kulleriga või ise järgi tulla... jne. 
• Tuli kuller, kaasas 2 kleiti. Viimase puuduva kleidi kohta ei osanud midagi kosta, et kas tuleb või millal tuleb (huh, hea, et ära ei maksnud).
• Möödunud on 11 päeva, käes on neljast kaubast kolm. Vatnii.

Teine kogemus veel siin. Kuigi lapsed täitsa okeilt ka omavahel toimetavad ja meiega meisterdavad, siis ikka vahel vinguvad, kui tegemist ei leia ja igavaks kisub. Nägin Facecookist, et me kodulähedal olev "kräpipood" pakub kojutoomisteenust - olen kirjutanud sellest poest, kõik asjad kuni 1 OMR.  Kes külas, käis, teate see pood, kuhu viisin suveniire ostma. 

Seekord oli ostuprotsess selline:

• kirjutan whatsappi - tere, kas toote koju nodi? vastavad kohe- jah, toome. mida vaja?
• küsin mänguasjavalikut - hetke pärast saadetakse poe riiulitest pilte. valisin välja paar asja, tõmbasin ringid ümber, saadan pildid tagasi.
• küsin, kas õuekriite on? lima? nõks läheb aega, saabuvad pildid.
• küsin guaśśe, paberit, märkmikke, värviraamatuid. vastatatakse "lemme check". paberkraam otsas, värve on.  
• ütlen, et kas võin kohe järgi tulla, elan siinsamas (mingi 1km kaugusel see pood). vastatakse tunni pärast, et ei täna ei saa. oehh...
• hommikul kohe kirjutan - tere, kas võin asjadele järgi tulla? 5h pärast saabub vastus, et võib küll.
• panen siivsalt riidesse, sõidan kohale, uksed lukus. mingi suvaline autos istuv onu uurib, et mis ma otsin ja ega mul maske ja kindaid pole vaja? tulin kaupa võtma, ei ole vaja maski, aitäh!.
• kirjutan poele - olen kohal, istun mustas autos. ja tulebki noormees kotiga, viskab ilusti tahaistmele kraami ja sõnab - tule tagasi, kui midagi ei sobi.
• saabun õnnelikult koju, vahetan pikad riided suvekleidi vastu ja selgub, et üks veepüss ei tööta. ooookei.... eks pean nüüd tagasi sõitma seda vahetama. aga oodake, las ma joon kohvi ära sest ma pean jälle riideid vahetama sest oma koduse "litsaka" õlad ja põlved väljas kleidiga ei saa ju minna. ahh, ei viitsi vahetada, tõmban kampsuni peale ja peidan õlad (õues näitas enne auto termomeeter 39 kraadi) ja lähen paljasääri (ei tule autost välja).

Kogu selline karantiini-meelelahutuspakett Hiinast maksis 17 eurot:

• 3 suurt veepüssi
• 2 karpi kriite
• pakk lima (12 erinevat värvi)
• üks komplekt superkangelasi, 5 tk.
• nukk koos käruga
• guaśsvärvid.

Ok, lähen toon siis uue püssi ja loodan, et muu kraam ikka töötab sest ma kõiki asju ju lahti ei tee kohe, seda nodi nüüd siin jagame jaokaupa.

A muidu - Omniva värk tundub nats parem nüüd?

Kaugõpe

Sofia on koguaeg olnud kirjas kahes koolis - Tallinna 21.koolis ja siin Omaanis siis TLC International Schoolis. Meil on olemas kõik Eesti kooli õpikud ja töövihikud (aitäh orgunni-Lembele!) ning oleme omas tempos õppinud eesti keelt ning osalenud 21.kooli õppimises lisaks veel tasemetööde tegemisega.

