Tasub jääda hiljapeale

Lapsed söövad alati ca 18 õhtusööki. Seega me mänguväljakul kunagi enam kuus läbi pole. A viimasel ajal tiksub päevakava hilisemaks (lapsed valmistuvad Eestisse kolimise ajavahega toime tulema?) ja täna hakkasime kell 18 läbi alles koju minena. Ja hea oli! Päikseloojangul sättisid end sisse grillionud müügilettidega. Õigem vist siiski öelda noormehed. Läksin ikka liha lõhna peale (mõni grillis maisi ka) ja uurisin, mis maksab - 200 baisat üks väike varras (kes mäletab rahapostitust, siis see on u 50 senti, eks). Võtsin prooviks 6 varrast lambašašlõkki. Kuigi ütlesin, et ei taha vürtsist, siis on kogemus, et ikka võib ka "mitte vürtsikas " toit selline olla, et lapsed üle ühe ampsu ei suuda süüa. Tulime koju, keerasin fooliumi lahti... ja see liha lihtsalt kadus sealt ja sulas suus. Lapsed kisklesid nagu näljased loomad ja kui Karin lõpuks juurde jõudis, olid vardad juba jagatud. Frida andis talle lahkelt ampsu sellest vardast, mida üritasin Karinile ebaõnnestunult broneerida. Ega's midagi, ajasime autole hääled sisse ja kimasime randa tagasi. Grillipoisid tegutsesid sama vilkalt seal. Ütlesin, et tere, tahaks veel. Mees küsis - veel kuus mitte vürtsikat? Tundsin püsikliendina end kohe. Enne mind oli mingi mega suur tellimus, a nad kuidagi osavalt sätivad nii, et mõned vardad pannakse suurde tellimusse ja järgmised müüakse. Kuni ootasin seal, anti üks varras mulle söömiseks. Mmm... kui järgmise kümne (!!!) vardaga koju jõudsime, pidi Karin ronima üle aia sest enne liha järgi kiirustades unustasime väravavõtme maha. Sofi korra mossitas ja Frida röökis, et ise ei saa ronida, aga see üleronimine pole niisama lihtne, aed on ju 2m kõrge. Õnneks Karin õigustas oma Hiina horoskoopi (sündinud ahviaastal nagu Frida ja Allu) ja saime koju. Seekord oli aega ka pilti teha...

Tundub, et uus lemmik toidukoht leitud. Njomm-njomm!