Kui aken on lahti....

...siis tähendab, et õues on talv. Niiiiiiiii mõnus on ärgates kööki minna - õues päike ja sinine taevas, teed akna lahti ja sealt tuleb tuntavat õhku mitte pahvak kuuma auru. Saan enamasti kohvi juua kisavabalt, väiksed ahvid on hakanud omavahel rohkem mängima. Ühesõnaga - mõnus!

Ujusime katusel

Eile läksin lastega ja Katuga külla Jüri kollegi naisele Navyale, kes kolis Omaani pärast suvel abiellumist. Tegemist on hindudega, kes mõlemad kasvanud Lähis-Idas (üks Omaanis, teine Kataris). Navya elas ja töötas nüüd täiskasvanuna Saksamaal ja on Omaanis elanud ja tööd otsinud mõned kuud (hästi raske on tööd leida, kui oled välismaalane + naine). Kohtusin Navyaga paar nädalat tagasi meie juures, kui nad tulid korra nö dringile ühel õhtul. Ta tundus hästi armas ja kuna on ka kodune hetkel ning elab me lähedal (jalgsi 20 min), siis vahetasime kontakte ja käisme kohvil ühel hommikul. Kuna neil on kortermaja katusel bassein, siis ta lahkelt kutsus mind lastega ujuma sinna ja nagu teate - võtan kõik kutsed vastu, kohe läksimegi.
Lapsed olid muidugi väga elevil - lähme katusele ujuma! Jõudsime kohale ja tadaa....

Vesi oli külm! Sest on ju talv - õues ca 26 kraadi ja seega vesi tibake jahedam ja meie lapsed harjunud sellises pea 30 kraadises vees ujuma. Sofi ja Frida siiski natuke suplesid, Allu läks korra sisse ja siis kohe välja.

Navya lahkelt pakkus, et ma ujugu, ta võid Karinilt aidata lapsi vaadata. No ja mis sai mul selle vastu olla! Tegin mõned kiiremad otsad seal jahedas vees ja nautisin mõtet, et äkki kulutan 2 lisakalorit kuna vesi on jahe.

Õnneks oli katusel ka mänguväljak ja lapsed said seal mässata. Mingi hetk tuli üks poiss isaga õue mängima, sõitis jalgrattaga. Me Kariniga, kaks maatüdrukut, vangutasime pead, et oijah mis lapsepõlv mõnel - sõidab majakatusel kunstmurul jalgrattaga, meie sõitsime üksi mööda kruusateed läbi porilompide...

Siin üks pilt vaatest, mis katusepargist avanes....

Käisime veel koos söömas kohvikus ja Navya saatis meid autoni. Läksin külla, et lastel oleks tore, aga näed... endalgi oli tore! :) Ja veel  pilt lastest koos oma uue sõbraga...

Stop, politsei!

Sõitsime eile koju ja politsei pidas me auto kinni. Minu jaoks oli see esimene kord, Jüril on liikluspolitseiga olnud kogemusi. Noormees ei rääkinud väga hästi inglise keelt ja rääkis "sport tuledest", lisaks näitas esiklaasi. Ma sain alguses aru, et klaas on must, selles on asi. Nimelt, Aileni elukaaslase pidas politsei kinni kuna tal auto oli liiga must - öeldi, et mine pese ära, muidu saab trahvi. Jüri sai lõpuks aru"sport tuledest", mida ei tohtivat linnas kasutada - tegemist oli kogemata peale läinud udutuledega hoopis. Ja aken polnud liiga must vaid toonitud kuid see polevat lubatud. Khm, siin on enamus autosid tumedate klaasidega. Siis oli vaja politseile näidata juhiluba, aga just sellel korral Jüril oli jäänud koju rahakott koos lubade ja ID kaardiga. Õnneks oli tal telefonis pilt enda kohalikust ID kaardist. Politsei otsis ta välja oma süsteemist ja näitas ette punasega kirjutatud kuupäeva juhilubade aegumisest kuu aega tagasi.... ups!

