Väike võimla

Siin on The Little Gym õnnelik uus liige...

Teekond selleni polnud nii õnnelik...
Kuna Sofia saab ainuüksi kooli mainimisest hüsteeriahoo ja mina ikka olen arvamusel, et meie ilus araabia elu on täpselt õige pikkusega, kui me suvest alates kolime Eestisse, ei hakka Sofit siin kooli pressima. Aga ikka oli vaja leida Sofiale siin ka koht, kus ta näeks endavanuseid lapsi. Võtsin google appi ja leidsin kodust 5 min jalutuskäigu kauguselt laste spordiklubi The Little Gym, kuhu helistades öeldi:"Tere, siin Marcia kuidas saan teid täna naeratama panna?"  (Muidugi mitte eesti keeles, inglise keeles öeldi). Rääkisin ära mure umbkeelsest lapsest, kel vaja liikuda ja lapsi näha. Neil oli just samal päeval 7-12 aastaste tüdrukute võimlemine ja meid kutsuti tasuta proovitundi. Võimlemine pidi olema mänguline ja mittevõistlev/võrdlev, eesmärk on tunda end liigutades hästi, arendada tasakaalu ja painduvust, suurendada enesekindlust. Vanemad on oodatud tundi pealt vaatama ja kaasa elama läbi klaasi.
Sain Sofia nõusse, et lähme proovime üks kord. Tal ikka põhimure, et temaga hakatakse rääkima ja ta ei saa aru. Lohutasin, et treener ju teab, et ta ei oska inglise keelt ja näitab ette.
Kohale jõudes tekkis mul deja vu ajaga, kui Sofi hakkas lasteaias käima. Lihtsalt istus ja nuttis mu süles, ei olnud nõus saali minema. Lõpuks tuli treener Marcia assistent Sasha, kes sai Sofi saali meelitatud, minu juurde, aga teisele poole klaasi. Need treenerid on niiiiii armsad ja toetavad, aga Sofia oli ikka täitsa liimist lahti.  Mul süda lihtsalt tilkus verd, nagu õeldakse, vaadates oma muidu julget ja aktiivset last hüsteeriliselt nutmas. No ikka mitte tihkumas vaid ulus nii et näost lapiline. Lõpuks ühe isa närv ei pidanud vastu, ütles, et kuule mine sisse tema juurde. Läksin sisse, võtsin Sofi sülle ja vaatasime koos, kuidas teised harjutasid tagurpidi saltot, hüppasid batuudil jne. Iga veits aja tagant tuli Marcia või Sasha Sofiat kutsuma osalema. Ja lõpuks ta läks!!! Lihtsalt kuivatas pisarad ära ja läks! Nii tore!
Pärast trenni läksime ostsime mahlabaarist mahla ja uurisin ääri-veeri, et nooh kas tahaks veel minna trenni või mitte? Ilma pikalt mõtlemata ütles, et tahab minna veel.
Täna tegin läbi klaasi pilti Sofia lemmikust rööbaspuust (on selle nimi ikka rööbaspuu?)

Mul tuleb peaaegu pisar silma, kui näen teda seal nii rõõmsalt kargamas. Niiet, jah, kui Marcia esimene kord telefonis küsis: "How can I make you smile today?", siis saan öelda, et iga esmaspäeva õhtul nüüd naeratan, kui näen, et Sofil on nii tore...