Naistepäev

Meie majas on hetkel suht palju naisi - vaadake, kui palju lilli me kokku saime...

Siit saab tuvastada, millised lilled sai Frida enda kõige tähtsamalt mehelt, khm mehekeselt ;)

Omaanlased muidugi naistepäeva ei tähistab, seega küsimus - mida teha? Muidugi lähme hoopis jälle kõrbesse!
Oleme juba suht professionaalsed kõrberebased, seega oli käik ilma igasuguste viperdusteta.  Jüri tegi ettepaneku ronida suure liivadüüni otsa päikseloojangut vaatama (see matkaloom on endiselt ta sees elus). Meil oli 3 täiskasvanu kohta 5 last ja õues oli tuuline... aga ma ei viitsinud jälle olla tujurikkuja. No ja äkki ikka on tore käik? Asusime vantsima ja muidugi suht kiirelt tahtsid sülle kõik kolm 2-aastast. 5-aastane paraku enam sülle ei saa, seega on variant tal kas rühkida või kurta maeisaaa-appi-maeisaaa. Ta tegi neid mõlemat, nii korraga mõlemat tegevust kui ka kordamööda... Sofia kui lastest kõige suurem ja täiskasvanutest sportlikum, oli kribinal-krabinal tipus ja ootas meid seal...

Rõõm tippujõudmisest rauges kiirelt, kui sain aru, et üleval on kordi tuulisem kui seal mööda mäge ronides. Ma sain vist ainult tänu päikseprillidele silmi lahti hoida. Lastel lendasid mütsid peast. Väiksed nutsid, suured ka hullupööra ei nautinud, seega oli üksmeelne otsus - tagasi alla, tühja see päikseloojang! Ja nii me kambakesi hakkasimegi liugu laskma laagri poole...

Õudsalt lustakas pilt, onju? Pean jagama ka ühte imeilusat pilti, mille Kristina tegi kaksikutest. Tõelised kõrbelapsed....