Politsei ütles kokkuvõtvalt viisaka häälega- nii, siin nüüd 4 probleemi: 1) juhilubadeta sõit, 2) aegunud load, 3) "valed" tuled, 4) "vale" klaas. Kõik kõlas niimoodi, et kui oleks mõnes teises riigis, tunduks, et peab politseile sulli pakkuma. Õnneks siin asjad nii ei käi. Seega tõmbasime saba jalge vahele, näitasin oma luba (mis õnneks aegub detsembris nagu ehmatusega märkasin) ja lubasin ise rooli minna. Jüri läks politseiga kaasa, mina kobisin rooli. Sofia hakkas paanitsema - appi, appi, mis nüüd saab! Mõtlesin, et oijah.... tea, mis summa sealt nüüd lajatatakse trahviks. Jüri tuli tagasi ja otsus teada kohe - trahv kogu selle pulli eest 10 riaali (23 eurot). Huuh....

Ma olin ikka hästi rõõmus selle 10 riaali üle sest liiklust võetakse tõsiselt siin. Kõik kohad on kiiruskaameraid täis (noh, et keegi 120 asemel 200-ga ei sõidaks) ja punase tulega sõitmine on  kuritegu, mille eest võib panna vangi kuni aastaks. Kui parema käe reeglist ja suunatulest on pooltel sõitjatel suva, siis punase või isegi kollase tulega ei sõideta tõesti üldse. Ja pärast seda, kui Aileni mees peaagu trahvi sai tolmuse auto eest, olen hakanud vaatama, et tõesti - arvestades tohtut tolmu, on autod tõesti puhtad linnapildis. Imelik, et ma veel pole hoiatust saanud - meie loomavagun ikka suht tihti räpane.

Politseivärv pole siin sinine nagu üldiselt mujal maailmas vaid... pruun. Ilmselt väga mugav kamoflaaz liivale, kividele ja tolmule. Lõin googlesse sisse ROP oman ja tuligi kohe pilt umbes sellisest politseist, kes meid kinni pidas - bareti ja tsikliga.

Täna jäi kool ära...

...halbade ilmastikuolude tõttu. Siin on pilt köögiaknast ja elutoaaknast..

Jah, eile sadas paar tundi korralikku vihma kuid praegu kell 9 hommikul pole meil aias ühtegi lompi. Kuna tänavatel vee äravoolu pole, siis mõnel tänaval kindlasti korralik jõgi, kust tuleb läbi sõita autoga.

Sofia oli muidugi super rõõmus. Magas tunnike kauem ja nüüd kepsutab siin rõõmsalt. Hakkab Fridale kohe balletti õpetama :)

Vabatahtlik töö koolis

Ühel lastevanemate koosolekul sai kirja panna end, kui oled kooli heaks valmis vabatahtlikku tööd tegema. Panin end teisena kirja ürituste orgunnitiimidesse (2tk uuel aastal). Kuna istusin sel koosolekul dire kõrval ja rääkisime veits juttu sh mida Eestis tegin, siis ta arvas, et ma võiksin kokku saada nende "Family-School Liasion" inimesega. Ühesõnaga selline vastutus ühel töötajal, et kodu ja kool oleksid omavahel heas kontaktis ja suhtes. Saimegi kokku Kathryniga - hästi tore inglane, minust tiba noorem tundub. Esimene koostööprojekt-  temaatilised kohvihommikud vanematele.
Valisime teema, tegime slaidid, saatsime kutse... ja jäime lootma 10 vanema kohale ilmumist. Kohale tuli üks! Osustasime 10 min oodata ja tuligi 10 inimest veel. Jeee, kokku 11 vanemat, kellest pooled isad (Eestis lapsevanemate koolitustel näeb mehi vähe)!  Vanemad olid väga nö kohal - küsisid, arutasid, kuulasid huvitatud näoga... niiet kui 2 tunni pärast ära läksin sealt, täiesti hõljusin rõõmust! Niiiiiiiiii tore tunne oli jälle tööl olla. Üritus läks nii korda, et teeme jaanuaris järgmise sarnase kohvihommiku. Mõned koostöömõtted on veel, aga eks kirjutan, kui midagi taas tehtud.
Ühtegi pilti sellest koolitusest ei tehtud, seega jagan siia kutse, mis vanematele läks...

