Sõbrad käisid külas

Miks blogis vaikus?  Sest Katre ja Kaupo olid lastega külas meil nädal aega. Just embasime ja saatsime nad lume poole tagasi teele. Kergelt kurb olla... nuuks...
Mis me siis tegime. Noh, kui seltskonnas on  5 last, siis eks osa mahvi läheb sinna - söögitegu, uneajad, kodus mängimine, lõbustuspark jne.
Küsisin neilt, mis kõige rohkem meeldis Omaanis? Umale meeldis, et sai nädal koolist puududa. Katre ja Kaupo tegid edetabeli:
Esimesel kohal on kõrbeskäik. Seekord läksime teise kõrbelaagrisse kui see kus Jüriga kahekesi olin. Väga mõnna oli - väike ja kodune.

Enam liivaväljad ei tundunud nii hirmutavad. Ronisime kogu kambaga düünide otsa. Väiksemad ronisid nii ise kui ka kasutasid kohalikku transporti..

Siin video, kuidas Frida liivamäest alla rullib ennast..

Mitu korda mina alla lasin? Ühe korra. Miks? Vastus peitub siin videos...

Võtab läbi see päikse käes mäest üles ronimine nii, et turjal on +11kg ja jalge all libisev liiv. Seega jah, ma rohkem sinna mäe otsa ei kiirustanud tagasi.
Enamus seltskonnast käis kaamlitega ratsutamas ja päikseloojangut vaatamas. Kuna üks kaamel tegi nii kohutavat häält, siis Frida hakkas nii kartma, et ma temaga ei läinudki kaasa. Katre jäi nende aastase Harrietiga ka maha.  Aga siin paar pilti poistest kaamlite seljas ja Sofi oma sõbranna Umaga

Õhtul oli veel selline põnev lugu, et tulin Frida süles välivannitoast (katuse asemel taevatähed, normaalne veega pott, duššis ja kraanis külm vesi) ja tundsin, kuidas astusin palja jalaga kellelegi peale, kes mind õrnalt torkas. Väsinud laps süles, suudab ema sellisest olukorrast kiljumata väljuda. Läksin me onni ja ütlesim Jürile rahulikult, et keegi torkas mind ja mingi ta vaadaku mu telefoniga ja pildistagu seda looma, äkki oli skorpion. Jüri läks nats ähmi täis ja naases pildiga sellisest tegelasest...

Huuh, ei tundu skorpion ja jalg ka tuim pole. Igaks juhuks käis Jüri kohalike onude käest küsimas üle ja pidi jah suvaline ämblik lihtsalt olema. Rõvedalt suur ja kõva kestaga mu senise ämblikukogemuse jaoks küll. Pärast seda oli küll kõhe pimedas kõndida liiva sees. Iga kivike ja oksatükike jala all pani võpatama või õhku hüppama korra. Hästi tore retk oli, lastele ka meeldis väga. Kiusatus veel üks nunnu kaamel pojaga veel üles riputada...

Läks juba ninnu-nännuks ära, panen perepildi kah siis juba...

Teisel kohal oli Katre ja Kaupo arvates kilpkonnade vaatamise retk. Seal me kaasas ei käinud ja pole ise sinna jõudnud. Kindlasti käime ära millalgi.

Ja kolmandal kohal oli Katre ja Kaupo edetabelis.... hotell Crown Plaza ujumisala koos kommentaariga, et "meie vanuses tahaks kuskil mõnusas kohas konte soojendada soojas vees" vms. Ühe korra käisin seal nendega kaasas nii, et võtsin ainult Sofi kaasa ja väiksed pärdikud jäid Kariniga koju. Ainult väikelaste ema mõistab, milline nauding on minna välja väikse käekotiga, kus sees telefon, päikseprillid, rahakott (Sofi pani mu ujukad enda kotti ja rätikud antakse sealt). Oehhh.... ei mingit mähku-, tagavarariiete-ja snäkikotti. Ei mingit kellegi tagaajamist, ringi jooksmist, valvelolekut. Mõnus! Lebasin, lobisesin Katrega, sulistasin Sofiga ja ujusin.
Nüüd siis tagasi argipäeva ja jään nädala pärast Agnest perega külla ootama!