Sõbrapäev

Mina kasutan alati võimalust tähistamiseks. Kui vähegi võimalus ilusam riie selga panna kodukitli asemel ja kuhugi minna või kodus ilus laud teha, siis ma olen konkreetse tähtpäeva pidaja. Sellepärast pole mul ka suhtumist, et phäh see sõbrapäev üks mõttetu ameerika tarbimispüha.
Seega tuletasin Jürile ilusti meelde, et nädala pärast on sõbrapäev ja Jüri pani meile laua kinni restos, kus me varem polnud käinud.
Nonii, huul punaseks ja takso peale! Taksojuhid olnud alati rahuilkud ja viisakad, valge kleit seljas ja nunnu omaani mütsike peas. Seekord oli päris pöörane mees. Noh, kostüüm oli nagu ikka, aga  kihutas aknad lahti 100-120 km tunnis, samal ajal sõnumeid toksides. Mitu korda lasti talle signaali sest ta suht suvaliselt reastus ümber. Kui keegi talle ette jäi, siis ta ei signaalitanud vaid pobises "Fuck!". Taga jälle turvavööd ei töötanud, seega suht vastik oli sõita. Jüri lohutas, et kiire sõidu pluss on see, et ei pea kaua taluma seda taksosõitu. Huh, saime ikka tervelt kohale! Kutt uuris, kas lähme pärast tagasi samale aadressile, noh ilmselt tahtis järgi tulla. Jüri kavalalt vingerdas välja jutuga, et me ei tea veel plaane.
Restos juhatati meis saalinurka peitu. See oli nende nägemus Jüri poolt tellitud "hea lauaga romantiliseks õhtusöögiks". Hakkasime ringi vaatama ja kaks emotsiooni oli. Esimene ajas itsitama õudsalt sest kogu lääge sõbrapäevaklassika oli mängu toodud - igalpool südamed (õhupallid, rippuvad südamed laes ja laual ka veel orgi otsas) ja taustaks mängis ilmselt kuskilt otsitud playlist nimega "love songs" sest domineerisid Celine Dion, Mariah Carrey jne. No see ju vajutab kõigil romantikanupud sisse ;) Kui natuke itsitanud olime, siis tuli see teine tunne - aww nii nunnud onud, vaata kuidas pingutanud on! Selline soe tunne.
Pildile vist hästi ei jäänud me südameid täis nurgalaud, a vaadake ikka...

Enne sööki toodi Jürile taldrikul punane roos "kaunile daamile kinkimiseks". Kuigi ma jälestan paelakesega punast roosi kiles, siis ikka oli tunne awww. Sest onu nii pidulikult ja rõõmsalt tõi selle.
Toit oli super hea! Hiina köök.
Järsku tuli üks onu lauda jälle saladusliku näoga ja palus me nimed kirjutada paberile. Nõks hiljem toodi lauda väike ümbrik taas oma kauni daami jaoks ja seal sees oli...

Lubasin Jürit nüüdsest Jozikuks kutsuda. Jüri rääkis, et tal lapsena oli siilisoeng ja kutsutigi Jozik. Seega onud olid seda vist kuidagi aimanud. Või peab Jüri veel oma kirjatehnikat lihvima.
Tagasiteel koju lippasime läbi ka Radissonist, kus oli me esimene kohting siin linnas. Seal oli ka nö sõbrapäeva eriüritus, aga muusikalisti kokkupanija arvas, et kõige sobivam on häääääästi kõva tümakas. Isegi rääkida oli raske.
Tellisime takso kojuminekuks. Ja jälle sattus veits veider taksojuht. Istmed olid kiles kõik. Ja sõidu lõpus ta ei öelnud arvet vaid palus maksta summa, mis meile sobib. Tänasin sõidu eest ja soovisin head ööd, mille peale onu vastas: "Good night, sister!". Väga armas lõpp õhtule.