Omaan 49!

18. novembril oli taas Omaanis tähtis püha, tähistatakse kahte asja - praeguse sultani 49ndat aastat praegusel nö tööpostil ja ka tema 79-ndat sünnipäeva.
Sofia koolis oli pidulik aktuselaadne üritus hommikul. Kuna õues on ju soe ja ruumi vähe koolis, siis nende nö aula/spordisaal on hoovis :)
Lastel soovitati kanda Omaani lipuvärvis riideid (punane, roheline, valge) või siis Omaani rahvuslikke riideid. Kõik poed olid suveniire täis, seega oli lihtne Sofiale 3 euroga üks lipuvärvides T-särk osta. Siin üks pilt Sofiast tema parima sõbrannaga...

Mõned pildid veel piduriietes lastest koolist....

Omaani-huvilistele siin katkend 5 ja 6 klassi poiste poolt tantsitud traditsioonilisest Omaani meestetantsust. Saan ainult väikse katkendi üles panna, aga pole hullu, oligi suht sama rivis tammumine lõpuni...

Siin üks pilt kohvinurgast vanematele, mis näeb välja mõnevõrra erinev kui meil Eestis tavaliselt :) Kes viitsib zoomida, saab selle kohvi jagava naise hennamaalinguid näha kätel.

Niiet oli täitsa hariv üritus!

Piknik maanteel

Tulin lastega randa päikseloojangu piknikule. Aga oli tunne nagu üritaks kuskil maanteepervel oma lastekarjaga einestada. Mäletan, et kui Jüri meile kodu alles otsis, ma küsisin, kas mere ääres kuskil parkida on? Jüri ütles- häh, kõik sõidavad autoga otse randa. Ja nii ongi, mere ääres autod vuravad.

Täna oli kuidagi eriti hull- korraga umbes 10 autot ja 2 atv-d. Pildile ei jäänud hästi peale...

Sofia unistab, et emme lubaks ka nii sõita nagu kohalikud lapsed..

Kas me ise ka kimame rannaliival autoga?  Khm, kahjuks küll. Noh, õigem on öelda, et mina sõidan autoga mereni, kui lastega ujuma tulen sest mugav asju võtta ja pärast lapsed liivavabalt süles autosse viia. Jürile aga meeldib kimada mööda randa, autoaknad lahti ja soe õhk aknast sisse vuhisemas. Täna ma ei sõitnud randa sisse sest tulime piknikule ja mängima. Õues nüüd ju talv, lapsed enam vette ei kipu, kui õhk alla 30 kraadi on :)

Mängud olid vastavalt huvidele sellised:

Pidu mäkis

Käisime Sofiaga esimest korda  kohaliku lapse sünnal. Üks Omaani tüdruk ta koolist kutsus terve klassi sünnipäevale, mis toimus McDonaldsis. Olime saksa täpsusega 2 minutit enne peo algust kohal kuid McDonaldsi peoruumis polnud kedagi. Kirjutasin selle tüdruku emale, et ups kas oleme vales kohas (mul ikka juhtub vahel), aga sünnipäevalapse ema kinnitas, et koht on õige, nad ise lihtsalt jäävad hiljaks (ja tuli välja, et ka kõik ca 10 sõpra). Soovitas meil ikka sisse minna kuna ta õed on kohal. Läksime Sofiga siis tagasi ja õdesid olid informeeritud blondide saabumisest - saatsid Sofia mängima ja mind kutsusid kohvile. Mõlemad sünnipäevalapse tädid olid abajades, ühel oli ka nägu kaetud ja sellega juhtus üks nats filmilik olukord. Läksin temaga koos leti juurde kohvi tellima. Kui tellitud sain, vaatasin, et oot kus see naine nüüd kadus - ma ei tundnud teda loomulikult ära, kui ta lauda istus sest nägu ju ei näinud. Kuna mäkis oli mitu kohalikku veel, siis ma igaks juhuks ei usaldanud oma mälu, et see naine oli VIST tumepunase käekotiga.... istusin siis üksi ühte lauda oma kohviga, kui kõrvaltlauast tõusis sünnipäevalapse tädi püsti ja istus mu lauda. Ma siis ütlesin kuidagi hooletult, et oh ma ei märganud sind :) õnneks siiski lauas see naine võttis näokatte ära kohvi ja koogi ajaks, ma leian, et päris raske on suhelda, kui sa näed ainult inimese silmi.

