Vandersellid vallatud

Üritame enne suure kuuma saabumist ära vaadata kõik "must see" asjad, mis asuvad õues. Sel nädalavahetusel olid kavas looduslikud basseinid.
Esimene peatus oli Bimmah Sinkhole. Imeilusa rohekassinise veega järveke, mis legendi kohaselt tekkis kuna sinna kohta langes täht (meteoriit) kuid tegelikult hoopis üks paevikivikiht langes sisse ja tekkis selline suur auk. Ma pikalt ei süvenenud enne sõitu, no seda lugesin küll, et inimesi palju sealt tihti, aga et selline mass väikse järvekese ümber rüseleb...

Mul ettekujutuses oli see metsik koht, kus on paar inimest, äkki üks pere. Ja siis ma ujun seal ja teeme piknikku... seega jah, esimene tunne oli pettumus seda kasitud parki ja rahvamassi nähes. Üldse ei kiskunud vette sest meenusid hülged loomaaias, kelle suplemist ümberringi külastajad uudistavad. Aga kui Jüri, Frida ja Sofi nii mõnuga ujumist nautisid, tõmbasin ikka kuidagi kägaras mingi kivinuki taga oma delfiinitreeneri kostüümi selga ja vupsasin ka vette...

Tunnike sulistamist ja vandersellid siirdusid ööbima linna nimega Sur. Selle linna top 3  vaatamisväärsust asusid kõik linnast väljas, seega ütleb see lühidalt selle linna kohta kõik. Selline räämas ja räpane linn, kus tänaval kitsed prügikastist söövad. Aga õnneks on selliste alla meetriste ja natuke peale meetri pikkusega reisikaaslastega hea, et kui on liiva ja jäätist, on tuju hea.
Järgmisel päeval läksime vaatama Wadi Shabi. Wadid on Omaanis top vaatamisväärsused. Tegemist jõesängiga, mis osaliselt kuivanud ja osaliselt on seal veesilmakesed, kus saab ujuda. Üldiselt nendele veesilmadele otse autoga juurde sõita ei saa, peab nats ukerdama mööda kivisid. Rada Wadi Shabini oli ilus, kahe mäe vahel ja matkasellid olid tublid..

Suure osa teest oli Frida Jüri kukil ja Allu mul linaga puusal. Päris hea trenn 30-kraadise kuumusega. Just siis, kui mul hakkas kergelt tunne tulema, et juhe läheb kokku (higi voolab mööda kaela alla, Sofia küsib muudkui, et kaua veel ja 12 kilone Allu ripub linas), jõudsime kohale. Pilt ei anna kahjuks edasi seda, KUI ilus see kaljudevaheline "bassein" oli, aga no panen pildi ikka, kuigi tundub hästi väike siin kõik, aga hoolikal vaatlemisel on näha inimesi, sellest saab aimu mõõtmetest.

Kuna põhiline ja vingem wadi asus veel edasi, siis selle esimese lombi juures olid põhiliselt vanemad inimesed (noored ja massid kappasid edasi). Ja kuna Karin oli ka, sain isegi paar korda täitsa üksi ujuda (muidu ju ikka mõni laps ka käe otsas). Iga ujumistõmbega tundsin, kuidas sisemine patarei sai paar pulka juurde... Kirjeldamatult ilus vaade ja mõnus soe rohekassinine vesi. Viimase ujumistiiru sain isegi nii teha, et kogu lomp oli tühi - ainult mina, vesi, kaljud....
Mul on tunne, et meie ahvid on suht matkasellideks muutunud. Kräunumist on vähem isegi kui kodus.
Nüüd veel vaja teha tiir kuskil mägedes (võimalik, et pool ekipaaži siiski peab koju jääma sellelt reisilt) ja kaalume ühe ilusa saare külastamist, aga selleks vaja rohkem päevi kui nädalavahetus.