Kui koolid suleti, jätkasime vapralt Sofiaga mõlemas koolis. Ma ei virisenud väga palju sest sain aru, et kuna ma ei pea töötama ja meil on Karin, kes tegeleb väikestega + aitab koristada ja süüa teha, siis mul ikka luks-elu võrreldes paljude vanematega, kellele pole abi kuid peavad ka töötama kodus. Õppisime paar nädalat niimoodi mitu tundi iga päev välja prinditud materjalide ja Youtube videode järgi, et ma igat ülesannet selgitasin Sofiale ja mõned ülesanded lihtsalt ütlesin Sofiale ette sest ta keeletase ei võimalda veel iseseisvalt peale matemaatika midagi teha. Ühel päeval oli selline grammatikaülesanne inglise keeles, et ma hoolimata näidisvideost ja guugeldamisest ei saanud pihta sellele (2 klassi inglise keel!). Siis tegime õpetajaga videokõne, ta seletas mulle, ma üritasin Sofiale selgitada, aga ei osanud seda eesti keeles teha ning lõpuks lihtsalt tegin ta eest ära ülesande. See oli viimane piir. Kuna kooliga suheldes selgus, et nad ei plaani niipea või ei plaanigi teha videotunde, siis hakkas tunduma mõttetu õpetada kalli raha eest saadud materjalide eest ise mitu tundi päevas oma last inglise keeles (ja veel sellisel mõttetul tasemel), kui ta ilmselt enam sel veerandil kooli ei saa siin ja uuel õppeaastal jätkab õpinguid eesti keeles. Seega võtsime Sofia Omaani koolist ära. Pidasime muidugi enne ka Sofiaga nõu. Tema eelistus koduõppeks oli eesti keeles õppida kuid kui valida, kas õppida kodus eesti keeles või TLC-s inglise keeles, siis pigem tahaks siin kooli minna. Ma ei võtnud seda üldse isiklikult, et oi Sofia ei taha emmega õppida (olgem ausad, ma olen kohutav õps) vaid olin rõõmus, et talle hoolimata keelebarjäärist meeldis siin koolis käia.

Pärast kevadevaheaega algas siis uus ja lihtsam elu. Hommikul kohe hakkab Sofia üksi kirjatehnikat harjutama (ta peab nüüd õppima uuesti kirjutama seotud kirja sest siin õppis ta kirjutama nagu välismaa koolis õpetatakse - harali ja tähekuju nagu raamatus tähed on). Sofiale üldse ei meeldi harjutada kirjatehnikat, kutsub seda sota-pota kirjaks. Siis tuleb Karin tööle ja mina lähen Sofia tuppa, kus õpetan Sofiat e-koolist õppimist ise vaatama ja istun ta kõrval kuni ta õpib. Ühelt poolt saan nats aidata küsimustele vastata, aga teiselt poolt on see minu arvutiaeg. Ka mul toimub väike õpe - nimelt kandideerisin Eestis uuele töökohale ja õpin uut ametit esialgu teoreetiliselt, et rohkem praktikaks valmis olla. Alustan augustist ja räägin täpsemalt, kui leping on allkirjastatud ;)

Õppurist pilt ka...

Reegleid rikkudes

Jüri on selline mässaja, et käib iga päev kodust väljas - kõndimas või ujumas. Mina eriti ei tiku sest mind 3x politsei koju ajanud. Aga Jüri trikk on see, et kõnnib väikestel tänavatel ja rannas vupsab vette (ujumine pidi olema lubatud, rannas jalutamine mitte).

Oleme nüüd paar korda rannas käinud ujumas. Ja tõesti, üksi möödavooriv politseiauto pole peatunud, et koju ajada vaid lehvitavad. Mina arvan, et tegu taas klassikalise "saarma-vedamisega", mille poolest Jüri (ja ka Kaari) on tuntud. Ma vist ilma oma õnne toova talismani, Saarmata, ei julge ujuma minna - raudselt aetakse koju.

Täna käisime ujumas linna teises otsas olevas Qurumi rannas. Ma polegi seal ujunud enne, kui nüüd meenutama hakkan. Mõni tore pildile ka...

Pole ammu väljas käinud. Esiteks,üle pika aja täiega ärritas see, et peab "vammustes" ujuma ja "telgi" selga pärast tõmbama, kui õues on +32 kraadi. Olen kodus ja hoovis ju lühikeste riietega. Teiseks, olin koju jõudes räigelt väsinud, nagu oleks lõbustuspargis lastega olnud. Ei teagi, kas n-ö muljed väsitasid või see suplus (sest ega lastega olles hullult sportlikult ei uju vaid solberdad nendega). Kui õhk üle 30 kraadi, ja seda ka öösel, siis võite ette kujutada, et vesi suht sama... Mõnsa!