Olin Sofia ette valmistanud, et ma olen natuke seal, aga siis lähen poodidesse kolama ja tulen peo lõpuks tagasi. Aga lõpuks istusin terve pidu seal sest need sünnipäevalapse sugulased (emapoolt 2 tädi, isapoolt 1 tädi ja omakorda selle tädi tädi) olid niiiiii toredad. Lisaks veel Sofia koolist 3 lapse emad. Lobisesime terve õhtu nagu vanad tuttavad. Lihtsalt sellist empside juttu - lastest, koolist, toitumisest ja kuidas kummaski riigis lapsi kasvatada on. Üks Sofia sõbranna (see Jeemeni tüdruk) tuli kogu perega sünnale- lisaks vanematele ja vennale ka vanaema kaasas. See naine õppis kunagi 6 aastat Moskvas ja mäletas vene keelt, seega rääkisin araabia prouaga vene keeles. Päris naljakas kuidagi. Tegelt see oli rohkem selline vene-inglise segakeel, kuhu ta viskas ka araabia keelt natuke sisse. Muidugi jutu lõpuks kutsus ta mind külla nagu ikka kombeks, aga ma pole päris hästi aru saanud, kas tegelt on viisakas minna ka või mitte. Proua lubas mulle hakata araabia keelt õpetama ja tuleb välja, et lisaks lastele antakse põsemusi ka nendele täiskasvanutele, kes neile meeldivad :)

Aa, üks huvitav jututeema empsidega oli keeleoskus. Kõik arvasid, et inglise keele oskus on nii, nii oluline ja see on ka üks põhjus, miks nad juba sõimes panevad inglise keelsesse lasteaeda lapsed. Üks hindu naine ütles, et tema räägib sünnist alates oma lapsega inglise keeles (elasid Singapuris enne Omaani) ja laps 5-6 aastasena alles õppis hindi keele ära. Muidugi oli inglise keelne ka peojuht, kes sünnal mänge korraldas.

Sofia jäi peoga väga rahule ja mina jäin sama rahule või isegi rohkem.

Lõppu paar kehva kvaliteediga pilti peost. Ma tükk aega vaatasin seda torti, et kas see ikka on päris sest seal peal oli nii palju plastmassi. Ei saanudki aru. Aga lõpuks korjati mänguasjad pealt ja oli jah ikka päris kook martsipaniga.

Kas peaks kartma...

...kui elutuppa ilmub uus telk? 6-kohalist me kollektsioonis polnudki. Kas matkamehel mingid plaanid? Eks peagi selgub...

Kuidas ma autoremondis käisin

Rihtisin parkimismajas me autol ühe nurga ära. Õnneks vastu posti mitte vastu teist autot, nagu ma Jürit lohutasin. Kuigi sõita sai ja pikalt sõitsin ka lömmis autoga, siis millalgi tuli see ikka korda teha. Jüri sai oma kohaliku kolleegi Hussainiga kokku leppida, et ta soovitab mingit "oma kohta " ja tuleb minuga kaasa  ka. See Hussaini töökoda asus tõelises.. noh, karu seal. Sõitsin üle poole tunni sinna ja jäin ootama Hussaini tema poolt saadetud koordinaatidel. Avanes selline vaade....

