Miks ma ei kirjuta?

Üks põhjus on ilmselt see, et kuna koolilaps peres, siis käime nõks vähem ringi ja päevad rutiinsemad. Lisaks see, et oleme juba piisavalt sisse elanud ja iga koduaiast välja minemisega enam nii palju uusi muljeid ei teki, oleme harjunud siinsega. Ja kolmandaks - öeldakse, et kui midagi head pole öelda, siis ära ütle midagi... see käib nüüd me viimase nädalavahetuse telkimise kohta. Mõtlesin, et ei kirjuta midagi sest olen küllalt kirjutanud sellest, kuidas tuli asju mitu tundi autosse pakkida. Kuidas asju pärast mitu tundi pidi autost välja tassima ja liivast puhtaks kloppima. Kuidas telgis oli palav ja rannas kuum. Kuidas naabrite telk oli paari meetri kaugusel, magada ei saanud jne.  AGA ma teen siiski selle postituse, Jüri pärast. Sest ma ütlesin nüüd laupäeva hommikul, et ma 1) pole nõus sel aastal rohkem telkima. 2) pole nõus enam kunagi Sifah rannas telkima. Mulle tundus, et Jüri mõistis mind kuid teades ta positiivsusele kalduvat mälu, see kogemus lihtsalt kustub tal peast kiirelt. Mis siis nii hirmsat oli?

Kui eelmine kord oli rannas peoseltskond, kes inimesesuurustest kõllidest pool ööd tümpsu lasid, siis seekord olid rallihuvilised koos. Eriti erutas neid pimedas liival telkide vahel kimamine öösel kella 1-ni ja päiksetõusu ralli kuskil enne 6 tibake. Neile rallimeestele vist endile piisas sellisest tagasihoidlikust 5 tunnisest ööunest kuid mulle jäi see napiks kuna üritasin magada pooltühjal kummimadratsil kaksikute keskel, kes mõlemad mulle peale vajusid ja jalga üle viskasid. Lõpuks panin oma padja neile keskele ja läksin nende jalgade juurde kägarasse, kus kordamööda suri ära jalg või käsi ja vahepeal tõstsin emba-kumba, et nad teineteisele peale ei keeraks või madratsilt alla ei kukuks. Täitsa ahastus tuli peale vahepeal, aga siis proovisin ette kujutada hullemaid tingimusi. Näiteks, et peaks istudes lennukis magama. Või mõni lastest oksendaks kogu öö ja peaks sellelt vetruvalt madratsilt kiirelt püsti kargama koguaeg. Või Fridal oleks kõht lahti nagu kui kilpkonnasid käisime vaatamas ja temaga öösel 6x wc-s käisin. Igatahes tibake luksim tundus telgiöö pärast seda mõttemängu küll ja mõni tund magasin nii sügavalt, et Allu vingerdaski 2x ennast madratsilt potsti maha istuma.

Hommikul õnneks polnud peale minu keegi pahas tujus, kui nagu üksmees kell 6 kõik telgist välja ronisime pärast liivakrossi äratust. Pooled meie seltskonna serblased sättisid end kohe ujuma. Samuti Jüri ja Sofia. Ailen käis ka vees ja utsitas mind ka, aga hoolimata ilusast vaatepildist ma siiski pidin korra kohviga istuma enne vette minekut. Selline hommik siis, Frida on öösärgis..

No muidugi oli vesi super ja ujumine tegi värskeks.

Õues polnud tuuleraasugi. Kõik pakkisid asjad kokku ja läksid koju ning tundus, et mis meiegi siin higistame - sõidame koju, saame kogu perega mõnusalt kodus voodis lõunaund magada. Ja oh häda, auto ei lähe käima sest õhtune laagrivalgustus oli kogu aku tühjaks tõmmanud! Õnneks oli paarsada meetrit eemal üks seltskond veel, kes said ja oskasid aidata ning saime rannast minema. Kodus magas kogu pere 2 tundi...

Aga jah... eks tuleb parem madrats ja privaatsem koht otsida telkimiseks sest kui matkamehega abiellud, eks see pull käib paketti sisse.