Üks nädala tipp-sündmus oli see, et käisime Kariniga Lulus. See on nagu Eestis Prisma umbes - hästi lai kaubavalik (aga enamus hinnad Prismast soodsamad). Panime maskid ette, lasime end poeuksel ära kraadida ja valmistusime shoppinguks. Aga siin on n-ö kraane veel rohkem kinni keeratud - KÕIK osakonnad või riiulivahed, kus polnud toit või hügieenitarbed, olid suletud/blokeeritud. Lootsin uut kodukleiti osta endale ja lastele midagi toredat (no kaua võib pappkastidega mängida?). Sofia helistas ja ütles ahastava häälega - too kasvõi õhupalle siis, aga ka seda soovi ei saanud täita (muidu enne lubasin uued peenikese otsaga vildikad tuua peenikese mustri värvimiseks). Nipet-näpet muid nimekirjas olevaid asju ka ei saanud ja Karin siis lohutas - vähemalt saime teada,et meil pole palavikku! :) Ma ei saagi aru, mis selle mõte on, et ma näiteks vildikaid või uut panni ei saa osta? Et käib vähem inimesi poes? Vähem asju katsutakse?
Muide, poes olid ka sildid, et lastega ei või poodi tulla. Ei teagi, kas see Lulu teema või nüüd mujal ka nii. Siin koroonanumbrid ikka laes - kohe 2000 nakatunut, iga ööpäev toob ca 100. Seda, mis meist saab ja millal tuleme, polegi mõtet hetkel nuputada. Piletid on juuli alguseks ja eks kuu enne saab täpsema prognoosi kui hetkel.

Ps! Õhupallid ja veel paar "vajalikku" plastmass-junni lastele saime kodu lähedalt pisikesest toidupoest, kus ükski riiul polnud suletud

Nii need päevad läevad...

See vaikus mu poolt on täitsa arusaadav sest no mis põnevaid araabialugusid siin koduses karantiinis ikka tekib igapäevaselt... Pärast hommikusööki lähen mina Sofiaga õppima. Kuna ta pole võimeline ise töökäskudest aru saama ja vajab pidevat juhendamist, siis ma reaalselt kuskil 3h õpin temaga kohaliku kooli asju. Koolivaheajal tegime iga päev eestikeele asju - lugesime, kirjutasime. Kohalik kool veel siiani videoloenguteni pole jõundud - materjal pannakse üles youtube videode, töölehtede ja ülesannete näol - ise valid, millal teed ja pärast laed tehtud kraami üles. Natsa tüütu on, aga saame hakkama.

Frida ja Allu ka kodus passimisest nats tüdidenud. Neile siin ka proovime Kariniga iga päev mingit actionit pakkuda. Midagi sellist, mida muidu varem väga poleks viitsinud ehk. Näiteks....

Taaskasutusele mõjub karantiin hästi, kõik väheke ägedamad pakendid kogume nüüd kokku ja jääme inspiratsiooni ootama, mida saaks meisterdada sellest. Üks kuhi on siin (teine veel Karini toas)....

Karin meisterdas väikestele tähtede õppimiseks haikala, kelle suhu tuleb panna tähe-kalakesi...

Õudsalt vinge hai. Kahjuks küll olen sellest kõige suuremas vaimustuses mina. Ahvid üldse ei viitsi sellega mängida. Kui siis ainult nii, et topivad sinna  haile suhu muid asju. Loodan, et see meisterdamine päris ilmaasjata polnud sest eks oli kindlasti teraapiline niimoodi nikerdada. Kes nüüd kohe käsi kokku hõõrub, et selline super-nanny Eestisse naasmas on, siis teadke, et see 3a meiega on mõjunud nii, et lastest on Karinil ilmselt suht elulõpuni siiber. Aga muid tööpakkumisi võite talle küll teha - kiire, usaldusväärne ja nagu näha ka loominguline!