Mingi hetk jõudis Hussain ka kohale ja käskis endale järgneda, remonditöökoda oli paar tänavat edasi. Avanev vaade oli suht sarnane nagu see eelmine pilt, aga seal ma ei saanud pildistada sest nii  palju onusid askeldas seal. Visuaalsel vaatlusel tundus 100% hinduvärk. Ja sama % lähedal oli ka inglise keele mitteoskamise tase seal. Küll aga rääkisid nad araabia keelt ja Hussain asus siis autot näitama. Onu kehakeel oli selline, et ta üldse ei taha seda tööd võtta. Vangutas igas suunas pead (nad ju nõusolekumärgiks noogutavad niipiidi nagu meie eitavalt) ja Hussain muudkui rääkis ja rääkis, vahepeal patsutas onule seljale, siis hoidis kätt õlal, korra isegi tõmbas sõrmega lõua alt läbi. Mulle jäi mulje, et õudsalt moosis, et onu me auto vastu võtaks. Pärast selgus, et kauplemine käis hoopis hinna ja tähtaja üle. Lõpuks onu andis järgi hinnas, Hussein tähtajas.

Läksin eile autole järgi taksoga. Tänu ummikutele tiksusin mingi 40 min autos ja võitlesin iiveldusega. Meenus Tallinn-Keila marsa, kus mul alati tipptunnil süda pahaks läheb nõksutamise peale. Sisestasin takso äppi selle asukoha, mis Hussein alguses saatis. Siis juhendasin edasi - otse, paremale ja nüüd kohe siin paremal stop! Taksojuht küsib - oled kindel? Aasta orienteeruja vastas, et eee.....mitte päris. Nagu oli ja ei olnud ka see koht. Värav oli nagu õige, vastuvaatavad vuntsidega hindud ka kuid aed tundus teine. Näitasin me auto pilti, onud ütlevad, et ei-ei, meie käes pole. Helistasin Husseinile, et kuule saada google mapsiga see päris koht sest ma ei mäleta, kuhu sõitsime (nagu olen maininud, siis aadressi järgi ei orienteeruta üldse, ainult link saadetakse või nimetatakse mingi suurim lähim maamärk). Taksojuht nii nunnult ootas mind. Sain lingi - ohh, tänav ikka oli õige, mõni maja edasi lihtsalt. Taksojuht nõudis, et viib mu ära ikka. No lasin siis veel 1 minuti sõidutada ennast ja olin uue valge värava ees, kus hindud sees autosid putitasid. Auto oli seal, õige koht! Taksojuht sõitis ära, enne veel palusin luba ta armatuurist pilti teha, kuhu ta nii nunnult oli teinud kompositsiooni lahtise uksega taksost ja plätudest. Ütlesin, et tahan lastele näidata....

Saan auto kätte, vaatan, et klge mehed, vahed ikka sees ju! Hindud vehivad kätega, vangutavad päid, seletavad midagi. Selgitasin kehakeelega, et pole OK töö - näitan näpuga pragusid. Onud suht häiritud näoga vahtisid mind. Helistan Hussainile, et kuule selline jama, ikka pragu sees. Hussain helistab sellele onule, see selgitab midagi araabia keeles.... ja Hussein helistab mulle ja tõlgib inglise keelde. Onu ütles, et ups see üks asi jah nats pahasti, selle proovime korda teha, aga seda teist asja ei saagi sest kruvid sees katki, uut osa vaja sinna (mingi hõbedane iluserv, mille lahti rammisin). Jätsin nad tööle ja astusin tänavale vett ostma. Järsku näen, kuidas kõrvalt auto varuosade poest jookseb välja seesama hindu-vunts ja käes on silikoonipudel. Niimoodi nad siis üritasid seda asja seal kiirkorras kokku liimida. Kokkuvõttes sai parem kui varem, aga kujutan ette juba nende meeste nägusid, kes Honda hoolduses, kuhu pean suht kohe minema, seda lipp-lipi peal silikooni-käsitööd vaatavad...

Tasuta luks õhtusöök

Me käisime Jüriga väga luksulikus mereanni-buffees. Oi, milline pidupäev minusugusele - sushi, tartarid lõhest/tuunist/kuningkalast (king fish), grillitud homaarid/krevetid/krabid, igasugu salatid (mango-kreveti, kaheksajala-kartuli jne, wokid, merekarbid... no ei suuda üles lugedagi. Isegi pilti poleks saanud teha hästi sest kogu see luksus ei mahtunud ju ühele lauale. Aga siin pilt mu esimesest kahest taldrikust....

Aga miks me siis tasuta seal vitsutada saime? Khm, lisaks veel tasuta joogid, seega läksime taksoga lausa nagu korralikud Ida-Eurooplased - tasuta kraami ikka kogu raha eest :)

Nimelt juhtus selline pikantne lugu, et käisime Kadi ja Priidu külaskäigu ajal ühes luks-hotellis ujumas ja söömas. Unustasin kogemata oma pangakaardi sinna. Helistasin, jah leidsid, jah hoiavad kuni järgi lähen sellele. Asi selge! Aga siis 2 päeva hiljem saan sõnumi pangalt, et ups keegi praegu kasutab su pangakaarti ja pani koodi valesti. Arvasin juba, et see hilinemisega tulnud sõnum sest kuna kaart jäi sinna hotelli, kasutasin sama panga krediitkaarti eelmine päev ja panin kogemata teise kaardi koodi esimesel korral. Aga siis tuli uus sõnum - jälle keegi kasutab mu kaarti ja pani vale koodi! Helistasin kohe panka, kinnitati, et jah seal asukohas praegu pandi valesti - kas soovite kaardi blokeerida? No muidugi! Olin täiesti pahane ja pettunud, saatsin sinna hotelli kirja, et klge mu kaart teie käes ja keegi üritas kasutada sellel ja sellel kellaajal. Jäin huviga ootama, mis nad siis kostavad. Ja kuna sellise tasemega hotell ei saa ju öelda, et vabandust jah, meil üks selline tüüp siin tööl, kes klientide arveid üritab tühjendada, siis tulid nad pärast päevake mõtlemist suht huvitava teooriaga välja. Et nad vaatasid turvakaameratest ning selgus, et üks nende töötaja ajas minu kaardi ühe teise kliendi pangakaardiga sassi ja see klient siis pani oma kaardi koodi minu kaardile :) See kahetsuväärne juhtum sai ainult juhtuda kuna nad ekslikult eirasid oma tavajuhist, mis näeb ette, et kliendi sellised mahaunustatud asjad viiakse turvalisse kohta hoiule. Kuna see mees, kes helistas, oli väga meeldiva olekuga ja ütles suht kiirelt, et nad tahaksid mu ebamugavusi kuidagi kompenseerida, siis loomulikult ma mängisin kaasa, et aitäh selgituse ees. Aga no kuulge, kuidas te seda ette kujutaksite - klient ütleb, et tahab arvet maksta kaardiga ja siis teenindaja ütleb "üks hetk, palun" ning võtab sahtlist minu kaardi välja mitte ei võta kliendi poolt ulatatud kaarti. Või siis klient ütleb, et tahaks kaardiga maksta, ega teil pole mõni üle? Olgu, las see teema jääb..... Kuna meid poputati kuninglikult, siis ei pane seda teemat nö kella külge.

Siinkohal pean ka rääkima, kuidas uue pangakaardi sain. Telefoni teel öeldi, et 3 päevaga saabub mu kaart sinna kontorisse, kust esimese sain. Andsin igaks juhuks 4 päeva. Lähen kohale, ootan pool tundi, ei miskit. Lõpuks pressisin selle teenindaja juurde, kes kaarte väljastab. Ütleb, et jah süsteemis näha, et kaart väljastatud, aga pole kohale jõudnud peakontorist (peakontor on 500m sealt). Palun tulge pühapäeval uuesti, äkki siis on kohal. Minu elukogemus + siinne kogemus pangaga on näidanud, et kui klient on suss, ei saa sa midagi. Ütlesin, et mulle ei sobi see, et ma alati pean mitu korda käima, kui panka asja. Siis proua ohkas vaikselt ja ütles, et tegelt ta võib mulle kohe uue kaardi printida, aga see maksab 2 riaali (telefoni teel väljastatud kaart oli tasuta). Tundus, et selle teenustasu üle ma vaidlema ei hakka enam. Lasin uue kaardi väljastada. Ja pääsesin järjekordsest pangaskäimisest.