Esmamulje - olen müüdud!

Kui astusin Tallinn -Frankfurt lennule, oli kodune ja nähtamatu tunne- kõik inimesed olid asjalike nägudega, igaüks ajas oma asja (2 prouat tülitsesid kuna üks ei pannud teise arvates piisavalt kiirelt oma käsipagasit ära) Astusin Oman Air pardale ja ilma liialdamata - pea pooled inimesed vahekäigus naeratasid (mis on ju normaalne reaktsioon rändtsirkust nähes!). Lisaks naeratamisele inimesed lehvitasid me ahvidele ja tahtsid patsu teha. Ok, see oli tiba liig, et üks onu Sofit põsest sikutas (kes vaatas "meie aasta iraanis", seal kutsuti seda liigutust "plött-plött"), aga ta kavatsus oli hea.

Muscati lennujaam oli suur ja läikiv. Pabistasin viisade pärast, et kaua aega võtab või et Karinit pinnitakse, et kes ta meile on vms (turistiviisaga ei tohi töötada). Reaalsus oli see, et meie kampa nähes juhiti meid eraldi järjekorda "residents and families", jagati meid kolmeks (nii saab kiiremini, kui 3 töötajat tegeleb me passidega) ja ilma midagi küsimata pandi kuuajane viisatempel passi. Oi kui mulle meeldib, kui kiirelt tegutsetakse ja ei pea lastega vahtima kuskil järjekorras (nad olid Frankfurdi lennujaama põrandal juba piisavalt aelenud ja seda limpsinud). 

Ühesõnaga esmamulje- sõbralikud ja asjalikult tegutsevad inimesed (khm, eile kodutarvete poes see viimane mulje nats hakkas muutuma, kui 5 onu tegeles me ostudega ja asju pidi kahes erinevas kassas maksma ja tsekke näitama). 

Järgmine elamus - kuumus. Huh, õhtul kell 8 lennujaamast astusime nagu infrapunasauna. Aga eile õhtul juba ei tundunud hull. Seega usun, et mingite kraadideni tõesti harjume ära.

Kodust on esmamulje selline, et kui oleks vaatamas käinud, poleks vist valinud niiiiiii suurt kodu. Võib-olla harjumise asi? Aga veider on, et ma ei saa köögist hüüda Sofiat sööma, kui ta oma toas on. Esikust saan hüüda, aga siis Sofi kuuleb mingit kaja (elutoas pole üldse mööblit, mujal on mõned tükid. Ainult Sofia tuba on sisustatud) ja tuleb vaatama. Ma olen suht kindel, et kappame Kariniga ainult oma lossis ahve taga ajades tervisliku sammunormi täis.... lapsed muidugi naudivad - jooksevad kiljudes mööda suuri ruume ringi.

Käisime esimesel päeval laste ja Kariniga lähimas toidupoes (jälle lahked inimesed! ) ja mere ääres. Rand on siin selline halli liivaga ja vesi ka seega selline sogane sest lained ajavad seda halli liiva laiali.  Vesi mega soe, aga vees oli umbes nii palju inimesi nagu Eestis +15 kraadiga. Panin pikkade varrukatega pika kleidi selga ja kui lastega vee ääres mässasin, panin hõlmad vöö vahele, et saba märg poleks. Märkasime kariniga, et 100% möödunud naistest kandis seljas meie kahe komplekti korraga - karinil olid pikad püksid, mul pikk kleit, ühesõnaga kohalikel naistel on pika kleidi all veel pikad püksid, hakkas mul nudisti tunne... lasin saba vabaks ja kahlasin kleidiga põlvini vees. Koju jõudes oli kleit kuiv...

Mis siis veel? Sooja vett ega veesurvet polnud. Ei saagi mahlakat lugu, kuidas mingi jant käis vaid jälle korduv kommentaar - tuldi, naeratati ja tehti korda.

Ei teagi, millal jõuab vaatamisväärsusi ja linna vaatama, nii palju veel vaja shopata, et saaks asjad kohvritest välja võtta ja panna kuhugi ja et saaks lossi tiba õdusamaks ja vähem kajavaks.