Kes kohaneb kõige kiiremini?

Pealtnäha ei ilmuta Jüri ega Karin mingeid kohanemisraskusi - esimene pole rohkem väsinud kui Eestis ja teine on sama rahulik nagu alati olnud. Küll aga tundub ülejäänud kambal olevat tiba raskusi sisseelamisega kohta, kus on toas palju ruumi ja uusi mänguasju, õues sinine taevas, päike, kodu lähedal mega soe meri ja kus iga päev oleme jäätist söönud...

Allu viriseb ja haliseb palju.

Frida kriiskab ja hüsteeritseb rohkem.

Sofia tujutseb ja nutab sagedamini.

Ja mina... ma ei teagi. Balanseerin kuskil seal vahel, et oh kui tore siin on ja siis taban end mõtlemast, et õnneks läheb aeg ruttu. Üritan lastele luua turvatunnet ja uusi rutiine ning mõistan südames nende ärevust, aga ikka vahel ärritab see mu külge klammerdumine ja nähvan Allule vihaselt, et ärgu halisegu (ma ei saa teise tuppa, vahel ka teise toa serva minna, mees kohe pisarates). Ja sekund hiljem on muidugi temast kahju...

Täitsa põnev teada, kaua kulub, et lapsed enam ei ripu mu küljes ja mina vuran autoga üksi (või Sofi või Jüriga) kuhugi - kinno, vaatamisväärsusi tsekkama vms. Siiani olen palju kodus olnud (muidugi laste silme all, väikeste pärdikutega samas toas) ja ilma lasteta käinud ainult majapidamistarvete poes. Hakkangi nüüd toidupoodi (Sultan market!) sättima Sofiga. Eile toodi pesumasin, lähme toome lisaks söögile ka pesuresti.