Kuna Karini küpsetamisoskused läksid nii heaks, et see hakkas kaalule mõjuma, siis hakkasime koogisöömise asemel hoopis iga päev hoovis 10 tuhat sammu kõndima. Jüri iga päev vangutab pead, kui näeb meid niimoodi ringi traavimas nagu puurilõvid või vangid. Jüri ise on mässaja, kõnnib tänaval. Teda pole veel koju aetud. Mulle piisas sellest, et 3x politsei koju ajanud, kappan hoovis edasi-tagasi.

Eriti mõnsa on, kui õues leidub midagi nii haruldast nagu porilomp. Siis on kohe kuskil tunnike meelelahutust garanteeritud....

Proovime võimalikult palju õues olla sest karta on, et varsti sinna vabatahtlikult ei lähe. Juba praegu on nii, et isegi halli ja pilvise taevaga korral higi kipub voolama, kui natuke õues olla.

Karantiiniuudistest siis niipalju, et Muscat pandi lukku kuni 22. aprillini. Keegi ei saa linna sisse ega linnast välja. Nakatunute arv muudkui kasvab. Hetkel pole ka mul mingeid uudiseid, mis juhtub pärast 22. aprilli. Täiendava meetmena kogesin täna seda, et enne toidupoodi sisenemist maskis mees kontrollis kraadiklaasiga, ega mul palavikku pole. Mida järgmiseks?

Telkimine kodus

Sai üle pika aja taas telgid välja võetud. Sedakorda jäin ma 100% üritusega rahul sest Jüri magas (ja higistas) lastega hoovis telkides ja mina laiasin üksi 180cm laias voodis, jahutav konditsioneer peale puhumas :)

Õhtune idüll oli selline....

Grillisime kana ja vinkusid. Lapsed mässasid telkide sees ja telkide ümber. Siis grilliti ka vahukomme...

Ja mingi hetk tegin lastele ja Jürile tadaa. Ma isegi ei raatsinud õhtul voodis mingit filmi vaadata sest väljavaade magada terve öö nii, et keegi ei ärata, tundus nii ahvatlev. Magasingi ärkamata kuni hetkeni, mil Sofia varahommikul kaissu puges ja oli suht endast väljas. Rääkis, et onu oli just ta üles laulnud ja siis ta nägi, kuidas üks kass vaatas talle telgiaknast sisse. Ma unisena ei saanud üldse aru, et mis siin hirmsat on - nii nunnu ju, kui kiisu vaatab, kuidas sa tudud. Sofia arvas. et see on täiega hirmus, kui oled unine ja 8-aastane ja järsku avastad, et keegi on telgiakna taga. Peab nentima, et kui seda kõike nii sõnastada, siis on tibake kõhe küll see olukord. Jüri ütles, et tal oli õuduste öö - lisaks Sofia kassiõudukale oli raske magada kuna linnud kisasid ja kaksikud viskasid mõlemalt poolt jalga üle ja laiutasid. Lisaks karjus läbi une ka korra Frida. Aga mina ei tea sellest kõigest midagi sest magasin üle tüki aja nagu karumõmm :)

Päris mõnsa oli seda hommikusöögilauda vaadata ja teada, et oeh... asjad polegi liivased ja neid ei pea nüüd autosse pakkima vaid võib endale sobivas tempos jahedasse tuppa viia....

Kuigi kõik lapsed nentisid, et oma voodis on parem magada kui telgis, siis väiksed hakkasid kisama, kui tuli juttu, et järgmine öö enam telgis ei maga. Ma arvan, et kui see koroonakarantiin siin kaua kestab, siis tuleb mõni telkimine veel teha, aga arvestades, et suvi hiilib ligi, siis tuleb ilmselt järgmine kord elutoas telkida. Nüüd on iga päev juba pigem 30 kraadi kuid veel väga hull pole. Mäletan eelmisest aastast, et paljajalu ei saanud hoovis olla, aga praegu just viisin prügi välja väravast ja täitsa sai astuda ilma plätudeta.

