Kuidas asjad PÄRISELT on

Olen usinatelt lugejatelt saanud tagasisidet, et meil siin nagu idüll. Pean siis kohaliku elu kirjeldamisele lisaks mõne sõna ütlema me argipäeva kohta:
1) Frida röögib igas tunnis umbes veerand tundi. Päriselt. Jah, saan aru, et kokku on sattunud kohanemine uue ümbrusega ja "kohutava kahese" periood, aga see väsitab.
2) Allu on igas tunnis umbes pool ajast mu süles. Kui pole mu süles, siis ma pean olema nägemisulatuses. Jah, ma mõistan, et ta ei tunne ennast turvaliselt, aga see ärritab.
3) Sofiat peab 100x keelama iga päev. Jah, saan aru, et tal igav ja otsib tähelepanu sest täiskasvanute aeg kulub tittedele ja olmele ja see tekitab minus süümekaid.
4) Sofia mossitab ja nutab iga päev, et ei taha siin olla. Jah , saan aru, et ta igatseb sõpru sest on vanuses, kus vajab endaealistega suhtlust, aga see tujutsemine ärritab ikkagi.
5) Frida, Allu, Jüri said esimestel päevadel kohe nohu ja köha + kehv enesetunne. Mul algas eile. Jah, selline see elu on, kus vaheldub kuum õueõhk ja jahe konditsioneer kuid halb enesetunne paneb kõiki rohkem vinguma.
6) Meil päev selline, et hommikul mängime kodus, pärastlõunal käime väljas. Ükspäev ei läinud välja mitte kuna ei viitsinud vaid me Kariniga kahekesi ei saanud lapsi valmis. Enne läks lihtsalt pimedaks. Jah, eks Eesti kodus oli ka igasuguseid päevi, aga ikkagi ei suutnud naerda selle olukorra üle, et 2 suurt ei saa 3 väikest õue (kusjuures kindaid, salle jne ju pole vaja).
7) Suht raske on kaksikute kergkäruga liikuda- kõnniteed ja selle ääred sellised ebaühtlased. Lisaks ALATI üks väikestest pärdikutest kisab. Seega me liiga pikki retki ette ei võta kogu ahvikambaga, kilomeeter siia-sinnapoole. Hetkel on meil üks auto, millega Jüri käib tööl + ma tahaks enne üksi paar proovisõitu teha, kui uue autoga veidi pöörasesse liiklusesse sõidan (linna keskel sõidetakse 150km/h ja hästi tihe liikus on. Jah, saan aru, et alguse värk meil selline kodusem, aga veits puurilinnu tunne on (tõsi, puur on väga ilus).
8) Oleme olnud siin nädala ja ma pole linna peaegu üldse näinud. Ainult nii palju, kui autoaknast pimedas nägin, kui Jüriga käisime mööblipoodides ühel õhtul. Jah, saan aru, et aega ju veel 8 kuud käia, aga tunnen ikka kuidagi passiivsena end.
9) Olmemuredest kirjutasin juba. Aga seal vist polnud kirjas konditsioneerijanti ja ühe rauaga töötavat pliiti. Jah, need asjad saab korda ja juba tegeleme (konditsioneeri osas on onud käinud u 3x ja pliidi osas ka 3x, tulevad uuesti), aga seni on suht vastik, kui toas palav ja kui kogu kambale ühe rauga peab süüa tegema.

Siin üks pilt minust hommikukohvi joomas (nägu sama valge ja silmaalused sama sinised nagu Eestis, koos oma süleloomaga)

Aga et nüüd ei jääks mulje, et niiiiii õudne on me elu, lühike kuid tähtis list, mille üle olen rõõmus:
1) elukeskkond tundub hästi mõnus. Olen suht kindel, et tuleb tore seiklus, mida jääme igatsedes meenutama.
2) kuigi ahvikisa ajab mul juhtme kokku ja Jüril suur vastutus seoses uue töö ja meie suure kamba heaolu pärast, me siiski pole tülli läinud.
3) väiksed pärdikud ei maga halvemini siin vaid sama kehvalt nagu Eestis.
4) kõik me oleme ilma suuremate haigusteta ja õues on suvi!