Sõbrad tulid ja läksid

"Emme, kas sina oled ka kurb?", küsis täna minult Sofia, kui koolist koju jõudis. Sain kohe aru, mis ta mõtles. Vastasin:"Jah, mul on ka nii tühi tunne sees alati, kui sõbrad ära lähevad..."  Nädal aega olid külas Kadi ja Priit (koomik Frida ütles Onu Triip) oma laste Heidi ja Isabeliga (10 ja 8).

Lapsed nautisid nii uusi nägusid kui ka toredaid suuri eesti keelt rääkivaid tüdrukuid, kellega sai mängida. Üks nunnu tüdrukute pilt siia...

Mul oli nädal aega autojuht. Kuna sõpru lennujaamast koju tuues keerasin ühele autole tibake kogemata ette (ta ei lasknud isegi signaali, suht süütu värk mu arust, olen hullemaks võimeline), siis Priit tahtis terve nädala ise roolis olla, kui kuskil käisime. Väga luks minu seisukohast! Seoses sõitmise ja lennujaama teemaga, pean mainima ka, et neile vastu minnes, suutsin taas ära eksida (olen lennujaama umbes 10x sõitnud, üle pooltel kordadel jõudnud kohale esimesel katsel). Google maps juhatas mind seekord nimelt lennujaama taha. Sinna, kust töötajad sisse lähevad. Üritasin seal ümber keerata nii hädiselt, et lõpuks mundris mehed tulid vaatama, mida see must numbrimärgita jeep siin ukerdab (pesulas tuli ära esimene numbrimärk, Priit pani tagasi õnneks) ja juhatasid õige teeotsa kätte. Pidin 3km ringi tegema, et lennujaama õige ukse juurde jõuda. Õnneks läksin varuga ja pikalt lennult tulnud sõbrad ei pidanud ootama mind. Jüri muidugi ohkis jälle (kuidas sa ei suuda lihtsalt 2x paremale keerata?) ja seega muidugi ma suure rõõmuga lasin Priidu rooli, kui lennujaama tagasisõit oli. kobisin lausa tagaistmele, et võimalik lennule hilinemine poleks minu vastutus. Pean tunnistama, et rõõm oli küll, kui ka Priit valesti sõitis silte jälgides. Paistab, et neid inimesi on rohkem, kellel raskusi 2x paremale pööramisega ;)

Tegime nädalaga läbi Omaani tavaprogrammi: mošeekülastus, kodurand, turg, kõrb, lukshotellide basseinid, natuke poodides kolamist, erinevad kohalikud restod jne.  Üks nats uuem koht meile oli Sifah rannabaar (tunnine sõit linnast), kus minu sünnal hommikul käisime, sõpradega läksime õhtul. Paraku selgus, et õhtuti on kella 17st lapsed keelatud. Tohoh! Omaanis, kus kõik lapsesõbralikud + kella kuuest õhtul alles urust välja ronitakse ja südaööl veel väikelastega poes kolatakse. Ja onu oli lausa kuri - ei lähe edasi! Selgitasin, et mul abikaasa ühe lapsega just läks, lähen räägin temaga. Onu ütles, et ok mine, aga lasteta. No palun! Õnneks Jüri oli jõudnud söögid tellida, seega ei saadud meid välja visata ja lubati pool tundi olla. Frida küsis:"Miks need onud paljad on?". Pole ise ka ammu nii palju paljaid inimesi harjunud korraga nii väikse ala peal nägema.  Seal pooled mehed olid nagu otse jõusaalist baari tulnud ja patseerisid basseini ja baari vahet palja ülakehaga. Naised olid rohkem täismeik peal ja riides. Muusika oli väga vali ja toidud sellised kallimad ja keskpärased. Kui lastega vetsu läksin, ise nats higine, meigita ja krunniga, siis seal sätitud naiste ja tümpsu vahel oli tunne nagu oleks lastega ööklubisse pressinud. Jälle targemad - õhtul enam sinna ei lähe.

Ei taha nüüd tavapärast külaliste tagasisidet Omaani kohta teha siia nagu varem olen teinud. Eelmine aasta pidin müüma siia küllatulekuideed, aga nüüd kui meil külastuskalender täis on, ütlen napilt - Kadi perele Omaan meeldis väga.

Lõppu veel pilt sätitud prouadest, kellele anti linnaluba....

Ja sama kaader 10 sek hiljem (õnneks ikka lasti välja)...