Koroonasse nakatumine on siin paraku tõusuteel hoolimata rangetest meetmetest. Üks linnaosa suleti täielikult - sisenemine ja väljumine sealt keelatud nii, et teed blokeeritud. Tekib küsimus, et kas tõesti sellepärast, et iga ööpäevaga KOKKU on paarkümmend nakatunut riigis? Kardan, et on infot, millest ei räägita. Ametlikult on nats üle 200 nakatunud, 1 surm ja alati loetakse ette ka paranenud inimesed (üle 50).

Sofia koolist tuli kiri, et pärast vaheaega jätkame koduõppel ning õppemaksu osas tehakse 10% soodustust. Sofia on selle üle rõõmus. Tal pole kodus õppimise vastu midagi, igatseb endavanuste laste seltskonda lihtsalt ja lubame tal iga päev mõnele sõbrale helistada videokõnega (helistab ainult Eesti sõpradele).

Koroona kogub tuure

Kui alles nädal tagasi sain postitada pilte, kuidas lastega mere ääres mängime, siis üleeile randa minnes seisis politseiauto seal ees ja ajas meid ära: "Not allowed!" (pole lubatud). Nädalake tagasi mere äärsel promenaadil tervisekõndi tehes olid tee ääred kõik doominod mängivaid ja teed joovaid ning lobisevaid onude kampasid täis nagu tavaliselt, aga kui eile kõndima läksin, oli tänav täiesti tühi. Isegi autosid praktiliselt ei sõitnud. Poole tee peal sõitis mu kõrvale politseiauto ja onud ütlesid suht karmilt: "Room! Room!" (ilmselt pidasid silmas, et läheksin tuppa). Läksin kiirkõnnil koju. Ametlikku liikumiskeeldu tänaval pole, aga inimesi aetakse minema kohtadest, kuhu on harjutud kogunema ja kus pole nö hädavajalik liikuda. Alustatakse ühiskondlikult kasutatavate pindade desifintseerimisega. Ja kõik need sammud juba praegu, kui nakatunuid on alla 200. Ma ütleksin, et stereotüüpne lõunamaine "oh, meil on aega küll" mõtlemine siin olukorras üldse ei leia kinnitust.

Kodused meetmed on sellised, et üritame teha nii, et ainult mina käiksin poes. Jüri pani mulle autosse karbiga kindad. Niiet, nüüd olen sealmaal, kus järgmine kord poodi minnes tõmban autos juba kindad kätte. Mul mingi psühholoogiline blokk maskiga käia (kuigi siin elades peaks ju olema ju harjunud sellega, et mõnel ainult silmad paistavad) ja seega ma maski ei plaani kanda kuigi enamus inimesi avalikus kohas on juba maskiga.

Niiet, oleme kodusemast kodused. Vaatame Kariniga nüüd kõiki pakendeid sellise pilguga, et mida sellest teha saaks :) Kõige mõnusamad on muidugi papp-kastid. Lisaks nukumajale ja garaazile on nüüd lastel ka papist mõõgad. Papi peale on ka hea joonistada. Muidu ka ikka meisterdasime ja joonistasime, aga nüüd lihtsalt veel rohkem. Esmaspäeviti on meil filmiõhtu - vedime diivanid ringi, paneme projektoriga pildi seinale ja vaatame pop-corni mugides filmi. Eriti mõnus on filmiõhtu puhul see, et kui laste filmiõhtu läbi saab ja nad magavad jäävad, siis meil on veel suurte filmiõhtu enda snäkkidega :) Või noh, mitte suurte vaid minu ja Karini sest Jüri vahib Netflixi krimiseriaale.

Kasutame ka veel kohalikku Wolti ja tellime restoranidest toitu koju. Eile valisin meetodiks sularaha ja helistati üle, et kas ma tõesti tahan sularahas maksta. Toidukuller oli hästi koolitatud - seisis koguaeg 2m kaugusel, mask oli ees ja kindad käes. 

Lõppu panen ühe video eilsest koju ehitatud meelelahutusest...

Korralikult karantiinis

Ma ei oska paremat keskkonda karantiiniks välja mõelda - suur maja, oma hoov, lapsi riidesse toppima ei pea (kohe ärgates on mõni pidžaama väel kohe liivakastis) ja kuna liikumispiirang pole range, käime ikka pargis rattaga sõitmas või mere ääres liivaga mässama. Mänguväljakutel ei käi. Ujumas pole üldse käinud sest on olnud tuuline ja viimane kord, kui oli mõnus ilm ja soe vesi, oli meri nii paksult meduuse täis ja need nii tugevalt kõrvetavad, ei julgenud pahkluust sügavamale minna lastega.

Täna läksime taas parki. Tegin jälle eelkõige vanavanematele näitamiseks pilte - lapsed terved ja rõõmsad.

Muide, kas keegi teab, mis puu see on, kus sellised mummulised kaunad kasvavad? Kohalikud söövad neid, kui punaseks tõmbuvad...

Hea ja halb uudis on see, et Karin on endas avastanud küpsetaja. Muffineid juba tavaline möödaminnes tegemine.  Frida ja Allu torte mäletate, eks. Need, mis Karin esimest korda elus tegi. Ja nüüd tegi lambist elu esimese kringli...

Ja nii need päevad meil lähevad siin.

Veel Koroonast. Ja muud teemad ka

Üritasin mis ma üritasin seda teemat vältida, ei õnnestu. Panen kõigepealt siis tuimad faktid kirja seisust siinpool:

• Ametlikult ca 55 nakatunut. Kuna Omaani meedia on äärmuslikult positiivne, siis muidugi ka ei imesta, kui tegelik number on suurem.
• Koolid on nädal olnud suletud. Samuti ilusalongid, juuksurid, jõusaalid, restoranid ja kohvikud. Kõige veidram on, et mośeed on suletud - imelik näha pimedat Jumalakoda, seal muidu alati tuli põleb sees ja torn helendab.
• Rahvakogunemised ja üritused on kõik tühistatud. Pargid on suletud - kui on värav, siis see on lukus ja kui pole väravat, siis on park valgustamata. Basseinid on samuti suletud. Aga rand on lahti ja seega massid jalutavad seal...

• Toidupoed ja apteegid on avatud. Riiulid on kraami täis. Samuti on avatud bensiinijaamad. Ainus, mis pidi poes otsas olema, on käte des-vahend. Ma pole nädal poes käinud, ei teagi.
• Riiki lastakse Omaane, välismaalasi mitte.
• Koduõpe Sofiaga sujub üllatavalt normaalselt ja proovime iga päev või üle päeva lastega saada aiast välja jalutama või ratastega sõitma. Jüri töötab kodust.
• Kõik oleme terved.

Siin vanavanematele mõned lastepildi kodusest ja kodulähedasest meelelahutusest...

Haridusministeerium panustab koroonavõitlusesse ka läbi Twitteri..

Paar päeva tagasi käisin jalutamas ja mere ääres onud ikka kogunesid nagu tavaliselt lobisema, teed jooma, lauamänge mängima. Ja hästi nunnu neljane seltskond härrasid oli, kes olid kaasa võtnud toolid, laua, doomino ja kõigil ees mask ja käes kilekindad. Jüri arvas, et nad oleksid kindlasti olnud nõus, kui oleksin palunud luba pilti teha. Aga ma ei julgenud küsida. Praegu muidugi kahetsen.

Veel enne kui kõik linnas suleti, jõudsime käia lastega kohvikus, kus teenindajaks on robotid. Me Jüriga ise polnud üldse vaimustuses - suvakas koht, kehvapoolne söök, aga kuna lapsed olid NIIII vaimustuses, peab seega paar rida kirjutama. Tellid toidu ära inimese käest ja siis robot hakkab kandikul järjest tooma asju ning mis veel eriti vinge oli laste silmis - tõi toiduga mingit plastmass-nänni ka. Muidugi see robot ei vestle vaid lihtsalt ütleb sisseprogammeeritud lause, et et siin on su kala ja head isu või et võta joogid mu kandikult (ei mäleta täpset sõnastust). Igatahes suht kiirelt kõik kolm hakkasid nuiama, et onju me tuleme siia veel!?! Järgmine hommik Allu ütles esimese lausena, et kas täna lähme robotikohvikusse.

