Kaasaegne keskeakriis

Kuna hakkasin käima 50-ndaid, siis on täiesti paslik hakata tegema asju, mida võimaliku keskeakriisi lähedal olevad inimesed teevad - hakkasin sportima (see on tänapäevasem versioon punases ferrari soetamisest või noorema elukaaslase otsimisest). Olen nüüd ca kuu aega käinud spordiklubis, mis juhuslikult on "Ladies only" variant (siin on muidu segaklubid ka, aga see naisteklubi oli kodule lähim, mis laisale inimesele on äärmiselt oluline komponent, et üldse hakkaks nats liigutama end). Väga lahe on vaadata, kuidas naised viskavad musta abaya kappi ning endistest malbe näoga naistest saavad ülienergilised lõunamaa tsikid, kes IGAS trennitüübis suudavad rõkkavalt naerda, puusi nõksutada ja hei või hoo hüüda liigutuste juurde  (tuim põhjamaalane higistab vaikides viimases reas). No tõesti, isegi mingid sellised rahulikult venitustrennid, kus taustaks mängivad paaniflöödid on sellised, kus käib nalja viskamine ja itsitamine. Õudsalt kahju, et ma aru ei saa, mis teemad on....
Eile siiski juhtus see, et mulle tõlgiti, mis teemad on. Nimelt läksin trenni, mida olen enda jaoks liigitanud "pean kord nädalas rassima ka mitte ainult venitamas end käima" - noh, kükid, raskuste tõstmine, lihtsamad sammud jne. Minu lemmik treener oli puhkusel ja üks nooruke tsikk tegi tundi niimodi nats nürilt, Poole trenni pealt läks araabiakeelseks ärevaks aruteluks grupis. Midagi seletati omavahel, siis treeneriga... ja valiti koos muusikat. Mingi hetk tuli üks volüümikas tsikk, kes kandis sellist särki...

.... ja ütles: "Kuule, ma loodan, et sulle sobib, et me nüüd hakkame zumbat tegema sest see praegune tund oli nii igaaaaav!". Jep, lihtsalt ütlesid treenerile, et kle su tund on nii igav, me ei viitsi, teeme hoopis zumbat. Appike, ma olen siiani seda vältinud sest tantsimine pole üldse minu teema. Kohmasin vastu, et jajah, eks ma proovin... visati mulle puusalinik, kus on kõlisevad litrid küljes ja läks lahti! Visati mingi araabia hitt peale ja läks hullemaks puusanõksutamiseks, rinnaväristamiseks ja kepsutamiseks lahti. Selline nabatantsu sugemetega hip-hop, ma ütleks. Mul polnud mahti vaadata ümberringi, üritasin vähemalt samas suunas liikuda (kõiki liiigutusi ei üritanudki kaasa teha). Aga mul on tunne, et enamus on sündinud juba nö lahtiste puusadega. Muidugi kõik tantsisid nagu üks mees umbes sellises rütmis....

Ma õnneks ennast peeglist ei näinud sest olin tagumises reas kuid mulle meenus see klipp, kus soomlased õpetavad discot tantsima. Mäletate?

Aga võtsin asja tõsiselt ja andsin endast parima...

Kui mul pistma hakkas ja nägin, et tegelt tund kohe juba nagunii lõppeb, voolasin üleni higisena välja ruumist.  Tagumistest ridadest olid paar tk veel minema hiilinud, ilmselt ikka 100% araablasi pole tantsurahvas nagu ka 100% eestlastest ikkagi pole laulurahvas. Aga jah, nüüd vähemalt teada, et ma sinna zumbasse küll ei lähe lähiajal, proovin enne kõik teised stiilid ära.

Vot sellised krapsakad need naised seal klubis on. Hästi energilised ja sõbralikud. Mingi seltskond joob enne trenni kohvi (omaani kohv, mis on kardemoniga lurr väikses topsis) ja sööb datleid, viimane kord kutsuti mind ka. Nii nunnu. Istusin maha, jõin ühe topsi, sõin ühe datli ja üritasin olla sellise näoga, et täieesti ok on istuda, kuigi midagi aru ei saa, millest räägitakse.

Mis siis Eesti klubidega erinevat on? Pean vabandama, et kui mu võrdlus pole adekvaatne sest mu Eesti spordiklubikogemused on u 10a vanad, aga ma mäletan, et naised olid enamus sellises vormis nagu käiks iga päev trennis ja enamusel olid spets trenniriided. Siin on keskmine rõivasuurus ilmselt selline 42-44, mõni 38 ka sekka ja päris palju tibake suuremaid naisi, kellest mõni mega hästi paindub (no ei vahi pingsalt, aga ikka näed ju, mis su kõrval keegi teeb sest ruum väga väike). Enamusel on suvaline T-särk seljas, paar korda olen teksaseid ka näinuiid. Paljad õlad nö spordisärgis on väga vähestel isegi naiste seltskonnas (mina mõnikord, treenerid vahel, üks blondeeritud araablane ka). Dushi all ei käi keegi, hopsti abaya peale ja autosse. Mina ka ei käi dushi all sest kõnnin kohe koju pesema. Dushiruumid on muidu privaatsed, kus ka võtad sees riidest lahti, mitte ei rüsele paljalt riidekappide vahel ja ei seisa dushijärjekorras (mu viimased eesti kogemused on sellised, ei tea, äkki nüüd tõesti Eestis ka privaatsed dushid). Ja muidugi on olemas ka palvetamisruum, kus alati kedagi sees näen (ust pole ees, ilmselt pole nii privaatne tegevus siiski kui dush ja wc). See on Eestiga esimese hooga sarnane, et spordiklubis on saun. Aurusaun küll mitte selline 100 kraadine eestikas, aga no palun.... sinna mind küll miski ei kutsu ilmselt iialgi. Mulle täitsa piisab sellest, et kõnnin täisriietuses koju sellises pea aurusauna temperatuuris.

Treenerid on kõik välismaalased, seega kõik käib inglise keeles. Ainus araabiakeelne sõna, mida kasutatakse, on jalla (let's go). Mu lemmik on albaanlane, teised kaks on asiaadid, aga ma ei tea, kust riigist sest pole nendega lobisenud (see albaanlane on hästi sõbralik ja jutukas). Ilmselt on mõni veel sest ma ju kõikides trennides ei käi, pigem olen üritanud välja peilida need, kus mu treenimata keha kohe infarkti ei saaks.

Nii, aga nüüd lähen esimest korda rattatrenni ja olen emotsionaalselt valmis, et nats peab ikka puusanõksu tegema ja hoi karjuma mingis etapis :)