Muscat festival

Juba kuu aega on kestnud linnafestival, mis tähendab, et kahes suures pargis on õhtupoolikul kultuuriprogramm ja tivol+ muidugi söögiputkad. Jüri mitu korda soovitanud mul lastega minna tööpäeval, a pole viitsinud minna rüselema. Lugesin, et eelmine aasta külastas kuu jooksul seda festivali üle poole miljoni külastaja. Mul tuli vaimusilma ette parkimiskoha otsimine u 2km enne parki ja siis ära kadunud Frida otsimine rahvamassis. Kuna homme on viimane päev, läksime ikka täna asja vaatama. Ma muidugi peaks juba 3 kuuga matsu jagama, omaanid väga asjalikud - ei mingit parkimise üle rüselemist. Mega suur ala oli ära joonitud mingi pulbriga ja politsei korraldas seal nii, et nagu mänguautod järjest kamandati ritta. Ei mingit isetegevust-  risti parkimist, liiga nö ette parkimist vaid kamandati rivi lõppu järjest kõik tulijad. Jüri ei tahtnud lõppu parkida, keeras varem parklasse, aga ei, ikka kamandati rivi lõppu.
Pileti ostmiseks oli 2 kassat naistele ja 2 meestele...

Ja vot see oligi mu jaoks selle festivali huvitavaim nähtus.  Tuled perega festarile, jälgid, et õiges järtsus pileti ostad. Siis lähed kontserti kuulama, jälle ei vali ise, kuhu tahad istuda vaid "meesteala" ja "pereala" on...

Muidugi on kohal ka karussellid, millele pieti ostmiseks jälle naistele ja meestele eraldi kassad (sellest pole pilti). Kusjuures ka mõnel karusselil on meeste-ja naistepool eraldi (festivalil ei märganud, a muidu tivolis on). Täitsa harjumatu ikka see kohati sisseviskav reegel naiste ja meeste eraldamiseks. Kuna seda eraldamist on suht vähe ikkagi, siis ma alati satun pabinasse ja hakkan silte otsima, kui näen, et ma kuskil ainuke naine olen :)
Nii, aga mis meie siis festivalil tegime? Ostsime festivalitoitu - mais, kebab, värsked mahlad.

Vaatasime trikivõimlejaid ja kloune (seal võis läbisegi istuda). Tegime tillukese tiiru kauplejate juures (kolmveerand müüs kohalikku nö viirukit frankensentsi). Ja olime 80% lõbustuspargi alal muidugi oma 3 pärdikuga.
Sofia on selline julge tsikk, et kõik atraksioonid on kas igavad või vinged. Hirmsaid pole kunagi sest ta ei karda kõrgust ja keerutamist. Seega isegi vist täpsem on öelda, et ta suurem osa karusselle on tema arvamuse kohaselt igavad. Festivalil oli üks ratas, millele ma peale vaadates ütlesin Jürile, et ma kindlalt ei lähe sinna Sofiga kaasa sest mul läheb süda pahaks. Jüri siis läks. Mina itsitasin all sest Jüri lehvitas nii ahastava näoga. Pärast paari ringi sain aru, et Jüri ei lehvita vaid tahab, et ma kinni peaksin selle masina. Vehkisin onudele ja karjusin STOP ning õnneks nad kohe pidurdasid (kedagi rohkem polnud peal). Olin kindel, et Jüri tõmbas oma selja ära, aga üllatusena viskus hoopis Sofi mulle nuttes sülle. Arvasin, et sai haiget kuidagi. Ei, elus esimest korda kartis karusselil! Jüri ütles ka, et väga vastik oli. Nad kumbki hästi ei osanud seletada, mis täpselt hirmus oli. Lihtsalt see üldine pildumine. No vaadake ise....

Pärast nägime, kuidas mitu korda sõitjad pärast paari ringi lasid kinni pidada. Tea, kas keegi lõpuni sõitis üldse. Jüri juhtis ka tähelepanu sellele, et kui muidu inimesed kiljuvad, siis selle peal kõik olid hirmust vaiksed. Tekkis lausa sportlik huvi see õudusratas ära proovida, aga Jüri ütles väga veenvalt tõsise häälega, et ära mine. Õudsalt kahju oli, et Sofi niimoodi kartma pidi, aga ma ei osanud kahtlustada midagi sest siin asi pikkuse järgi ja 120cm laste karusselid Sofi jaoks enamasti igavad.
Lapsed käisid pärast veel lastesõbralikel karussellidel ja nii see aeg kulus.
Aga festival oli ikkagi piisavalt suur sest ühte samal ajal seal viibivat eestlast ei näinudki.