Selline robot tõi toitu ja teda nats kardeti kuna liikus....

Sellised seisid ukse ees ja neid ei kardetud kuna need seisid...

Oot, ja see jäi ka rääkimata, kuidas mul seal koosolekul läks, kuhu pidin snäkke viima. No oli väga tore - kõik nii südamlikult võtsid vastu mind. Üllatuslikult polnud nö araabia ajaarvamine vaid väga täpselt olid kõik kohal, tehnika töötas, ettekanded olid suht konkreetsed. Ostsin kohalikust pagaritöökojast pärmitaignapirukaid  kanaga ja juustuga ning tuuletasku moodi asju + eesti śoksi pakkusin. Kuigi öeldi, et puuviljad on liiga tervislikud, pole mõtet neid tuua, ikka võtsin arbuusi kaasa ja kae nalja, jäigi järgi (meil kõikidel kodustel pidudel on see esimene asi, mis laualt otsas). Hästi palju oli süüa, pooled tõid ise ka suupisteid kaasa (fooliumkarbid, plastkahvlid), aga no ikka mega erinev meie harjumuspärasest. Näiteks, üks hästi armas naine tõi neerusid ja riisi. Ma tükk aega viilisin selle maitsmisest, aga kuna nii tugevalt pakuti ja kiideti ning küsiti retsepti, võtsin siis ka ühe neeru. Ütleme nii, et kell 10 hommikul ma ikka eelistan kohvi kõrvale saiakest või ka arbuusi mitte neerusid. Ja kui järgi mõelda, siis ilmselt ka õhtul oleksid need neerud suht viimane snäkieelistus. Kes tahab hommikust neeruampsu näha koosolekulaual, siis pilt on siin...

Catering

Kui te näeksite mu musta autot selle pimendatud akendega maja ees. Mis te arvate, mida ma ostmas olen?

Ostan toitu koroonapaanikas? Ei, sealt poest vinjatakse mustades kottides rasket kraami...

Kes arvas, et alkohol,see arvas õigesti :) Kui Jüri palus mul kast õlut ja "paar veini tuua", siis olin kohe nõus minema sest esiteks tahtsin näha alkopoodi ja teiseks huvitas, et kas Omaanile iseloomulik ladna olek kehtib ka patupoes ja saan teise inimese alkopassiga ostusid teha. Hüppasin autosse ja kaasas tavaline kuldne kolmik kodust lahkudes - autovõtmed, koduvõtmed, rahakott. Poes ees lõin nördimusest peaaegu käega otsaette - alko ostuluba jäi maha suure elevusega! Nii seiklushimuline ma polnud, et oleks tahtnud üritada osta võõra alkoloaga, mida pole kaasas, seega sõitsin siis koju tagasi ja kirusin, et nii udu olen.

Kui tagasi jõudsin, seisis müüja uksel, hakkas just sulgema. Lipsasin sisse, onu ütles nats kärsitult "fast-fast" (ruttu-ruttu). Krahmasin õllekasti ja siis ütlesin, et mul abikaasa luba, ta on tööl, kas saan ise osta. Kui onu noogutas, krabasin käbe paar head  veini ja mõned soodusveinid. Minu dokumenti ei küsitud, Jüri passi tehti ilusti kanne sisse ja pidin allkirja panema tsekile. Panin automaatselt enda oma, oleks vist pidanud Jüri oma võltsima. Soodusvein maksis ca 12 EUR pudel. Proovin nüüd nende paari veiniga suveni välja venitada (ja veinitada).

Paar sõna koroonast ka. Ootan hirmuga, et kool kinni pannakse ja pean hakkama Sofiat kodus õpetama. Imestan, et pole koolid kinni sest vihmaga pannakse kool ju kohe kinni, nüüd haigus liikvel, mis kõrvalt riikide koolid sulgenud kuid Omaan vapralt hoiab koolid töös.  Poes käisin eile, riiulid olid kraami täis. Ja arvata on, et wc paber ei osteta ära kuna paljud moslemid kasutavad paberi asemel vett. Küll aga oli poes ees maskis ja kummikinnastes mees, kes desinfitseeris ära ostukäru käepideme, enne kui sellest kinni võtsin. Ja muidugi kassapidajad on maskides ja kummikinnastes. Vaatan Eesti pilte ja mõtlen, et kas peaks ka riisi ja makaroni varuma. Ma peaks puusal ja kõhul oleva varuga vabalt mitu nädalat vastu, aga laste pärast äkki ikka peaks?

