Eile ühes toidupoes sunniti ka kindad kätte panema. Täitsa jube, milline tohutu kogus neid ühekordseid kindaid seega tarbitakse nüüd. Loodan, et need kõik ei lähe delfiinidele ja kilpkonnadele kõhtu vaid kuhugi.... ma ei teagi kuhu sest ma olen aru saanud, et mingit asjalikku prügi-ja taaskasutuse süsteemi pole siin. Niiet poe uksel on onu, kes kraadib kõiki külastajaid ja käsib maski kanda ja siis teine onu, kes desinfitseerib poekärusid. Käisin ükspäev tehnikapoes, mis asub kaubanduskeskuses (jee, lisaks toidupoodidele tehti mõned poed veel lahti) ja vaatasin parasjagu seal asju, kui selja tagant hüppas ligi veel üks maskis kraadija (täiega ehmatasin). No jeerum, kas ta tõesti arvas, et lipsasin esimesest, välisuksel olnud kraadikontrollist läbi kuidagi?
Mõned väheminformeeritud kuid vaprad inimesed kannavad maski ka üksi autos sõites või tänaval (need hindud, kes tee ääres kõnnivad või jalgratast kasutavad liikumisvahendina). Tõesti mega vaprad sest kujutage ette maski kandmist 40 kraadisega soojaga. Kohutavalt palav!
Kuna meie tagasisõidupilet oli läbi Türgi ja see riik parasjagu nimekirjas, kust Eestisse ei saa reisida, siis hakkasin vaikselt uurima, kas tasuks piletid ära vahetada. Ühesõnaga, ma pole kaotanud lootust planeeritud ajal tagasi Eestisse jõuda.
Emotsioonid on hetkel sellised....noh, oleneb päevast ja hetkest. Frida ja Allu aeg-ajalt küsivad, kas viirus suri ära, aga muidu askeldavad rõõmsalt päevad läbi. Sofi igatseb Eesti sõpru ja igavleb (loe: kräunutab meid). Jüri on töösse sukeldunud (nagu ikka). Meie Kariniga proovime siin päev korraga võtta... heheee :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar