Esimene kohting

Kujutage ette - oled välismaal esimest kuud, lapsed lõpuks terved pärast mitut nädalat virelemist, diivanid ostetud, eluke tibake sisse elatud ja lähed värske abikaasaga välja õhtul. Ei, mitte söögilauda, pesuresti, ravimeid või ahvidele toitu ostma. Vaid suhtlema omavahel. Toitu nautima nii et ahvid ei üürga kõrval. Silma vaatama. Kätt hoidma (salaja muidugi sest see keelatud avalikult). Kuhu lähed? Kohalikku restosse falafeli, hummust, kebabi sööma? Et tunda- ma olen araabias. Või Radissoni terrassile, kus saab alkoholi, on tümps ja palju (paljaste õlgade ja paljaste säärtega) välismaalasi? Oh ei usu , et HOTELLIBAARI sest see oleks totaalselt mage!!! No a teeks ühed dringid aperatiiviks (mujal ju ei saa alkot!)  ja siis läheks head toitu sööma. Radissoni baaris mega vaade ka ju.  A no lähme korra sinna terrassile siis...

Nii, veini, õlut, veini, õlut, krevette, veel veini... nii hea tuul siin üleval, üldse pole palav ... ah, kuule sööme ka siin juba, mis me ikka tormame ringi! Ja olimegi esimese deidi Radissoni baaris! Hah-haa... eestlane on ikka alkorahvas ütleks mõni. Niiet kui küsida, kas saab ennast väljaspool kodu svipsi juua linnas, kus alko keelatud- vastus on hell yes! Maksad 7 eur kõige soodsama klaasi veini eest ja küta aga!
A meie ütleme, kõik oleneb seltskonnast - kui tore kaaslane, on igalpool äge! Isegi hotellibaaris!

Ps! Kogu omaaniperioodi halvim teenindus siiani. Ei, ärge saage valesti aru - kõik toodi õigesti lauda, arve oli õige, toit ok, jook külm... a juba vist juba harjunud kuningliku teenindusega ja selline tuim asjade lauda toomine nii, et üht-teist peab tiba ootama, miskit meelde tuletama ja toit ok mitte võrratu, tekitab sellise "njäh" tunde...