Hirmus traumalugu

Kuulsin elutuppa ilgelt suur kolinat ülevalt korruselt ja sööstsin kohe trepi poole. Siis kostus kisa Sofia toast. Leidsin Sofia nutvana põrandalt. Võtsin sülle, rahustasin, üritasin aru saada, mis juhtunud. Lõpuks sain teada, et Sofia üritas lille kasta, astudes tumbale ja kukkus sellega selili. Mure selles, et meil ju kivipõrandad. Kuna Sofi kaebas suurt peavalu, andsin ibukat, saatsin pikutama. Kui nats aja pärast uuesti vaatasin teda, ikka värises ja kurtis, et õudsalt paha olla. Lohutasin, et kohe hakkab rohi mõjuma. Siis küsis Sofi, et milline rohi? Ja nagu see veel piisavalt hirmus poleks, küsis, et mis juhtus? Appi... täiesti külm jutt käis mul seest läbi - peapõrutuse tunnused ju! Otsustasin igaks juhuks arsti juurde minna sest pärast pooletunnist pikutamist enesetunne oli ikka väga halb.
Nagu ka Eestis Ravi tn kliinikus, absull parkida pole kuhugi! Masendav! Parkisin kuskile nurga taha ja viisin Sofia süles kliinikusse, päris hea trenn +25 kraadi juures. Oleme varem Alluga käinud seal, kõik oli kiire, asjalik, viisakas, sõbralik. Kuid lastearst ütles, et tuleks teha peast skänn, aga nende juures teha ei saa. Andis teise haigla nime.
Olin lubanud Sofile, et ostame haiglast mingi mänguasja nagu Allule, kui ta arsti juures käis. Sofia valis välja maski, millega kodus tittesid hirmutada ja siis hakkas oksele. Õnneks oli tops koguaeg käes....
Nüüd said kokku mu kaks suurt hirmu - mure lapse tervise pärast ja ilma kaardilugejata autojuhtimine siin. Huh! Hakkasime teise haiglasse sõitma. Sofi öökis terve tee, vahepeal üritas tukkuda, aga mul tuli meelde, et filmides alati üritatakse üleval hoida sellist patsienti. Üritasin suhelda, kaarti jälgida ja teisi autosid ka. Õnneks signaali seekord ei lastud mu sõiduoskustele ja valesti keerasin paar minutit enne haiglat, tekkis vaid +5min juurde.
See oli hoopis teist tüüpi koht - hästi suur, mitme hoonega. Ainus sarnane asi esmapilgul see, et parkida polnud samuti üldse mitte kuhugi. Kuna ma Sofiat jälle tassida ei tahtnud ja ta oli nii närb, otsustasin endas idaeurooplase üles leida ja siinsele lastesõbralikkusele loota ning sõitsin nahhaalselt otse treppi. Lasin akna alla, ütlesin, et peatraumaga laps mul. Toodi kiirelt ratastool. Võeti laps ja viibati punnis parkla poole, et mine pargi auto, me tegeleme lapsega. Ütlesin, et pean kohe tulema sest laps ei räägi inglise keelt. Siis onu viipas parkimist keelava märgi poole ukse kõrval, et ok pargi siis siia...
Sofia võeti kohe ette. Arst tuli suht kiirelt ja kinnitas vajadust teha peast nö röntgen. Sofial hakkas tiba parem, tegime ühe haiglapildi ka...

Arst oli jälle hästi tore, sõbralik, väga hea inglise keele oskusega. Siis kästi kassasse minna maksma röntgeni eest. Siin kohtusin nüüd sellise teist tüüpi omaaniga - polnud onusid, kes viipavad, aitavad, naeratavad ja poputavad kliendisõbralikult nagu juba harjunud olen. Vaid maraton mööda lõputult pikki valgeid koridore, valgetes hõlstides mehed igalpool (naised polegi haiged?). Asi nägi välja umbes nii- "Tere, tahan röntgeni eest maksta."- ""Ei, ei, mitte siin - teine maja, seal vastas!"- "Tere, kuhu ma minema pean, tahan röntgeni eest maksta?"- "Minge siit otse, siis vasakut kätt"- "Tere, kas siin saab röntgeni eest maksta?"- "Ei, ei, minge tagasi ja ümber nurga, aga mitte kohe siit, vaid järgmisest!". Lõpuks tõesti oli hoopis kuut "cashier" mitte "administrator" nagu senised letid, aga no miks nad ta nii kaugele peitma peavad! Kui eelmises haiglas näitasin kindlustust ja panin allkirja lihtsalt, siis nemad siin haiglas tahtsid raha ja küsigu ma ise kindlustuselt see summa tagasi. Votnii, ladusin siis röntgeni eest 170 eurot letti, sain tšeki, orienteerusin mööda valget sipelgapesa tagasi (õnneks märkasin, et meid viidi meeste läbivaatustuppa mitte naiste omasse ja astusingi õigesse kohta sisse.
Tehti skänn. Ootasime tund. Selgus, et kõik õnneks ajuga ja koljuga ok. Paar päeva pidi veel iiveldama, nädal tuleks puhata ja kõik ok.
Haigla juurest ärasõit oli hullem kui sissesõit. Täiesti hullumaja puhvet nagu öeldakse. Nii täis pargitud ka kõik praod, et kui ma me hiigelautoga seal ukerdasin, siis andur muudkui piibitas ja olin kindel, et kui ma kellelgi peeglit küljest ei sõida, siis mõne kriimu ikka rihin kuhugi. Ja ei mingeid onusid jälle, kes viipaks ja aitaks nagu näiteks poeparklas. Pidin väikse patsiendi autost välja ajama mulle viipama. Niimoodi saimegi lõpuks autode vahelt läbi, passisime nats ummikus ja lõpuks sai maanteele. Oehhh!
Tagasisõit oli stressivabam kuigi tegin pikema kaare sisse kuna olin vales reas. Kuigi Sofil hakkas autos uuesti paha, lohutasin nüüd, et pole ohtlik tervislik olukord, aega on ja kütust on 520km jagu, võib mõne +10min poogna sisse visata vabalt.
Selgus ka, et olin ähmiga riiulist 2 maski võtnud, kui Sofiale oksendamise ajal kiirelt lohutust osta üritasin. Allu alguses kartis maski, a pärast oli rahul, kui ühe endale ette sai :) ma kardan, et ma ise näen tänase emotsiooniderohke päeva lõpuks unes küll seda hirmukana, kelle maske meil nüüd 2tk kodus on.

Aga miks Jürist juttu pole? Vat, Murphy seaduse kohaselt juhtuvad lastega traumad siis, kui isa on tööreisil teises riigis. Vedas, et Karin ikka olemas oli...
Ronimine, jooksmine toas on meil nüüd suurema keelu all igatahes.