Amouage

Käisime naistepäeva puhul Nortali naistega (Jüri naissoost kolleegid + meeskolleegide abikaasad) kohalikus parfüümitehases nimega Amouage.

Tuur oli minu arvates suvalt tehtud, armas giid rääkis natuke (rohkem ootas küsimusi, endal polnud põnevaid lugusid), näitas läbi klaasi pisikest tehast, kus iga päev ca 5000 pudelit täidetakse parfüümiga ja hopsti olime poes, kust oli võimalik osta lõhnasid, rahakotte, seepe ja küünlaid. Amouage 50ml lõhn maksab 85 omr (korruta 2.3-ga eurodes.  saamiseks). Aga mitte see hind pole ainus põhjus, miks mul need lõhnad ostmata jäävad vaid need minu jaoks liiga rasked, araabiapärased. Üks näidis pudelitest ka...

Ma vist poleks hakanud sellest tehasest kirjutamagi, kui Ailen poleks Facebookis niiiiiii toredalt ja informatiivselt kirjutanud Amouagest. Kopeerin kogu jutu siia:
***
"Omaanis pole õitemeredes aasasid ega õitsvaid õunapuid, pole kastemärga rohtu ega värske heina lõhna. Kuidas siis lõhnab Omaan?
Omaani üks iseloomulikumaid tunnuseid on maguskange viiruki lõhn. Viirukipuu vaiku, mida kogutakse peamiselt sultanaadi lõunaosas, nimetatakse Omaanis ka “valgeks kullaks” või “jumalate pisarateks”. Juba vanal ajal saadeti viirukit kuningatele ja keisritele väärtuslikuks kingituseks ning muistsed tsivilisatsioonid rajasid Omaani kaubateed, peamiselt selleks, et pääseda ligi viirukile. Seda araabia lõhna tunned Omaani kodudes ja tänavatel, poodides ja riigiasutustes, kuna inimesed kasutavad seda iga päev.
Omaanis on ka väga hästi lõhnavad inimesed 😊 See on loogiline, sest lõhnahügieen ja parfürmeeria on araabiamaale omaselt tähtsal kohal. Omaani päritolu Amouage'i parfüüm on üks maailma tuntumaid ja luksuslikumaid. Nimi Amouage on segu erinevatest keeltest ning tähendab armastust ning laineid. Kasutatakse Lähis-Ida parfümeeria traditsioonilisi komponente viirukit ja mürri, lisaks oudi (agarwood või kotkapuu), muskust, sandlipuud. Araabia lõhnaainete segamine annab nende rikkuse, sügavuse ja elegantsi, mis peegeldab araabia pärandit ja kultuuri.
Amouage loodi sultani palvel 1983. aastal, peamiselt parfüümi valmistamise traditsioonide säilitamiseks ja maailmale tutvustamiseks. Ta soovis autentset hindamatut kingitust, et oma maad tutvustada. Ettevõte esitleb ennast kui riiklikku kaubamärki, meenutades oma logoga Omaani sultani pitserit. Meestele mõeldud parfüümipudelid kannavad Omaani rahvusliku sümboli khanjari kujulist korki. Naiste parfüümipudeli kork meenutab riigi kuulsama mošee Sultan Qaboos Grand Mosque kuplit.
Kuidas ainult mõnekümne aastase ajalooga firma nii jõuliselt suurte hiidude maailma jõudis – see on järjekordne mõistatus Omaani muinasjutulises lähiajaloos.
Ja veel - tõenäoliselt on Amouage kohaliku turu top müüginumbrid seni veel meeste käes. Aga naistepäev tõi lõhna lähemale naiste maailmale 😉😇"
***